Europarlamenti murdis läbi usaldusväärsus

KADRI MUST,      16. juuni 2004


Keskerakond sai Europarlamendi valimistel hea tulemuse. Siiski ei toonud me välja kõiki oma toetajaid ja see on minu arvates lõppenud valimiskampaania suurim puudus. Piisanuks, kui iga keskerakondlane oleks valimistele kaasanud ühe passiivsevõitu tuttava, olnuks meie tulemus mandaadi võrra tugevam. Tõsi, välja ei tulnud ka teiste erakondade poolt hääletajad. Valimisaktiivsus jäi madalale nii Eestis kui terves Euroopa Liidus. Ent just vähese aktiivsuse tõttu maksis neil valimistel iga hääletaja arvamus palju enam.

Teine koht valimistel näitab, et pikalt kestnud katsed Keskerakonna mainet kahjustada pole kandnud vilja. Erinevalt pea kõigist teistest parteidest pole Keskerakonnal selja taga ühtegi valimist, kus oleks tuntud kaotuskibedust. Äsjased valimised olid esmakordsed, kus Eesti oli üks ringkond ning me näitasime, et tähtsaim pole mitte valimiskampaaniale kulutatud raha, vaid reaalne pikaaegne töö. Valitsuserakondadest kulutasime kordi vähem raha plakatitele ning telereklaamidele, selle asemel investeerisid meie kandidaadid koos oma meeskondadega rohkelt aega ja tööd, et ühine sõnum valijateni viia.

Sõnum oli meil aga välja kasvanud vaidlustest ja debatist, mis algatati juba möödunud suvel, kui ainsa erakonnana julgesime vaielda Euroopa Liidu teemadel. Iga teine inimene, kes sügisel käis oma arvamust avaldamas Euroopa Liiduga liitumise küsimuses, jäi seekord koju. Need, kes valima tulid, hääletasid aususe poolt. Toomas Hendrik Ilves oli üks tegusamaid Euroopa Liidu eestkõnelejaid enne rahvahääletust. Ka valimiskampaanias julges ta jääda oma seisukohale, et tema arvates tulebki Eestil osa oma otsustusõigusest Brüsselile anda. Keskerakond oli ja on vastupidisel seisukohal, kaitstes Eesti iseotsustamise õigust. Samas söandasime just meie ainsana Eesti parlamendierakondadest vaagida nii plusse kui miinuseid.

Keskerakonna valimisstrateegia - äärmuste vältimine, rõhudes selle asemel oma tegelikule poliitikale, kandes reaalselt välja tänase Euroopa põhiväärtused - osutus õigeks.

Valitsuserakondade poliitika püüda hääli nii eurooptimistide kui ka euroskeptiliste valijate hulgast vilja ei kandnud. Skeptikute hääle püüdmises oli oma partneritest kavalam ja edukam Reformierakond, kes panustas Igor Gräzinile, kellest saigi Reformierakonna teine häältetooja Toomas Savi järel. Ilmselt kõige suuremas segaduses olid Rahvaliidu valijad, partei esipoliitikute üks jutt valitsuse liikmena ning vastupidine sõnum eurokandidaadina mõjus võõrastavalt. Selline tõsine vastuolu ei pruugi meelest minna isegi kohalike omavalitsuste valimiste ajaks 2005. aasta sügisel.

Res Publica languses on püütud süüdlaseks teha peaminister Juhan Partsi. Ometi on selge, et Parts rääkis vaid seda teksti, mida esinumber Urmas Reinsalu talle suhu pani. Nii mõnigi noor kandidaat peab tagantjärele tunnistama, et mõjuvad siiski usaldusväärsus ja liidriomadused, mitte šokiteraapia. Läbimurdmine ja rusikaga lauale löömine Reinsalu esituses prooviti viimastel nädalatel enne valimisi Riigikogu ööistungil ka praktikas läbi. Ehk võetakse marginaalsest valimistulemusest õppust ning edaspidi püüavad respublikaanid leida mõistlikke lahendusi, näiteks Riigikogu opositsiooniga koos töötamiseks.

Loomulikult ei pruugi õppetund nii kiiresti mõjuda, sest Europarlamendi valimistel puudub otsene mõju istuvale valitsusele. Ent tulemus, kus valitsuskoalitsioon sai ühe ja opositsioon viis mandaati, sunnib järeldusi tegema.

Valimiste fenomen kuulub kahtlemata Toomas Hendrik Ilvesele. Nähtus ise meenutab mulle kõige enam Jüri Toomepuu esimest (ja viimast) tulemist 1992. aastal. Seda edu Kagu-Eesti ringkonnas ei suudetud toona ratsionaalselt seletada, viidati "hästi toidetud valge mehe sündroomile", millega mitmed Aafrika suguharud endale valgeid hõimupealikke valinud on. Ka Ilvese usaldusväärsus välispoliitikas pole sama mis usaldusväärsus
kohaliku elu küsimustes ning kogu Ilvese olemus on sotsiaalsest maailmavaatest ju tegelikult väga kaugel.

Meie saadikuid ootab ees ülesanne tõestada Europarlamendi olulisust. Seltskond, kes nendega parlamendipinki jagama hakkab, on kirjum kui eales varem. Oma esindatust kahekordistasid ettearvamatu käitumisega sõltumatud, skeptikud ja natsionalistid. Meie esindaja Siiri Oviir asub tööle liberaalide fraktsioonis. Vaatlejad ennustavad, et eelmises koosseisus toiminud konservatiivide ja liberaalide koostöö parlamendienamusena jätkub.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (46)