Eestlase ajalugu on üks suur müstika (8)

Jüri Kadak,      06. september 2006


Töövõtjatest ja tööandjatest

Isegi totaalse ühiskonnakorraldusega riikides on seaduslikkuse tagamiseks olemas kõikvõimalike avalduste menetlemise protseduurid. Nendest pidid lähtuma ka omaaegsed KGB ametnikud, samuti prokurörid ja kohtunikud. Nii pidi tagatama „õigus ja õiglus".
Nõnda toimiti kunagi ka „Desintegraatori" juhtumi puhul, mis sai alguse kellegi kadeda ja kättemaksuhimulise avaldusest. Nõukogude süsteemi omapära seisnes selles, et erilise protseduurilise täpsusega reageeriti nendele teadaandmistele, mis viitasid valitseva korra vastasele tegevusele, sest asja menetlejail puudus soov oma „näppe kõrvetada". Seega „organid" kui töövõtjad pidid reageerima kaebaja ehk koputaja kui tööandja avaldusele.

Koputajarahvas

Gustav Naani „kõige filosoofilisemate seisukohtade" kohaselt on eestlase lemmiktoiduks teine eestlane. Juba Jüriöö ülestõusu ajal andsid eestlased ise Paides oma kuningad ordule hukkamiseks välja. Mõisatallis saadi vitsu seepeale, kui naabrimees mõisavalitsejale koputamas käis. 1905. a. mõisapõletajate nuhtlemise ning 1941. ja 1949. a. suurküüditamise, samuti muudegi repressioonide ohvrite nimekirju ei koostanud mõisahärrad või umbkeelsed NKVD ja SD ohvitserid, vaid need pandi ikka kokku kohalike pealekaebajate andmete põhjal. Kui minu lähisugulastele 1949. a. märtsis järele tuldi, aitas venelasest NKVD-lane värisevate kätega vanamemmel asju pakkida, aga eestlasest vallasekretär ei suutnud irvil näol varjata „ärategemisrõõmu". Kui viimane KGB ülem Rein Sillar kirjutaks memuaare nõukogude võimu viimastest aastatest, saaks kindlasti enamik meie rahvast šoki. Nagu on räägitud, KGB-lased enam ei osanud selle vastastikuste pealekaebuste laviiniga midagi peale hakata.

Rahvuslik häbi

1940. a. sügiseks oli juba ununemas vandetõotus: "Tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest." Veel seljas Eesti kaitseväe vorm, andsid Punaarmee 22. territoriaalse laskurkorpuse sõdurid ja ohvitserid teise vande: "Mina, NSV Liidu kodanik, annan Töölis-Talupoegade Punaarmee sõdurina vandetõotuse olla truu Nõukogude kodumaale."
Nõukogude kodumaale andsid agendiallkirja teiste kõrval Eesti sõjaväeatašeed, kolonelid Ludvig Jakobsen ja Arnold Sinka.
Kolonel Sinka ehk agent „Pavel" oli 30-ndate keskel Kindralstaabi II osakonna (luure) jaoskonnaülem.
Kõrge karjäärilennu tegi 1940. aasta 10. oktoobril 180. laskurdiviisi NKVD eriosakonna agendiks värvatud eesti ohvitser Ain-Ervin Mere ehk agent „Müller", kes juba järgmise aasta suvel jooksis sakslaste poole üle ning kellest sai SS-obersturmbannführer ja SD Eesti Julgeolekupolitsei ülem. „Mülleri" suurimaks teeneks oli selle põrandaaluse organisatsiooni paljastamine, kes valmistas ette nõukogude võimu kukutamist. Lavrenti Beria premeeris „Müllerit" selle eest 500–600 rublaga.
Täna liiguvad arvestatavad kahtlustused NKVD-ga koostöö tegemises ka Alfons Rebase suhtes.
Pärast sõda täitsid „olude sunnil" NKVD provokaatorite ülesandeid endised omavalitsustegelased, leegionärid, omakaitselased jt. Kes neist tegutses „Smershi" huvides, kes Bresti filtratsioonilaagris või metsavendade ja niisama rahva keskel. Tasuks oli kas kõhutäis süüa, ennetähtaegne vabanemine, võimalus asuda õppima kõrgkoolis või saada erialast tööd. Juba 1949. aasta kevadeks oli NKVD aruannete kohaselt värvatud üle 600 agendi, kelle hulgas leidus endisi Eesti Vabariigi mõjukaid tegelasi, samuti seitse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi kaheksast assessorist.
Tänini on säilinud polkovnik Dimitri Taevere vabatahtlikest ja aktivistidest koosneva rahvakaitsepataljoni nimekiri. Nemad pidasid „kangelaslikku" võitlust rahvavaenlaste ja metsavendade vastu ning osalesid küüditamisoperatsioonides.
Kui vabanenud Euroopa rahvad roogivad oma ühiskonnast välja salaagentide ja koputajate saasta, siis meie juhtpoliitikud on avaldanud arvamust, et kas see protsess pole enneaegne ja kas rahvas ikka sellest õigesti aru saab. Ja üleüldse – need agendid, koputajad, salajased kaastöölised ja Taevere võitlejad olla valitseva rezhiimi ohvrid.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)