Aeg on küps otse presidenti valida ja rahvaalgatus seadustada

Esiteks, Eesti oli küll formaalselt vabanenud, aga siiski veel võõrvägede poolt okupeeritud riik. Baasid olid sees, väed olid sees!

Teiseks, Eesti tollane ühiskond oli palju hullemini lõhenenud kui tänane. Oli neid, kes olid kibestunud, et nõukogude kord lõppes; oli neid, kes juba hakkasid kibestuma uuestisündinud vabariigis.

Massilised ümberkorraldused raputasid ühiskonda nagu loodusjõud. Kõigi siin elavate inimeste elukorraldus pöörati ümber, kõik muutus päevade ja tundidega, tuleviku suhtes polnud kindlust.

Talvel 1991/1992 polnud kindel, kas saame kodud ära kütta. Toiduainetest oli puudus. Enamik peresid pingutas tõsiselt püksirihma.

Selles olukorras hakati koostama ja vastu võtma põhiseadust. Seega on tegemist pigem sõjaseisukorras valminud dokumendiga, kuhu on sisse kirjutatud tubli annus toona aktuaalset ettevaatlikkust.

Eesti oli sellal avatud paljudele manipulatsioonidele. Pinged seoses Kirde-Eestiga olid küll osavalt maha surutud, vastane lõhestatud ja nõrgestatud, paljud interliikumise liidrid poliitilisest protsessist kõrvaldatud, kuid oht püsis. Kui meie põhiseadus oleks pakkunud vastaspoolele avangut, võinuks moraalne tugi ja materiaalne toetus sellisele avantüürile ka tekkida. Seega kirjutati põhiseadus üsna „kinniseks“.

Vahepeal on olukord kardinaalselt muutunud. Eesti ei pea täna tundma vähimatki ohtu oma põhiseadusliku korra vastu riigisiseselt. Paljuräägitud „viienda kolonni“ jutud on müüt ja see on igale mõtlevale inimesele arusaadav. Valdav enamik Eestis elavaid inimesi – nii eestlaste ja venelaste kui ka teiste rahvuste seast – on lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud.

Nad võivad olla rahulolematud valitsusega – see on nende põhiseaduslik õigus –, kuid nad pole riigivastased. Kindlasti mitte. Võimalikku riigivastast vähemust võib tõenäoliselt leida nii eestlaste kui ka venelaste seas. On ka neid, kel on sellest riigist sügavalt ükskõik, kuid neilt pole oodata ka aktiivset riigivastasust.

Paljuräägitud „Kremli inforuumis viibimine“ on samasugune jaburus. Eesti pakub oma kodanikele piisavalt, et mitte olla Eesti vastu. See pole kuidagi seotud sellega, mis telekanaleid keegi vaatab.

Ohud, millega peame arvestame, tulenevad Eestist väljastpoolt ja on sellised, mille põhjuste väljajuurimiseks meil on võimalusi vähe või on need olematud. Meid ohustab kindlasti majanduslik olukord meie peamistel eksporditurgudel – see nõrgestab meie positsiooni. See on küsimus, millele peab olema majanduspoliitiline vastus.

Meid kui rahvusvahelises elus Ühendriikide välispoliitikaga seonduvat riiki ohustab rahvusvaheline terrorism – nagu paljusid teisi riike. Sõltub meie julgeolekujõudude töö tõhususest, kuivõrd suudame seda riski maandada, võimalikke rünnakuid ära hoida. Aga see on oht, päris kindlasti.

Meid ei ohusta Venemaa, ükskõik kui ähvardav pole mõne sealse poliitiku retoorika. Meil kui EU ja NATO liikmesriigil pole põhjust karta. Selleks me nende organisatsioonidega liitusime, ja kuni me liitlasena täidame oma kohustusi, oleme ka nende organisatsioonide kaitse all.

Oma liitlaskohustusi täites peame olema targemad ja tõhusamad – muu hulgas oma liitlaste saladuste kaitsmisel.

Seda arvesse võttes pole enam vähimatki põhjust kauem viivitada Eesti põhiseaduse avamisega kahes mõttes.

Esiteks: presidendi otsevalimised. Teiseks: seadusloome rahvaalgatuse sätestamine põhiseaduses. Mõlema jaoks on aeg küps, on olemas sisemised ja välimised eeldused.

Mõlemad sammud muudaksid meie demokraatia tugevamaks, meie riigi euroopalikumaks. Ja – mine tea – senise dogmaatilise, ülalt-alla toimiva ja peamiselt täitevvõimukeskse valitsemismudeli asendamine horisontaalsema, sidususel põhineva ja inimeste endi vastutust väärtustavaga, võiks avada meile uusi arenguperspektiive, kiirendada meie riigi ja rahva arengut.

Oma rahvasse suhtume ülbelt, kui jätame selle tegemata, nende vastuseisu pärast, kes kardavad populaarseima kandidaadi võitu valimistel või kodanikeühenduste liigaktiivsust seadusloomes. Praegune presidendi valimise kord, mis sõltub tagatoa-kokkulepetest ning poliitikute ja erakonnajuhtide manöövritest, on kõike muud kui aus ja läbipaistev. Erakondade ja kandidaatide vaheline aus ja läbipaistev konkurents valimistel on üks demokraatia alustalasid. Meie põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja, seetõttu on tal ka õigus algatada seaduste loomist.

KESKMÕTE:  Eesti pakub oma kodanikele piisavalt, et mitte olla Eesti vastu.

JÜRI RATAS, Riigikogu aseesimees

Jaga |