Kõik inimese hüvanguks, kõik inimese õnne nimel!

MARGA TIITUS,      06. oktoober 2004


Kusagilt loetud statistika järgi elab 60aastaseks vaid 30 protsenti inimestest (mis tähendab, et ülejäänute pensionifond jääb riigile). Kui ma eksin ja ellujääjate protsent on suurem, siis 50. eluaastast algab niikuinii meestel-naistel riskiiga, mil oht haigestuda mitmesugustesse tõsistesse haigustesse suureneb järsult. Sel ajal muutuvad hädavajalikeks ravi kättesaadavus, haiguste profülaktika, normaalne toit ja toidulisandid, pingevaba normaalne elukeskkond ning puhkus.

Aususe ja kehtiva mentaliteedi kohaselt, ühiskondlikus mõttes kasutuse ja hakkamasaamatuse eest oleks mõni inimene justkui haigusnuhtluse ära teeninud, mis paratamatult passiivse surmanuhtluse või sandistumiseni viib. Ja seda olukorda ei saa kuidagi paratamatuseks nimetada. Mis see siis on?

Vanade loosungite üle irvitatakse nüüd
Kõik inimese hüvanguks, kõik inimese õnne nimel! Oli kunagi ammu selline hea usu ja entusiasmiga loodud loosung. Kui palju see kellelegi hüvangut tõi, jäägu igaühe enese südametunnistuse otsustada. Vanad loosungid on nüüd naeruks pööratud, nende üle on kombeks irvitada. Kuid ilma loosungiteta ei osata siiamaani hakkama saada – ei valimistel ega muudel rahvakihutustöödel. Mida siis asemele pakkuda? Uppuja päästmine on uppuja enese asi? Jookse, haara, lükka, peksa?
Õige imelik ja vastik on selle kõige taustal kuulata hästimakstud tegelaste "tarku" ettepanekuid pensioniikka jõudmist veelgi pikendada, põhjendades seda pensionäride suure arvu ja välismaise eeskujuga. Piiritagused lahendid ei pruugi aga sugugi olla ainuõiged ja hoolivad. Tegelikult peaks seda aega lühendama. Siis pääseksid tööle energiat, elujõudu ja tegutsemistahet täis noored inimesed, kes saaksid ometi oma elu alustada, mitte ei peaks aastate viisi oma närve ja tahet raiskama ebakindlates juhutöödes ning rabelema end oimetuks töökoha otsingutes. Kuluvad nemadki.

Pingeid töökohas talutakse vaid filmis
Pensioniea tõstmine ei taga päris kindlasti teatud vanuses inimeste töölejäämist, kui ülemus seda ei taha. Jutud protsessimistest ametiühingute abiga on naeruväärsed. Sellisele pingele töökohas peetakse vastu vaid filmides. Kui inimese oskused on aga hinnatud ja ta ise soovib töötada, siis ei pea teda käsu korras koju saadetama – ega saadetagi. Ta võiks töötada siis osalise tööajaga. Kuidas keegi. Inimesed on ju nii erinevad. Sel viisil väheneks töötute arv ja vajadus mitmesuguste abirahade järele, noored pääseksid tööle ja saaksid eluga järjele, suureneks sündivus.
Jalad alla saanud noored on ju need, kel jõudu ja tahtmist hakata väikeettevõtjaks ning sel viisil luuakse töökohti juurdegi. Ja otse loomulikult väheneb siis kuritegevus, joomine ja ehk ka narkootikumide tarvitamine, sest pidevas pinges olev inimene peab kusagilt lõdvestust ja unustust leidma. Muidu läheb ta hulluks, saab keskeas Alzheimeri või teeb suitsiidi.

Kas kulutame liigselt sotsiaalsfäärile?
Kakskümmend aastat tagasi, kui inimesed said 55 aastaselt pensionile, ei olnud tööpuudust ega produktiivses eas elanikkonna puudust, sest sündivus, kui mitte Eestis, siis Liidu piires, oli normaalne. Tööjõu liikumine ja töö kättesaadavus tagas töötajatele nende õigused kõige paremini.
Muidugi, olid ka ettevõtted. Vanurite (55. eluaastast algab raukuseelne iga, 65 aastaselt raugaiga; J. Saarma "Vanaduse psühholoogia") töölesundimisega uusi ettevõtteid siinmaal juurde ei teki (v.a välismaalt odava ja oodatava tööjõuga meelitades). Just siin peaks neid tekkima, et olla tasakaalus liidu muude osadega. Kuid ehk ongi nii kellelegi kusagil vaja?
Maailmapank olevat kunagi teinud märkuse meie liigsete kulutuste kohta sotsiaalsfääris. Ilmselt on igas ühiskonnas aegu (eriti üleminekuühiskonnas), mil tuleb teha sotsiaalsfääri suuremaid kulutusi kui tavaliselt, et tekitada tasakaalu ning anda võimalus oludele ja inimestele see tasakaal omandada, mis tähendab tööjõuturul ruumi tegemist noorele, produktiivsele osale elanikkonnast ja loomulikult pensionide maksmist neile, kes selle tarvis tööjõuturult eemale tõmmatakse. See ei ole mitte raha raiskamine sotsiaalsfäärile, vaid just nimelt majanduslike aluste loomine või korrigeerimine (kusjuures arvestatakse –üllatus, üllatus! – ka inimeste heaolu).

Küll rahapiits kõik paika paneb!
Riigi organisatoorseid probleeme ei peaks surutama kodanike õlule. Las ise otsivad, sebivad, närveerivad, kaklevad, jooksevad, stressi kogudes ja depressiooni saades, et kuidagigi enesega toime tulla ja lõpuks saada kõik need haigused, mida pidevad pinged enesega kaasa toovad ja ära surra kauaoodatud pensionipõlve maitsmata. Meil on saanud kombeks lasta asjadel korralduda omasoodu. Küll rahapiits kõik paika paneb! Kuid ei pane ju. Vähemalt seda osa mitte, mida sotsiaalkultuuriks nimetatakse. Kui nii "mõttetut" vidinat nagu kultuur igapäevaelus üldse vaja ongi? Ehk piisab tähest torni tipus, mis siis, et kõrgel ja kaugel – kõik näevad, keegi ei saa öelda, et ei ole, kuid näe, kätte ei anna.

Lendav eesel
Praegusest olukorrast jääb mulje, nagu tegeldaks lendava eesli aretusega K. Linne teooria kohaselt. Lao aga eeslikesele võimalikult suurem koorem selga, aja müüri äärde ja anna peksa, küll ta siis ise omal viisil probleemid lahendab. Löögi tugevust ja tihedust reguleerivad ametnikud vahetuvad oma loovuse ja aru järgi. Kahju, et vaid see ainus reguleeritav osa ja uuendusvaldkond tihtilugu olemas olema kipub. Kehtiva uskumuse ja lootuse kohaselt peaksid eeslile tiivad kasvama pingsa harjutamise ja sügavalt motiveeritud soovi tulemusena. Olekski aretatud uus kasulik liik, kes on võimeline koormaid üle müüride kandma. Aretaja saaks kohe kuulsaks ja nõutuks! Kärvab aga eeslike maha, siis pole talle ka heinu enam vaja anda.
Kusagil algab riigi vastutus oma kodaniku ees. Liiga kiired arengupüüded tekitavad mõtlematult ebaproportsionaalseid arenguid, mis toovad kaasa vastutusepiiri ähmastumise. Lõpuks peetub areng ikkagi, sest ebaproportsionaalsuse süvenemine ühiskonnas toob varem või hiljem kaasa seisaku või kaose.

Inimene pole sündinud olema kellelegi sobiv tööjõud!
Kui NSVLi mahajäämus Euroopaga võrreldes oli 50 aastat, nagu meile kogu aeg on korrutatud (oletame, et see nii oli), siis ei saa ühelt pensionieelselt põlvkonnalt, kes alles hiljuti 55 aastaselt pensionile pääses, nõuda, et nad kümne aastaga teevad tasa kõik 50 aasta jooksul puudu jäänud "tiigrihüpped". Just sellele 40–50aastaste põlvkonnale oleks tulnud anda valutu võimalus eluga kohaneda, s.t 55 aastaselt pensionile jääda – neile, kes seda soovinuks. Mitte nõuda neilt oskusi, energiat, tahet, ümberõppeid ja muid trikke, milleks on võimelised ja huviga nõus mitmetes ülikoolides õppinud 25–30aastased noored. Inimene pole sündinud ilma ainult selleks, et olla kellelegi sobiv tööjõud.
Just see põlvkond on jäänud kõige enam rataste vahele, eriti selle kõrghariduseta liikmetest on sõna otseses mõttes kontide raginal teerulliga üle sõidetud. Kõrgharidusega loovtöötaja võib töötada kodus ja kõrge vanuseni, sest tema töö pakub talle rahuldust, linditöölisele või kantseleiametnikule on see aga vaid äraelamise vahend, sund. Pensioniiga sunniviisil (ei mäleta, et kellelegi oleks tulnud pähegi referendumit korraldada) pikendades on tekitatud teerull ka kõrghariduseta noortele, kes peavad nüüd töökohtade pärast selle põlvkonnaga konkureerima. Õnnetud mõlemad. Pole siis imestada, kui noored ära lähevad ja maksumaksjaid veelgi vähemaks jääb.
Kui töö- ja rahapuudusest püütakse vabaneda ainuüksi ettevõtete juurdetekitamisega ja võimalikult suurema hulga inimeste töölesuunamise-sundimisega, olenemata vanusest, tekib paratamatult ületootmine, millele on lõpuks raske ehk võimatu leida maksujõulist turgu.

Tarbimise hulk pole elukvaliteedi näitaja
Euroliidu eri osades on ettevõtete hulk muidugi erinev ja see peaks tasakaalustuma, et regionaalsete sotsiaalsfääride tase natukenegi võrdsustuks, või siis leitama neile regioonidele uued tegevusvaldkonnad, mis oleks igati parem. Kusagil asub optimaalne tasakaal toodangu hulga, pensioniea, elukvaliteedi ja sündivuse vahel. Tarbimise hulk ei saa kindlasti olla elukvaliteedi ainsaks näitajaks. Toodanguhulga pidev suurendamine on vaid üks ressurss, mis kord paratamatult ammendub ületootmise tõttu, olgu siis meil või mõnes suurliidus tervikuna, sest maksujõulist turgu, turgu üldse, ei jätku lõputult, nagu inimese tarbimisvajaduste kasv ei saa olla lõputu. Ta lihtsalt tahab tegelda ka muuga. Kord tuleb ikkagi üle vaadata senised seisukohad ja üle pea kasvanud keskkonnaprobleemid. Kui sellest lõpuks aru saadakse, peatub ka planeedil Maa ohtlik keskkonnareostus ning nii vaimsed, eetilised ja emotsionaalsed väärtused kui inimesele eluks antud AEG omandavad ehk mingisuguse väärtuse ja kättesaadavuse laiemas mastaabis – kõigile inimestele. Siis ehk kaotavad mõtte ka sõjad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)