Kahe rinde kodusõda ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (2.)

Eesti Ülemnõukogu täitis täiel määral

Taastava Kogu ülesandeid. Eesti Kongress ei teinud deklaratsioonide kõrval ühtegi praktilist sammu, välja arvatud isikutunnistuste ebaõnnestunud kehtestamise katse. Ei saanudki teha. Nii nagu 1938. a põhiseadusega riik käest ära anti, tuli see nüüd ENSV konstitutsiooni alusel omakorda tagasi võtta. Muud seaduse alusel loodud struktuurid puudusid. Seega taasiseseisvumine ja impeeriumist vabanemine toimus hoopis Eesti NSV õigusjärglusel!

Küllap sellepärast nii laialdaselt tähistamegi Eesti riigi üheksakümnendaid ja varsti sajandaid tähtpäevi. Mingi riikluse sisu vahepealsel poole sajandi järgnevusel oli, mingi korrastatus, struktuurid, mille toimimine kas või osaliselt sõltus meie olemasolust, meie tegevusest, vähemalt pärast Stalinit.

Terve mõistus ütleb, et primaarne riikluse alusena on olemasolev maa ja rahvas (mitte niivõrd viiskümmend aastat tagasi olnud rahvas ja välismaale jäänud eestlased). Vaid siin reaalselt elavad inimesed, piiritletud maa, materiaalne taristu, ühisvara, loodus, keel jne. Maa ja rahvas kandis järglust, ükskõik milline on võimu avaldusvorm. Kuigi annekteeritult, formaalses liitriigis, kõrge ülemvõimu all. Muu arusaam on poliitiline, ideoloogiline udu. Rahvas pidi alles jääma, pidi elama oma ainsamat elu siin ja sel hetkel. Neil oli samuti õigus eksistentsile ja õnnele nagu küüditatuil ja hukkunuil, kellelt see ära võeti. Nii pikka aega ei jõutud käia, rusikas taskus, hoida vihkamise tuld tuha all. See oleks meid lõplikult ruineerinud.

Kogu rahvas ei saanud metsa minna, dissidentideks, vabadusvõitlejaiks hakata. Au neile, kes suutsid! Ühed ei pea hiljem teiste kannatusi tagantjärgi kinni maksma, neile piisab oma muredest. Rahvusäärmuslased tahtsid jätkata Eesti riiklust kohalt, kus Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri autokraatne riik oli lõppenud. See oleks restauratsioon, mitte järglus. Põhimine oli vara jagamine, nagu ikka revolutsioonis. Restitutsioon tähendas (mahajäänud, -jäetud) vara tagastamist (eirates isegi pärimisseadusi), ühtedelt ülevõtmist ja teistele andmist, vahepeal kujunenud ühisvara korruptiivset laialijaotamist.

Demokraatlik ühiskond ei tunne sellist „restitutsiooni" kui õiguslikku toimingut. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 2 sätet, et tagastamine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, ei peetud millekski, rääkimata põhiseadusest.

Veelgi enam, vara tagastamise ja jagamise hõlbustamiseks peatas Riigikogu 13. märtsil 1996. a Euroopa Inimõiguste Konventsiooni ratifitseerides pretsedenditult viieks aastaks kodueestlaste inimõigused, mis käsitlevad nende varalisi õigusi (Reservatsioon nr 1). Selline oli äärmuslaste rahvusriigi-ihalus!

Rahvuslik ühtsus, millega ajaloo suur juhuslikkus

1988-1989 meid veelkord õnnistas, pöördus kiiresti leeride- ja isikutevaheliseks vaenuks, mis nüüd on jõudnud lausa patoloogiliseks vihkamiseks, kurjuseks. Eestlaste vaimsuse tuntud uurija Oskar Loorits nimetab seda seisundit läbi meie ajaloo „kahe-leeri-kodusõjaks". Äärmuslaste õigusliku järjepidevuse sisepoliitiline rakendamine tegi justkui olematuks vahepealsed viiskümmend aastat. See oli nagu ajaloo auk, milles kuidagi elutses miljon kodueestlast (kollaboranti). Seda kahte-kolme põlvkonda mõnitatakse poliitiliselt, kultuuriliselt ja moraalselt siiamaani. Kui täna midagi on halvasti, siis on see ikka tulnud meie elu „nõukogulikust mentaliteedist", kurjus ja tigedus olevat jäänukid nõukogude ajast. See aeg on muudetud prügimäeks, kolikambriks, kus poliitilised emotsioonid saavad toidetud, argised pahad tungid rahuloluks suunatud. Seda aega on nimetatud isegi solgitünniks.

Juhindudes rahvusriigi ideest ja okupatsiooni mõistest, kuulutati Eestis püsivalt elavad ja siin sündinudki mitte-eestlased okupantideks, muutes nad riiklusele potentsiaalseks vaenulikuks jõuks. Me tõukasime nad endast eemale, selle asemel, et saada ühtekuuluvaks ühiskonnaks, mis terve mõistuse järgi oleks tänapäeval meie ainukeseks võimaluseks. Diskrimineeriva rahvusliku poliitika tõttu tekitasime Eesti ühiskonda sada tuhat Vene Föderatsiooni kodanikku. Sama palju on vabas Eestis kodakondsuseta inimesi. Venevihkamine on poliitiliselt viidud eesti rahvuslikuks identiteediks. Enne järjekordseid valimisi löövad parempoolsed võimuparteid alati lauale vene kaardi. Kui kaovad igasugused argumendid ühiskonnakriitiliste seisukohtade vastu, siis lajatatakse lagipähe: kas tahate venelasi, nõukogude võimu tagasi?

Nii püsib võim sellise riikliku hoiakuga kildkonna käes. Et Eesti Vabariik oleks „vaba", veeti ka Pronkssõdur minema. Nüüd kaotame majanduslikult igal aastal miljardeid eurosid, pidades tagantjärele kangelaslikku Teise maailmasõja võitlust Venemaaga nagu see jaapani sõdur, kes leiti džunglist 20 aastat hiljem ja kes ei alistunud, teadmata, et maailm on ammu teiseks saanud. Oleme USA vankumatu eelpost nr 1 Venemaa piiri ääres, osaleme kuumas sõjas Iraagis ja Afganistanis. Olles NATO-s, ohverdame suuri summasid sõjajumala ja vägivalla altarile. Kas see on ajaloost tingitud, teadvustamata eksistentsiaalne hirm?

Kakskümmend aastat ja kahekümnes august ja kahekümne esimene sajand.

Eesti Ülemnõukogu tegevus tuleb asetada uuema ajaloo kulgu ühtse terviku osana: 19. sajandi suur ärkamisaeg; 1905; 1917-1920; 1934; 1939-1941; 1944-1945; 1988-1992; 2011.

Seda kulgu väljendab 19.-20. august 1991 nagu veetilgas, kokkuvõtlikul kujul, peegeldusena. Väliseestlane Oskar Loorits (1900-1961) annab ühtse pildi, seletuse meie hingeelu, vaimsuse, psühholoogia kujunemisele ja toimimisele. Nii terviklikult pole seda keegi teinud. Loorits pole saanud täit tunnustust üheltki poliitiliselt leerilt. Teadlane ja rahvusfilosoof väidab, et eestlased on vaimselt kahestunud, selle alus on soomeugriline põhi tugevate idamaiste sugemetega kogu meie maailmavaates, elutundes, usundis, väärtusteadvuses, eetikas ja ühiskondliku elu algvormides. Teiselt poolt, siirdumine läänemaise ehk nn aarialise kultuuri maailma. Sellest dualism, sisemine lõhe ja vastuoksus meie vaimsuses, meie arusaamades, meie elufilosoofias ja kõige rohkem veel meie taktikas: eestlased ei mahu ühe mütsi alla. See on meie segaveri ja segavaimsus kahest vastakast maailmast korraga ... Eesti hõimude vahel on ikka olnud separatism ja partikularism, mille peamine põhjus on distsiplineerimatus ja sotsiaalse närvi või vastutustunde nõrkus. [---] Poliitiline meel on soomesugu hõimudel suhteliselt vähearenenud. Läbi ajaloo on meid vaevanud kahe-rinde-needus ja uuemal ajal moonaka vaimsus, kus orjus on võtnud ainult uue välisvormi. Samas on meis kirglik tung õiguse ja õigluse järele. [---] Kui kahe-rinde-needus mehi on ruineerinud, siis naised on säilitanud koostöö-põhimõtte. Ja lõpuks, eestlus hävineb ja hukkub kohe, kui kaob tema vaimne omapära ja seda kandev eetiline sisejõud (Eesti ajaloo põhiprobleemid. Stockholm 1955).

See on justkui eestlaste kokkuvõtlik ajalugu, milles peegeldub ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevus, ja vastupidi. Taastades iseseisvuse reaalselt, praktiliselt, rahvusvaheliselt, ei suutnud ta taastava koguna revolutsioonilises kaoses vältida kahe-leeri-kodusõda, vältida rahvusäärmuslaste võimuletulekut.

Oli see ajaloo paratamatus? Revolutsioon sööb ikka oma lapsi; jakobiinid, bolševikud, fundamentalistid tulevad teise ešelonina, ja nemad tahavad ikka võimule saada. Sama saatus tabas ka Ülemnõukogu, kes, tehes ära oma töö, tõugati kavalalt kõrvale. Kirjutati uus, võitjate ajalugu, Laari-Vahtre lugu, mida nüüd koolides õpetatakse.

Eestlaste vaimulaadi on aegade jooksul emotsionaalselt mõjutades

osavalt ära kasutatud. Eriti tänapäeval, rakendades autokraatset riigivõimu ja meediamasina väge. Pärast „rahvuslikku kokkulepet" 20. augustil 1991 võitsid rahvusfundamentalistid järgmisel aastal ootamatult valimised, tulid võimule ja hakkasid kohe „platsi puhastama". Selleks kasutati niisugust poliitilis-emotsionaalset kanoonikat nagu okupatsioon, tiblad-okupandid, õigusjärglus, rahvusriik, vara tagastamine, Tartu rahu, kollaboratsionism, „endised" kui kommunistid, absoluutne vabaturg, šokiteraapia jt. Kusjuures okupatsioon, toetudes rahvuslikule alaväärsustundele, eriti 1939.-1941. a hääletule alistumisele, on tegelikult rahvust mõnitav poliitiline ikoon. Raudsed rööpad meie riigis ja meeles pandi kauaks maha.

Üllataval kombel leidsid rahvusäärmuslased üksteisemõistmise ja koosmeele neoliberaalsete fundamentalistidega. Enamlaste-kelamlaste sündroom toimib siiani, mida nüüd võiks üldistatult nimetada parempoolseks fundamentalismiks, ekstremismiks.

Paar korda on ka Keskerakonda võimu juurde võetud, kuid siis ka varsti kohe kõrvale löödud. Parempoolsed „sotsiaaldemokraadid" olid võimule alati abivalmid, kuid viimati näidati ka neile koht kätte. Rahvaliit aga lihtsalt hävitati. Nüüd tahetakse tõsiselt ette võtta Keskerakond. Roheliste värbamine parempoolsete plaani järgi parteina on juba uus taktika. Alternatiivse analüüsi võimu ajaloost pärast taasiseseisvumist olen esitanud poliitilises essees „Kaos ja terve mõistus" (2003), mis avaldati algsel kujul üksnes ajalehes Kesknädal enne Riigikogu valimisi ja Delfi arvamusportaalis 2004. a enne Euroopa Liidu referendumit. Kõnesoleva essee ja käesolev arutlus on ühtne mõttearendus.

Kahe-leeri-kodusõja kõige kurvem tulemus

on paremäärmusluse poolt alternatiivide ja vasakpoolsuse täielik tasalülitamine poliitilises protsessis. Kui meil on demokraatia, siis on see ühe jalaga, vigane, või siis vaimse puudega.

Isegi sõna vasakpoolsus peljatakse suhu võtta. Salateenistused ja meedia on Savisaarest teinud Venemaa (mõju!)agendi. Keskerakond ja tema juhitav Tallinna linnavalitsus on iga päev hambus. Kuigi Euroopa Parlamendis liigitas Keskerakond end liberaalide hulka, kus on ka Reformierakond.

Peaaegu kõik struktuurid ja positsioonid alates Rahvusringhäälingust kuni kaitsepolitseini välja on järk-järgult hõivatud ja mehitatud. Parempoolne ja vasakpoolne jaotus tänapäeval enam ei kehtivat. Seega on määravaks vaid raha ja võimu positsioon. Erinevalt Euroopa riikidest on meie ametiühinguliikumine arglik, ühiskondliku mõju poolest peaaegu olematu. Inimesed ei tahagi eriti astuda ametiühingusse, ka tööandjate vastuseis on ilmne.

Analoogselt puudub meil üliõpilaste ja noorte (protesti)liikumine; näib, et noored (kelle osa töötute armees on praegu 30%) on meie valitsuse tugi. Kodanikualgatus ei suuda mõjutada majandusliku ja poliitilise oligarhia omavoli. Rahvas on alistunud üleolevale võimule, poliitiline psüühika on hälbes.

Kas avalduvad nüüd meie suhtumistes ja hoiakutes ajaloos ladestunud ükskõiksus ning leplikkus, mis sunnivad koogutama nagu kunagi mõisnike ees, müts peos? Tänapäeval pole vähe inimesi (ka nende hulgas, kel pole tööd ja leiba), kes paradoksaalsel viisil hääletavad ikkagi „mõisniku" ja „keisri" poolt. Lugedes erinevaid internetikommentaare, kohtad sageli ka lausa kurjusest hullunud inimesi. Ründav sallimatus teisitimõtlejate vastu koos venevihkamisega on istutatud paljude inimeste hinge.

Kurvaks ajalooliseks näiteks on meie 80 tuntud kultuuritegelase emotsionaalne sekkumine 2006. a presidendivalimistel. Järgides peavoolumeedia räigeid, isikut alandavaid rünnakuid presidendikandidaadi, sel ajal ametliku presidendi Arnold Rüütli vastu, kutsuti üles igati toetama vastaskandidaati, võõrast, ameeriklast Toomas Hendrik Ilvest, kes siiani pole loobunud jänkide närimiskummi mälumisest ametlikel üritustel.

Niisugune on meie poliitiline ajalugu, nähtuna veel ühest vaatepunktist. Siia kuulub ka Ülemnõukogu, kelle tegevust peabki käsitlema laiemas seoses.

Lõpuks võib veel retooriliselt küsida: võib-olla on korporatiivse oligarhia vägivald nii väikese riigi, nii väikese rahva jaoks nagu Eesti, paratamatu? Tuleb alistuda saatusele!?

Sellisteks kujunesid minu meenutused

Eesti Vabariigi Ülemnõukogust, otsides ajaloost ning tänapäevast tõde ja õiglust, mis olevat eestlasele lausa hingevajaduseks ja viimaseks lootuseks. Teised rahvad otsivad elu mõtet, meie aga otsime tõde ja õiglust, sest meid on nii vähe ning me oleme olnud nii vaprad, oleme ajaloovintsutustes siiani alles jäänud.

Peaks ju rääkima ka rahvasaadikute vaimustusest ja tõsimeelsusest Eesti riigi taasloomisel, ägedatest vaidlustest, rivistumistest parteilisteks üksusteks, pettumustest. Need olid ilusad ajad, justkui noorusajad, olenemata meie endi east.

Võiks meenutada ka Ülemnõukogu argipäevi, näiteks seda, kuidas võimumaias Ülo Nugis juhtis Ülemnõukogu - enda sõnade järgi - „nagu tehast". Kui tema protseduurireeglite rikkumistele ja jõhkrustele esimesest pingireast korduvalt tähelepanu juhtisin, siis püüdis ta mind ikka mõnitada, nagu oleksin sarnane intrite liidri Vladimir Lebedeviga. Paar korda arutas minu nõudel solvanguid kirikuõpetaja juhitud eetikakomisjon, aga seisukohta ei juletud võtta. Meie juhataja oli väga südi, pealepressiv, kuid mitte alati erapooletu. Kuid ka mina olin põhimõtteline vasakpoolne, roheline vabamõtleja, leppimatu, kes tänapäevalgi ei sobi establishment'i.

Mis olnud, see olnud.

Mõtleme nüüd parem tuleviku peale, mis nii lokaalselt kui ka üleilmselt on üsna ähvardav. Näib, et praegused selle ilma vägevad on kaotanud tunnetus- ja kujutlusvõime. Võim läheb ikka enam võimu juurde, raha raha juurde. Tasakaal inimesega on kadunud, ta ei suuda enam iseenda eest seista.

Kuid lootus kaob viimasena.

VELLO POHLA

Kirjutatud jaanuaris 2011, ilmunud Rein Järliku ja Lehte Hainsalu kogumikus „Kahe tule vahel"

[esiletõsted]

Et Eesti Vabariik oleks „vaba", veeti ka Pronkssõdur minema. Nüüd kaotame majanduslikult igal aastal miljardeid eurosid, pidades tagantjärele kangelaslikku Teise maailmasõja võitlust Venemaaga nagu see jaapani sõdur, kes leiti džunglist 20 aastat hiljem ja kes ei alistunud, teadmata, et maailm on ammu teiseks saanud.

Lugedes erinevaid internetikommentaare, kohtad sageli ka lausa kurjusest hullunud inimesi. Ründav sallimatus teisitimõtlejate vastu koos venevihkamisega on istutatud paljude inimeste hinge.

Vt ka Kesknädalas:

12. oktoober 2011 - Enn Tõruvere, "Kuidas me vabanesime" I osa;

19. oktoober 2011 - Arvo Haug, "Väike Eesti 20 aastat tagasi ideedelt suur";

21. detsember 2011 - Enn Tõruvere,"Kuidas me vabanesime" II osa.

Jaga |