Kurdide riik on endiselt mägede taga

Kurdistanis elab hinnanguliselt 30–40 miljonit inimest ja pindalalt on kurdide asuala võrreldav Saksamaaga, aga terviklikuks rahvusriigiks ei ole seda mägist piirkonda veel kunagi ühendatud. Praegu on see ära jagatud Türgi, Süüria, Iraagi, Iraani ja Armeenia vahel.

Kurdistani Iraagi-osa ehk Lõuna-Kurdistan saavutas autonoomiale sarnaneva seisundi 1991. aastal, kui lääneriigid kehtestasid Põhja-Iraagi kohale lennukeelutsooni ja keskvalitsuse väed sunniti ülestõusnud kurdide poolt taanduma. Järgmisel aastal valiti regioonile eraldi parlament ja ametisse astus valitsus, kuid iseseisvust siiski välja ei kuulutatud.

2005. aasta jaanuaris, kui režiimimuutuse läbinud Iraagis toimusid põhiseadusassamblee valimised, viidi kurdide aladel ühtlasi läbi mitteametlik rahvahääletus selles, kas soovitakse jääda Iraagi osaks või tahetakse iseseisvat Kurdistani riiki. 99% osavõtnutest eelistas viimast.

Iraagi põhiseaduse koostamisel lepiti aga siiski kokku föderaalses süsteemis, kurdi keel sai araabia keele kõrval Iraagi ametlikuks riigikeeleks ning näis, et päris eraldumist ei tule.

Miks nüüd siis ikkagi jälle referendum toimus?

Peamiselt muidugi seetõttu, et kurdide unistus omariiklusest ei ole kunagi kustunud. Iraagi koosseisu jäämine suruti peale väliste jõudude poolt, kuid see oli vastuvõetav vaid niikaua, kuni riigi keskvalitsus kurdide huvidega tõepoolest arvestas.

Peagi puhkesid vaidlused naftalepingute sõlmimise ja tulude jaotamise üle. Kui 2014. aasta alguses peatas keskvalitsus Kurdistani regionaalvalitsusele riigieelarvest tehtavad rahaülekanded, siis kerkis iseseisvumise küsimus kohe jälle üles. Sellest ajast on seda kummi seal muudkui venitatud. Ja venitatakse veel edasi, sest üleöö keegi iseseisvust välja kuulutama ei hakka.

Iraagi Kurdistani-regiooni president Masud Barzani on öelnud, et iseseisvus soovitakse saavutada läbirääkimistel Iraagi keskvalitsuse ja teiste partneritega kahe aasta jooksul, kuid keskvalitsus ei taha sellest midagi teada. Iraagi põhiseaduskohus kuulutas kurdide iseseisvusreferendumi riigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja Iraagi parlament võttis vastu resolutsiooni, millega kohustab valitsust rakendama kõiki meetmeid, et kaitsta riigi terviklikkust.

Nii maailma suurjõud kui ka naabermaad manitsevad kurde jääma Iraagi osaks, ähvardades kohati ka sõjalise sekkumisega, sest kardavad ilmselt õigustatult, et Lõuna-Kurdistanile järgneksid peagi teised kurdidega asutatud alad. See aga tooks kaasa suurema regionaalse ebastabiilsuse, piiride ümberjoonistamise ja sellega kaasnevad verised kokkupõrked.

Neid hirme ei maksa alahinnata, sest uued riigid sünnivad harva verevalamise ja sõjata, ent neist võivad saada ka isetäituvad ennustused, kui nende ajel üritatakse peatada protsesse, mida ei ole tegelikult enam võimalik tagasi pöörata.

 Põhimõtteliselt võib muidugi nõustuda Iisraeli peaministriga, kes avaldas juudiriigi nimel toetust kurdi rahva legitiimsetele püüdlustele omariikluse saavutamiseks. Kahju ainult, et sama ei ole valmis tegema need riigid, mille vahel Kurdistan praegu ära on jagatud.

ANDRES LAIAPEA

[pildiallkiri]    KURDISTANI LIPP. Kurdistani Iraagi-osas lehvib kurdide rahvuslipp regiooni ametliku lipuna, kuid Türgis, Iraanis ja Süürias on selle kasutamine keelatud. Kevadel keelas Iraagi parlament selle heiskamise ametihoonetele ka Kirkukis, vaidlusaluses naftalinnas, kuid linna de facto kontrollivad kurdid otsustasid seda keeldu eirata.

Jaga |