Sotsiaalne õiglus Euroopa ajaloos

 Paljude tänapäeva probleemide mõistmiseks tuleb tunda Piiblit ja antiikaega kui Euroopa aluseid. Sarnasus võib vahel osutuda üllatavalt suureks.

„… ei ole keegi nii ülekohtune, kui see, kes raha armastab. Seesugune müüb iseenda hinge ära.“  (Siiraki tarkuseraamat 10:8)

Piibli sisu

on selge: kui juudi rahva seas võttis maad selline sotsiaalne ebaõiglus, et võõramaalased, lesknaised ja vaeslapsed lausa taevast appi hüüdsid, siis võttis Jahve neid kuulda ja hävitas rahva mõõgaga (2 Ms 22:20-23).

Erinevalt meist otsib Piibel rahvast tabanud katastroofide põhjust tema oma ülekohtust ja uskmatusest. Välja oli antud nurjatuid seadusi ja väänatud abitute õigusi (Jes 10:1), mistõttu hea ja kuri vahetasid kohad. Maa eraomand tõi sugulussidemete asemele ülirikkad, nagu kuningas Saalomon, kellele ei pandud pahaks ka erinevate jumalate tolereerimist, ja ülivaesed, kelle võlaorjuse pikendamine tõi kaasa Jeruusalemma langemise 587 eKr.

Maksuküsimus oli rahva lõhestanud kaheks vaenulikuks riigiks ja kõik pöördusid oma teed, igaüks eranditult oma kasu poole (Jes 56:11). Samas nõudis sõda kohalikega ja suurriikidega rahva ühtsust. Inimesed soovisid tõe asemel kuulata meeldivusi ja vaadata südame pettepilte (Jes 30:10, Jer 14:14), mida võim heldelt pakkus.

Iisraelis olid sotsiaalsed lõhed eriti teravad, rahvas teenis kuldvasikat seksi, raha tagaajamise ja nõidumisega. Aamos oli rahvast täieliku hävitamise eest 30–40 aastat varem asjatult ette hoiatanud. Juuda rahva ohvrid osutusid Jahvele vastumeelseiks, palved asjatuiks ja paast vääraks, sest kadunud oli halastus (Jes 1:10-17, 58:3-12). Usk Jahvesse tõi kaasa silmakirjalikkuse. Õelad mõtlesid, et „ärgem säästkem lesknaist, ärgem hooligem vanamehe hallidest juustest… Aga varitsegem õiget, sest tema ei kõlba meile ja seisab meie tegude vastu“ (Siir 2:10-12). Algul rahvas küüditati ja lõpuks aeti maalt minema, suur osa tapeti või muudeti orjadeks.

Paljudele võib tunduda, et neid päästab tegudeta usk oma uskumisse ja „odav arm“ (D. Bonhoeffer); siiski lubas Jeesus need, kes pole abivajavale halastanud, saata tulepõrgusse (Matt 25:31-46).

Abordi, eutanaasia ja suitsiidi kohta Piibel seisukohta ei võta.

Lihtne loogika

jagas kõik inimesed vabadeks ja mittevabadeks. Orja peeti teisele kuuluvaks asjaks, rääkivaks tööriistaks, kellel ei olnud absoluutselt mingeid õigusi ega inimväärikust. Nad võisid teada ainult tööst, söögist ja karistusest, õpetas Cato Vanem. Abielu asemel oli neil kooselu.

Liberaalide arusaam vabadusest kui välise sunni puudumisest on loomult orjalik. Tänu orjandusele sai vaimne töö eralduda füüsilisest, kuid ka irduda tegelikkusest. Euroopa mõtlemist vorminud Aristotelese loogika tuumaks on vastuolude vältimise ja välistatud kolmanda seadused. Tegelikkuses on võimalikud lahendused, mis ei pea üksteist ega koostööd välistama, seega ei tulene ühe jaatusest teise eitus.

Buddha otsis lahendusi eituse ja jaatuse vahelt (arv 0), mis Aristotelese järgi on mõeldamatu, või nende kohalt, Marx ja Freud ka nende alt.

Vastandites mõtlemine võib reeta, et inimene ei näe maailma tervikuna, vaid mõne üksikisiku või grupi seisukohast. Kellegi sildistamine suuvoodriks, tallalakkujaks, kintsukaapijaks, kasulikuks idioodiks jms asub väljaspool loogilist arutelu. Kui Aristoteles välistas vastandite üksteiseks ülemineku, siis Hegeli „Loogikateaduse“ järgi on see loomulik. Nii võib kõige nõukoguliku eitamine muutuda oma äärmuses selle jaatuseks.

Aristotelese loogika lähtub samasuse printsiibist, mida rikkudes nii vana- kui ka kaasaja liberaalid end konservatiividena välja pakuvad. Olles omastanud lõviosa ühiskonna rikkusest, Eestis seda isegi ärastades, jätavad nad lihtinimesed turujõudude meelevalda, ja siis karjuvad Cicero kombel: oo ajad, oo kombed! Linnriigi aluseks olid rahva ühisomand, kultuur ja väärtused, mitte rikaste kodanike egoistlik liit.

Demokraatia häving

Vana-Kreekas tulenes varanduslikust ebavõrdsusest. Lihtrahva (demos) võim Ateenas, mis laskis igaühel end oma tööga inimväärselt ülal pidada ning end teostada kultuuri senini ületamatu õitsengu tingimustes, jäädes vabadeks ja võrdõiguslikeks, oli inimkonna (varasemas) ajaloos tundmatu. Sellele seisid vastu oligarhid eesotsas Spartaga. Umbes 300 aastat käis demokraatiat ja oligarhiat pooldavate parteide vahel sõda kogu Hellases, selle igas linnas, ka paljudes peredes – kuni Rooma okupatsioon sellele lõpu tegi.

Ka meie peame oma demokraatia ja vabaduse eest pidevalt võitlema.

Spartas oli umbes veerand miljoni elaniku kohta esialgu 10 000 kodanikku, kellest igaüks sai kasutada umbes 12 ha riigimaad koos orjadega, kes pidid loovutama poole saagist; eraomandit polnud. Kui Pärsiaga sõdimise järel koormate viisi kulda ja hõbedat saadi, haaras kõiki rikastumispüüd kui iha millegi auväärse ja suure järele (Plutarchos). Võrdsuse aeg sai läbi.

Aastal 400 eKr lubas efoor Epiditeitos maad pärandada, hiljem võimaldati seda isegi osta ja müüa. Selle tulemusel koondus maa 50 aastaga 100 perekonna kätte ja kodanike arv kahanes lõpuks 700-ni. Lakedaimoni maa rahvas tõusis demokraatlike kuningate ja türannide juhtimisel võrdsuse taastamiseks korduvalt üles.

Sparta hukkus, kuna riik oli varast lage ja eraisikud kasuahned (Aristoteles). Ülekreekalistes võitlustes olid linnade ja poliitikute liidud ajutised, kõik õigustasid oma sõdu kui vabastamisi. Lahinguid peeti võõramaiste palgasõdurite abil, sageli Pärsia või Makedoonia raha eest. Thukydides jutustab, kuidas Peloponnesose sõja puhkemise järel 431 eKr inimesed omavahel kõige julmemal ja alatumal kombel arveid klaarisid, miski polnud enam püha (Ajalugu III, 82). Platon tegi sellest järelduse, et igas ebatäiuslikus riigis on kaks vaenulikku riiki, rikaste ja vaeste oma, teineteisega võitlemas (Riik, 422-423).

Individualism

tekkis linnriikide võimetusest kõigile kodanikele heaolu tagada. Unustades ühiskonna, peavad liberaalid üksikisikut riigist olulisemaks ja individualismi inimarengu kõrgeimaks astmeks. Platoni arvates tekkis riik inimeste soovist oma vajadusi rahuldada. Klassikalisel ajajärgul ei peetud inimelu ega moraali väljaspool polist võimalikuks, sest inimene on ühiskondlik olevus (Aristoteles, Poliitika, 1253a, 1278b).

Makedoonia okupatsiooni all jätkusid Kreekas sõjad, mässud, tapmised, reetmised ja orjastamised, mis muutsid elu ärevaks. Uute filosoofiakoolkondade sihiks polnud enam tõe otsimine või ühiskondliku heaolu taotlemine, vaid isikliku (vaimse) naudingu leidmine. See seisnes häirimatus hingerahus (ataraxia) kui õnne (eudaimonia) eeltingimuses. Skeptik Pyrrhon soovitas seesmise rahu huvides loobuda nii veendumustest kui ka otsustamistest ja selleks kõiges kahelda. Epikurose aias otsiti häirimatust kui kannatuste vältimist. Ilmselt budismist mõjutatuna õpetas Zenon stoilist rahu kui ükskõiksust ja tundetust (apatheia) leidma.

Langusaegne Rooma võttis need 300 aastat eKr sündinud õpetused rõõmuga omaks, mis ühiskonna allakäiku veelgi kiirendas. Stoik Marcus Aurelius kordas teoses „Iseendale“ Cicero arusaama, et kuna inimesed on egoistlikud lurjused, tuleb poliitikas ise kindlasti kaasa lüüa. Toona elasid varasemad suured õpetused uute kõrval edasi; nüüd pole sedagi.

Vooruste päritolu

üle on palju vaieldud. Kui Platon arvas, et need on kaasasündinud, siis Aristoteles leidis, et inimese teeb kõlbeliseks riiklik kord ja kasvatus. Stoik Polybios, kes oli oma silmaga näinud nii hellenistliku Kreeka vallutamist kui ka Kartaago hävitamist Rooma poolt, ei hakanud Platoni kombel utopiseerima, vaid võrdles omavahel Spartat ja Kreetat. Kui Spartas said kõik kodanikud ühesuuruse maatüki, mida ei tohtinud osta ega müüa ning raha oli tähtsusetu, oli sealne rahvas üksmeelne, riik tugev ja inimesed vabad. Kreetal võis igaüks oma valdusi lõputult laiendada ja raha oli au sees; seal valitsesid kasuahnus, salakavalus ja seesmised konfliktid, puudusid head kombed ja õiglus (Ajalugu IV, 45–47).

Platon märkas õigluse ja ebaõigluse algeid juba riigi tekkimisel. 

Eestis sai taasiseseisvumisel valida laia võimaluste spektri vahel -- Põhjamaade sotsiaaldemokraatiast kuni Euroopasse lausa sobimatu libertaarsuseni. Praegu oleme Euroopa Liidu ebavõrdsemaid riike, kus kasutatakse Venemaa maksumudelit ja tuuakse maale Ameerika "jagamismajandust". 100 000 inimest vajab iga päev toiduabi. Rahvast on 25 aastat hoitud väljasuremiskursil ja eesti keel on üha enam asendumas inglise keelega.

Vabariigi lõpp

ja kommete langus Roomas on haritlasi alati huvitanud. Kui paljud pidasid primitiivseks „karjainstinkti“, siis epikureist Lucretius Caruse järgi elati just ürgajal endale. Riik tekkis lepinguna ühise hüve (commune bonus) tagamiseks, sh kaastundest nõrgemate vastu (Asjade loomusest, 957–1119).

Eklektik Cicero kritiseeris meilgi levinud lepinguteooriat, sest kokku saaks leppida ka teistsugust kasu silmas pidades. Riik on looduslik, kui mitte jumalik nähtus (Seadustest VI, 8), mis tugineb loomulikul kalduvusel armastada inimesi (samas I, 35–49). See on ühisus (honestum), kus omakasu on viimane. Rooma pidas üle 1000 aasta vastu tänu sellele, mida Hardo Pajula mõnitavalt hoolekanderiigiks nimetab. Range vooruslikkuse (virtus) tagasid ühised hüved ja üldine austus (honor), sest riik oli rahva omand (res populi). Selle rajanud Romulus andis igale perele pärilikuks kasutamiseks 0,7 ha maad.

Kui Cato Vanem pidas optimaalseks 35 ja 60 ha suurusi majapidamisi, siis 1. sajandil eKr oli mõnel perel juba 10 000-hektarine latifundium. Maa eraomand oli seadustatud. See tõi kaasa väikeomandi laostumise, mis oli võimetu orjatööga konkureerima (Appianos). Leiva, peki ja maa saamiseks tuli sõjameestel lakkamatult vallutada uusi territooriume. Populaaride partei (pars) nõudis suuromandi jaotamist ja rahva kui kõrgeima võimu kandja suveräänsust, sest võimu oli erastanud väikesearvuline eliit (nobiliteet). Nende huve kaitsesid optimaadid. Suurimast õiglusest oli saanud suurim ebaõiglus (Terentius), puhkesid verised kodusõjad ja orjade ülestõusud. Marius kehtestas oma hirmuvalitsuse ja Sulla diktatuuri. Viimase järel muutus Sallustiuse andmetel auväärseks rikkus, häbiväärseks kasinus. Ta pidas saamahimu (avaritia) riigile palju ohtlikumaks kui auahnust (ambitia). Suur moralist sai näha nii uut hävitavat kodusõda kui ka vabariigi asendamist keisririigiga 16.01.27 eKr.

Ristiusu võit

teiste Roomas levinud arvukate religioonide üle tulenes kaastundlikust hoolitsusest nende eest, kellest riik ei hoolinud. Samuti orjade inimeseks pidamisest. Kui 312 eKr tsensoriks olnud Appius Claudius pakkus rahvale rohkelt tööd, võis ta ütelda, et „igaüks on oma õnne sepp“, siis 400 aastat hiljem konstateeris Juvenalis, et rahvas nõudis vaid „leiba ja vaatemänge“.

Cassiuse seaduse järgi 73. eKr anti miljonist inimesest kolmandikule tasuta toiduabi (1,5 kg vilja päevas) ja tsirkuseetendused kestsid kuni 123 päeva järjest – seal sai juba vabariigi lõpuajal oma poliitilisi kirgi välja elada. Nii nõustusid inimesed kodanike asemel alamad olema (E. M. Štaerman). Palgatööd peeti väärituks ja räpaseks (Cicero). „Targale on kodumaaks kogu maailm!“ hõiskas stoik Seneca. Riigi rikkaima mehena oli ta kiitnud vaesust ja tauninud rahvast, kes ei tahtnud mõista, et hukutab end rikkusega. Kõrgklassi pääsemise piir oli miljon sestertsi. Filosoofina oli Seneca näinud viimset vabadust suitsiidis ja poliitilise kurjategijana avanud veenid, sest mürk ei mõjunud. Inimeste elu muutus üha mõttetumaks.

Seneca õpilase keiser Nero võimuletulek 54. a tühistas eelmise keisri edikti, mis keelas juutidel, sh Paulusel pealinnas elada. Paljuski soovist konflikti vältida oli apostel kirjutanud (Ro 13:1-8), et vastupanu ülemuste meelevallale on vastupanu Jumalale – arusaam, mis diktaatoreid on vaimustanud. Peetruse järgi tuleb Jumala sõna inimeste omast rohkem kuulata (Ap. 5:29). Johannese ilmutus kirjeldab lõpuaja riike hoorade ja metsalistena. 64. a põles suur osa Rooma linnast maha, võimalik, et süüdatuna kinnisvaraarendajate huvides. Nero käskis süüdlaseks teha kristlased, keda hakati kõige piinavamate karistustega hukkama. Aasta pärast Peetruse märtrisurma 67. a lõi verine Nero endale mõõga kõrri. Juudid tõusid üles, ja kättemaksuks hävitasid roomlased Jeruusalemma koos templiga, mida peeti Jahve eluasemeks.

[esiletõste]

Umbes 300 aastat käis demokraatiat ja oligarhiat pooldavate parteide vahel sõda kogu Hellases, selle igas linnas, ka paljudes peredes – kuni Rooma okupatsioon sellele lõpu tegi. Ka meie peame oma demokraatia ja vabaduse eest pidevalt võitlema.

[fotoallkiri]

LIIDRITE VASTUTUS: Tänapäeva Euroopa paljude probleemide mõistmiseks tuleb tunda Piiblit ja antiikaega kui Euroopa elukorralduse ja kultuuri aluseid. Fotol tervitab Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini (vasakul) peaminister Jüri Ratast. Keskel Suurbritannia peaminister Theresa May. Foto: sofiaglobe.com

KARL LUST,  kolumnist

Jaga |