Mis on Haapsalu ilma raudteeta …

Elmar Heimann,      08. september 2004


Olen kunagine raudteelane ja usun, et tean sellest alast mõndagi rohkem kui inimene, kes üksnes rongis on istunud.
See, mis Haapsalu raudtee ümber toimub, paneb sügavalt kahetsema ja mõnes mõttes Molotov-Ribbentropi paktiga võrdlema. Ja lubadust ajaloolisele raudteetammile jalgrattatee rajada tuleks võtta kui mõne mõnuaine pakkumist siinsele rahvale.
Seega on päris selge, et üks ajalooline osa Läänemaast (ja mitte ainult) sõidutatakse lähitulevikus kummide sahinal unustuse prügikasti.
Kui palju võiks jalgrattatee rajamine maksma minna ja kas osaliseltki ei võiks selle raha eest raudteed renoveerida – neile küsimustele pole ma vastust saanud.
Olen küll isiklikult rääkinud hr Olari Taaliga, kuid tema leiab asja paratamatu olevat. Seda enam, et kasutamata raudtee kõikvõimalikke metallikratte ligi võib meelitama hakata. Mina arvan aga, et raudtee lõpetamisest valju häälega rääkimine annabki varastele ainult hoogu juurde.
Et raudteega nii võib minna, nagu praegu karta, seda kohalik rahvas küll uskuda ei osanud. Riik aga peseb käed puhtaks – tal ükskõik. Mis valitsuski see meil on, naeru ajab peale. Seepärast olen tihti mõelnud, kas maa peal enam tõesti mingit õigust pole? Kas Euroopa Liidus, kuhu me end nii kangesti hääletasime, pole ühtki kohut, kuhu viimases hädas õigust nõudma minna? Ja siinjuures ei mõtle ma mitte üksnes õnnetust Haapsalu raudteest ...
Kevadel, kui meil käis külas Riigikogu liige Reet Roos, rääkisin ka temaga. On ju proua Roos sündinud Taeblas ja tuletas meie kohtumisel meelde ka minu ütlemist – mis on Haapsalu ilma raudteeta –, kuid asjale lahendust pole leidnud keegi.
Ega vist viitsitagi otsida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)