Quo vadis, Maarjamaa?

Meenuvad Venemaa demokraadid Gaidar ja Hakamada, kes tõdesid, et „pole teil, eestlastel, enam vaja karta vene inimest relvaga; tuleb vene inimene rublaga, ja ta ongi teil juba kohal".Vaadake ringi Tallinnas, kus elab enamik elamislubade ostjaid. Midagi pole teha, tuleb tunnistada, et pärast seda, kui neetud foiniiklased leiutasid raha, pole sellel enam ei rahvust ega riiki. Suur irvhammas Bernard Shaw on leidnud, et midagi pole Looja jaganud inimestele nii õiglaselt kui mõistust - keegi ei kaeba temast puudu olevat. (Seda parafraseerides tuleb vastupidist tõdeda raha kohta - seda pole kellelgi kunagi küllalt.)

Ostetavad ja müüdavad

Olenevalt summa suurusest ja tehingu delikaatsusest oleme kõik ostetavad ja müüdavad, on öelnud mõnigi ajalooline isik. Mäletan ka, kuidas õiguskantsler Allar Jõks ütles Riigikogu kõnetoolis peetud lahkumiskõnes, et ta jääb unistama ajast, mil Eesti riigis ei ole enam võimalik osta ega müüa seadusi. Kuivõrd vahepeal pole keegi rahvaasemikest seda kuidagi kommenteerinud ja on tehtud ettepanekuid hoopiski Riigikogu komisjonide istungite salastamiseks, saab sellest järeldada vaid üht - Jõks unistab jätkuvalt edasi.

Muidugi peab ütlema, et ka unistustega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad täituda, mis pidi mõnikord olema vähemalt sama suur pettumus, kui nende mittetäitumine.

Ei pane enam imestama Keskerakonna jätkuvast reitingitõusust häiritud valitsuserakondade hädakisa, sest nüüd on isegi president otsesõnu välja öelnud, et kõik see, mis meid on toonud siia, kus me nüüd oleme, ei vii meid enam edasi. See ju otsene vihje muuta ka meie aegunud maksusüsteemi ja asendada see euroopaliku astmelise tulumaksuga, mis suurendaks palgatöötajate sissetulekut ja vähendaks väljarännet, sest kui näiteks 1500-eurose palga saajalt, keda on hinnanguliselt üks kolmandik, ära võtta vaid sada eurot ja anda see miinimumpalga saajatele, keda on hinnanguliselt sama palju, ei vähendaks see kuidagi esimeste elukvaliteeti, viimastel aga aitaks tuntavalt tasuda kommunaalkulutusi ja tooks leivapalukese lauale ka tuhandetele absoluutvaesuses viibivatele lastele.

Olemasoleva raha ümberjagamise vastastele tuletaks aga meelde, et käimasolev ümberjagamine toimub iga päev pidevalt, ja ainult vaesemalt enamuselt rikkamale vähemusele, kusjuures viimased on kui koerad heinakuhja otsas: ise ei söö, kuid teistele ka ei anna.

/Järg järgmises lehes/

JAAN OSSIS, vaatleja Võrumaalt

Jaga |