Seitsme venna koolitee, VII osa

1990ndate aastate algul elas Soome üle sügava panganduskriisi, mis kajastus ka majanduses. Nõukogude Liidu varing, majanduslik ja poliitiline segadus uuel Venemaal lõpetasid aastakümneid kestnud kliiringkaubavahetuse suure idanaabriga. Nõukogude Liidu miljardivõlad Soomele jäid üles. Neid klaariti kaua koos teiste lääneriikidega Pariisi klubi kaudu. Mugav ja kasulik kliiring oli paljudele Soome firmadele tähendanud üsna lõtva kauba kvaliteedi jälgimist. Põhjatu Vene turg neelas kõik alla. Ühekorraga oli Soome majandusmeeste ees ülesanne oma väliskaubanduse suur osa ümber struktureerida, otsida uusi turunišše Läänes ning jälgida samal ajal tähelepanelikult olukorda Vene turul. Sest seda suure idanaabri turgu pole Soome ärimehed kunagi unustanud. See on traditsiooniline, aastasadu sissetöötatud ärisuund. Eelkõige Peterburi ja Venemaa looderegioon. Ja muidugi piirikaubandus, sest Soomel on ju üle 1200 kilomeetri ühist piiri naabriga. 1990ndate alguses vohav segadus Vene turul, seadusetus, majandusmaffia jõuvõtted ning eelkõige välismaiste investeeringute kaitse seaduse puudumine ning rubla kursi kõikumine sundisid suurele ettevaatlikkusele. Ent sellest hoolimata ei tahetud kaotada tuttavaid turukanaleid.

Soome suutis kiiresti teha vajalikud ümberstruktureerimised ja julgemad, riskikartmatud Soome ärimehed siirdusid juba 1990ndate keskpaiku uuesti Vene turule, eelkõige Peterburi. Uuel Venemaal avanesid kõigi võimalike tururiskide kõrval ka uued enneolematud võimalused. Soomlane teab hästi üht esivanemate omandatud turureeglit veel sellest ajast, kui hobusega turule mindi. Nimelt seda, et turule ei tohi hiljaks jääda. Kui jääd, on paremad platsid juba ära võetud ning sul pole sõnagi kaasa rääkida, mis hinnaga jahu või kartulit müüdi. Oled turu äärel ja sunnitud müüma ikka odavamalt kui varahommikused tulijad. Soomlased ei maganud oma võimalusi maha uues olukorras. Et aga olukord oli ebakindel ja ettearvamatu, näitas 1998. aasta rublakrahh. Uus tagasilöök ärimeestele, ent juba turul olijad jäid püsima. Tõsi, makstes ka riskijulguse eest – ja mitte vähe.

Uue, noore presidendi tulekuga Kremlisse tärkasid uued lootused. Nagu soomlased ütlesid, peab see ka olukorda paremaks muutma. Sest oli ju Venemaa saanud presidendi, kes tuli igal hommikul tööle, luges ja kirjutas alla vajalikud paberid täiesti selge peaga. Ja mis kõige olulisem – kes oli kinnitanud, et jätkab turumajandust.

Soomes jälgitakse ja analüüsitakse Vene turu signaale hoolikalt – Soome Panga analüüsi- ja uurimisbüroos, välisministeeriumi idaliinil ja Vene departemangus (Ida 22), mille töösuuna piiritleb selle spetsialistide rühma nimetus välisministeeriumi osakondade loetelus: Venemaa, Venemaad puudutavad asjad rahvusvahelistes organisatsioonides ja Venemaa-uuringud. Enamus selle alajaotuse mehi on ise töötanud aastaid Venemaal – konsulaadis või saatkonnas, valdavad vene keelt. Ühesõnaga – uurimist teostavad tõepoolest asjatundjad. 

Olen vestelnud Soome ja Venemaa kaubandus- ja poliitilistest suhetest mitmete majandusmeeste, teadlaste, ajakirjanike ning diplomaatidega.

Üldine tõdemus on, et iga riigi turul on oma eripära, mida loomulikult tuleb arvestada. Ent riskivabasid turge pole maailmas olemas. Venemaa majandusrealiteedid teevad Vene turust kiiresti ligitõmbavama. Juba mitu aastat on uuel Venemaal plussis olev riigieelarve, rahapoliitika on kontrolli all. See lisab kindlust teha juba paariks-kolmeks aastaks prognoose. On väga oluline, et Vene eksporditulud on tänu eelkõige naftale ja gaasile tõusnud kõrgele. Rublakurss on stabiliseerunud. Kompromiss Duuma ja valitsuse vahel Pariisi klubile võlgade maksmiseks lisab Venemaa usutavust ja imagot tõsiseltvõetava kaubanduspartnerina. Lähitulevik näitab, kuidas sobivad kokku autoritaarne poliitika ja suhteliselt liberaalne majanduspoliitika. Soomes ei nähta ka erilist ohtu nn „oligarhide“ poolt, kui nad suudetakse eemal hoida päevapoliitikast. Soomes on tähele pandud, et president Putin on korduvalt rõhutanud, et uus Venemaa pürgib saama euroopalikuks riigiks. Ei maksa unustada, et praegu läheb umbes 40% Vene ekspordist ELi maadesse. Inflatsioon on surutud raamidesse ja on märke, et varem Venemaalt välja viidud raha hakkab tasapisi tagasi tulema USAst, Hollandist ja mujaltki ning otsib rakendust Vene turul. Saksamaa–ELi kõige võimsam majandusmootor on treinud viimastel aastatel, olgugi et vahel eelkõige poliitilistel põhjustel üsnagi suuri kapitalimahutusi Venemaale. Soomlaste analüüs näitab, et Vene turu maht kasvab praegu 15–20% aastas, on oluliselt suurenenud siseturu nõudlus, inimeste ostuvõime. Praegu tehakse mitmetes suurtes Soome firmades ettevalmistavat tööd investeeringuteks sellele kasvavale Vene turule, et haarata sealt suupärane tükk.

Venemaa tähtsus Soomele on kõige suurem energiasektoris ja see on püsinud ka segastel aegadel tänu pikaaegsetele lepingutele. Tuleb ju praegu peaaegu 40% Soomes pruugitavast energiast Venemaalt. Eriti oluline on keskkonnasõbralik maagaas, mille vastu huvi on järjest tõusmas. Mäletan 1970ndate algust, kui tegin reportaaže Loviisa aatomielektrijaama ja Imatra-Kouvola gaasitrassi ehitustelt. Tookord oli Soomes veel laialt pelgu, et kui äkki Loviisas midagi plahvatab või venelased keeravad Imatral gaasikraani kinni. Midagi sellist ei ole juhtunud, maagaasi torustikku on pikendatud ja laiendatud, toimetusmahud oluliselt kasvanud. Maagaasi vastu on huvi tõusnud. Põhimõtteline otsus rajada ühiste jõududega uus gaasitrass lubab Soomele uusi töökohti, suuri tellimusi riigi metalliettevõtetele ja kaasaegsele automaatika- ja elektroonikatööstusele. Euroopa on sellest projektist väga huvitatud, sest energiavajadus kasvab märgatavalt.

Niipea kui on lõplikult selged ja kindlad Venemaale tehtavate investeeringute riiklik kaitse ja riskigarantiid, asub Soome kapital teele ida poole. Soome eksport Venemaale on märgatavalt kasvanud. Näiteks mobiiltelefone, võid ja juustu, elektririistu, rauda ja terast viiakse sinna iga aastaga oluliselt rohkem. Kogu Soome eksport Venemaale suureneb aastast aastasse.

Toome näiteks kaks tuntud Soome firmat, kes opereerivad praegu ka Eestis – Valio ja Rannila. Valio viib praegu iga kuu Vene turule miljonite eurode väärtuses võid ja juustu, kusjuures Vene ostjate juures on eriti nõutavaks saanud juustusort Viola. Valio juhid on kindlad, et nõudmine kasvab. Oma, Vene toidutööstus pole veel pikka aega suuteline ise rahuldama siseturu nõudmist. Veel segane maaomandusprobleem, karjakasvatuse tase ja põllumajanduse infrastruktuur Venemaal annab sellele väitele tuge. Valio usub, et ekspordi kasv jätkub veel aastaid 10–20%. Praegu saab firma igast kolmest ekspordieurost kaks eurot Moskvast – niisiis 2/3 ekspordituludest.

Rannila või Rannila Steel (tänane Ruuki) toodab kogu Euroopas kõrgelt koteeritud metallkatuseid ja fassaade. Aastane käive Vene turul on sadu miljoneid eurosid. Firmal on kaks oma tehast Venemaal – üks Peterburis ja teine Moskva lähistel. Nõudmine kasvab, kuna keskklass muutub jõukamaks, kasvab individuaalehitus ja ka tööstusehitus. Rannila ei sulge silmi ja kõrvu selle ees, et Vene turg on ikka veel raskesti prognoositav. Ent praegune Vene majanduse seis lausa veab tegevust laiendama. Omal ajal tehtud küllaltki riskantne otsus asuda tootma tellijale lähedal, Venemaal, kinnitab vähemalt tänini, et strateegiline risk on olnud õigustatud ja tulutoov.

Nõnda siis arvavad soomlased. Ja tegutsevad Vene turul üha aktiivsemalt.

ENN ANUPÕLD

Jaga |