Traagilise omandireformi viimane vaatus

URMI REINDE, HEIMAR LENK,      26. mai 2004




Kolmteist aastat rahvast lõhestanud omandireformi lõpetab Juhan Partsi valitsuskoalitsioon elamuseaduse parandusega, mis laseb tagastatud majades üürid vabaks. Korterite hinnad linnades ja alevikes tõusevad. Kinnisvarafirmadele tähendab see suurt lisatulu, vähemkindlustatud elanikele oma endisest kodust sundlahkumist. Ja ega tekitatud ületamatu ülekohus pole meelest läinud ka neil kümnetel tuhandetel maksumaksjatel, kes läbi häda ja kohutavate kannatuste on suutnud omanike majadest omal jõul evakueeruda. Väikese grupi omanike ja kinnisvarahaide huvide eest toovad Reformierakond, Res Publica ja Isamaaliit ohvriks eestluse elujõu.

Riigikogu saalis põrkusid möödunud kolmapäeval taas kaks Eestit. Omanike (= kinnisvarafirmade) huve esindanud saadikuid sai kokku 37, sundüürnike kannatusi leevendada püüdnud rahvaesindajaid 28. Sellise vahekorraga hääletati maha Keskfraktsiooni ettepanek seadusparanduse tagasilükkamise kohta. Seega on üüride vabastamist oodata juba lähemate nädalate jooksul, mil seaduseelnõu seaduseks saab ja elamispinna hinnatõusule rohelise tee avab.
See näitab järjekordselt, kuidas seadusmuudatuste kaudu suunatakse omandireformi käiku vastavalt mõne majandusgrupi huvidele. Nüüd on huvigrupiks kinnisvarafirmad, kes tagastatud maju kokku ostsid ja üürnikest lahti saada tahavad. Kõrge üüriga on seda kõige lihtsam teha. Riiklikud toimetulekutoetused ei suuda sundüürnikule räiget hinnatõusu täies ulatuses kompenseerida, pealegi on toetuse varjatum eesmärk otse omaniku taskusse suunduda.
Sundüürnikest on alles jäänud enamasti kõige vaesemad ja aastatelt kõige eakamad; vanainimesed, kellel aastate jooksul ei õnnestunud uut korterit saada. Nad lootsid veel eelmise kolmapäevani Eesti riigi humaansusele ja arvasid elupäevad oma kodu seinte vahel lõpuni elada.

Valitsuse seisukoha kujundab kinnisvarafirma raha

Majandusminister Meelis Atoneni ettekandest jäi kõlama, et valitsus ja minister kaitsevad omanike ja kinnisvarafirmade huve: "Üüri piirmäär on omaniku õigusi, põhiseaduslikke õigusi kitsendav, sest ei võimalda elamispinna omanikul nõuda üürnikult reaalset turuüüri. Tänases situatsioonis võib väita, et tagastatud eluruumi omanikud osutavad üürnikele riigi eest sotsiaalabiteenust."
Minister tegi oma kõnes ootamatu avalduse, justkui oleks sundüürnik seadusega kõrge üüri eest kaitstud. "Täna kehtiv õiguslik regulatsioon kaitseb igati üürnikku. Üürnik võib üüri suuruse vaidlustada, kui leiab, et see on ülemäärane või kui üüri keskmine ei ole õigusaktidega kooskõlas. Võlaõigusseadus seab eluruumi omanikule üüri piirmäära tõstmise suhtes päris suured piirangud ja see ei ole vaieldamatult ainult eluruumi omaniku kasu peale toimiv seadus, vaid võlaõigusseadus annab väga suured õigused üürnikule ja iga üüritõus saab olla vaid kahepoolne kokkulepe, mitte ühe lepingupoole üksik otsus."
Kuidas kahepoolne lepe praktikas sünnib, noor majandusminister riigikogulastele selgitada ei suutnud. Ka ei osanud minister oma vastustega leevendada Keskerakonna saadikute muret üürnike olukorra järsu halvenemise pärast. Marika Tuus esitas kõnepuldist Keskfraktsiooni seisukoha, tehes ettepaneku elamuseaduse muutmise seaduseelnõu 313 SE tagasi lükata ja menetlemine lõpetada.

Marika Tuus, Keskfraktsioon:
Omandireformi aluste seadus võeti vastu siin saalis püsti seistes ja aplodeerides, naiivromantilistest emotsioonidest kantuna. See seadus pidi tegema eestlased peremeheks omal maal ja jätma venelased maaomandist ja kinnisvarast ilma. Vaid kaks meest, Ülo Uluots ja Mikk Titma, jäid tol korral süngeks. Eesti rahvas valis omandisõja, eestlase sõja eestlase vastu.
Ma ei tea, mida mõtlesid tol ajal proua Hänni ja härra Kama, kui nad reklaamiagendi innukusega kõnelesid korterituru hüvedest ja sellest, kuidas kõik aja jooksul laabub. Kus see on? Sundüürnikul puudub igasugune valik ja talle pole korteriturgu. Üüride vabakslaskmisega tahab Eesti nüüd ka Euroopas avangardi etendada ja jälle kõige liberaalsemat mudelit rakendada, sest teame, et Euroopa reguleerib üüri piirmäärasid üsnagi sihipäraselt.
Kui minister Atonen väidab, et piirmäärade vabakslaskmine on hädavajalik selleks, et tagada omanikele majade haldamiseks ja kordategemiseks vajalikku tulu, siis toonitan, et elamuseaduse § 75, mida te tahate praegu kehtetuks muuta, lubab ju ka täna üüri piirmäära mitte rakendada, kui omanik on korteri renoveerinud, viinud üürnikud ajutiselt välja ja parandanud elamu tingimusi. Sisuliselt ongi üürid juba vabad.
Nüüd on eesmärk puhastada omandireformi käigus tagastatud majad lõplikult sundüürnikest. Et paisata need majad takistusteta kinnisvaraturule. Üle 90% Tallinna kesklinna tagastatud majadest on läinud kinnisvarabüroodele. Kuid neis majades elas üle 60 000 sundüürniku. Täna on neis hooneis kasiino, pank või ööklubi. Vaba turg annab õiguse küsida ruutmeetrilt ükskõik kui palju. Selles eelnõus tehtud arvutused, palju toob üüride vabakslaskmine riigile toimetulekutoetuste maksmiseks kulutusi juurde, on lihtsalt moonutused. Teie, hr minister, ütlete, et toetusi on 30–35 miljonit, meie ütleme 160–170 miljonit. Sest näiteks piirmäärade kaotamine Tartus tõstis hindu kuni kaheksa korda, täna kuulsime, et isegi kuni 20 korda. Mustamäe Fennovara majades, kus pole uksi-aknaid ees ja kus pole kütet, võtab omanik 100 krooni ruutmeetri eest – selleks, et maja üürnikest puhastada.
Keskfraktsiooni seisukoht on, et me ei saa üüre vabaks lasta enne, kui on lahendatud sundüürnike probleem. Me ei saa seista väikesearvuliste õigusjärgsete omanike ringi kitsaste ärihuvide eest, vaid peame oluliseks tuhandete perede koduõigust. Keskerakond teeb ettepaneku eelnõu 313 SE tagasi lükata. Head kolleegid, ärge tehke täna siin saalis seda, mida aastate pärast võidakse ette heita.

Eiki Nestor, Sotsiaaldemokraatide fraktsioon:
Kui te kuulsite ministri vastuseid küsimustele või natuke viitsite oma aega sellega, et lugesite eelnõu seletuskirja, siis selgub, et üürid piirmäärade kaotamise tõttu ei tõusegi! Võib jääda mulje, et meil on väga palju omanikke, kes heameelega tahaksid üüre langetada, kuid nad ei saa, kuna meil kehtivad üüri piirmäärad. See huumor oli võibolla väga must, kui aga põhjendusi kuulata, siis nii ju välja tuleb.
Muidugi on asjal kõige tähtsam inimlik pool. Võib aru saada inimesest, kes on elanud oma korteris aastaid. Nüüd käib korteri üürimine talle üle jõu ja tal on kahju lahkuda, ja ta ei tahagi sealt lahkuda. Kuigi see on valus, siis kujutan ette, et nii mõnigi võib sellisele inimesele püüda midagi selgitada ja võibolla ka midagi selgeks teha.
Tegelikult on üüri piirmäär ju mõeldud selleks, et lahendada nende inimeste küsimust, kellel ei ole mitte kahju lahkuda, vaid kellel ei olegi kuskile minna. Selles mõttes ta täidab oma funktsiooni siiamaani sellisel kujul ning lootes, et Eestis kunagi tõesti saavad ka majade omanikud kõiki oma õigusi täita nii nagu vaja, ja osa neist juba tänaste seaduste raames on väga edukalt sellega hakkama saanud, siis minu meelest on asi väga lihtne. Turg ja täielik turg ilma sotsiaalse katteta ei ole õigustatud. Täna on selleks katteks üüri piirmäär ja kuni toimetulekupiiri (mida saab tõsta ainult riigieelarvega) ei ole tõstetud, ei saa sellist seadust mitte kuidagi vastu võtta.

Andres Herkel, Isamaaliidu fraktsioon:
1994. aastal, kui omandireformi käigus algas elamute tagastamine, langetati poliitiline otsus, et õigusjärgne omanik peab üle võtma kõik üürilepingutest tulenevad kohustused. Üürilepingud loeti kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu tagastamisest.
1997. aastal, kui tähtajad hakkasid täis saama, KMÜ valitsus mitte ei üritanud leida olukorras sisulist lahendust, vaid lihtsalt pikendas üürilepinguid veel viie aasta võrra. Selle sammuga pandi õigusjärgsed omanikud põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse printsiipi rikkudes sotsiaalabi osutajate rolli ja seda rolli võimendasid üha madalad üüri piirmäärad.
2002. aastal lubati omanikele, et seoses võlaõigusseaduse rakendamisega minnakse sundüürisuhetelt üle normaalsetele üürisuhetele. Isamaaliit toetas sellist lahendust ning esitas ka omapoolse ettepaneku üüri piirmäärade tühistamiseks. Paraku läks teisiti, nimelt Keskerakonna ja Reformierakonna liit hääletas üüri piirmäärade tühistamise vastu ja lükkas probleemi lahendamise taas pikaks ajaks edasi. Tegime Riigikogu eelmise koosseisu lõpus katse eraldi eelnõuga üüri piirmäärad tühistada, kuid paraku sai see Reformierakonna vastuseisu osaliseks.
Täna võime tõepoolest nentida Reformierakonna meelemuutust. Meie ette on jõudnud eelnõu, mis tühistab üüri piirmäärad. Siiski ei muuda eelnõu praegust olukorda just palju ja mitte väga kiiresti ja minu arust pole eelnõu kritiseerijatel põhjust suureks paanikaks. Nimelt võimaldab võlaõigusseadus tõesti tähtajaliste üürilepingute puhul üüri tõsta üksnes kokkuleppel üürnikuga. Kuna tagastatud majade puhul on tegemist just tähtajaliste üürilepingutega, saavad omanikud pärast sellisel kujul üüri piirmäära tühistamist üksnes võimaluse asuda üürnikega läbirääkimistele üüri tõstmiseks. Seega on raske nõustuda väitega, et üürnikel puuduvad garantiid täielikult.
Lõpetuseks tahan ümber lükata müüdi, nagu tähendaks üüri piirmäärade tühistamine paljude üürnike automaatset kodudest välja tõstmist. Eluruumist saab Eestis välja tõsta ainult kohus, jutud massilisest väljatõstmisest, mis järgneda võiks, on hirmutuskampaania.

Jürgen Ligi, Reformierakonna fraktsioon:
Meie fraktsioonis on piisavalt peale minugi inimesi, kes sundüürnike piinu aja jooksul väga hästi teavad. Me oleme aga vastu probleemi ühepoolsele tõstatamisele.
Omal ajal, kui Reformierakond tekkis, ei võtnud me omaks õigusjärgsete omanike radikalismi. Samamoodi suhtub Reformierakond põlgusega ka sundüürnike ideoloogia autoritesse, kes näevad probleemi ainult üürnike poolel.
Võib-olla tõesti oleks olnud inimlikum mõniteist aastat tagasi jätta inimesed neisse kodudesse ja leida omandireformis mingisugune muu lahendus. Võib-olla tõesti. Omanikud olid selle hoonega kaotanud isikliku sideme, kuigi tänagi käivad paljud nuttes oma kunagisest kodust mööda. Ja nii nagu minu kodu puhul, ei ole ma seda sidet ka kunagi omanud.
Nüüd tuuakse siin neid numbreid hirmutamiseks, näitamaks, justkui üürid hüppavad lakke ja inimesed hakkavad lendama tänavale. Tegelikult on üüride tõstmine ülikiiresti suur erand ja enamasti on üürnike ja omanike suhted suhteliselt rahulikud, mõistlikud, arusaavad. Kui keegi väidab, et 20-kordseks läinud üür on midagi kiskjalikku, siis sobiks natuke tudeerida majandust, natuke uurida, mis on turu seis. Ma ei kiida sellist üüritõstmist heaks, kuid ma räägin, et see on see piir, kuhu tõstmine on majanduslikult veel põhjendatud. See tähendab, kui ruutmeetri hind tänapäeval on juba julgelt igal pool 10 000 krooni, siis 100 krooni ruudu pealt kuus võtta ei ole mitte midagi erakordset.

MARIKA TUUS: Keskfraktsiooni seisukoht on, et me ei saa üüre vabaks lasta enne, kui on lahendatud sundüürnike probleem.
EIKI NESTOR: Täielik turg ilma sotsiaalse katteta ei ole õigustatud. Täna on selleks katteks üüri piirmäär ja kuni toimetulekupiiri ei ole tõstetud, ei saa sellist seadust mitte kuidagi vastu võtta.
JÜRGEN LIGI: Reformierakond suhtub põlgusega sundüürnike ideoloogia autoritesse.
ANDRES HERKEL: Isamaaliidu arvates ei tähenda üüri piirmäära tühistamine üürnike automaatset kodudest väljatõstmist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)