Presidendi valimiskogu väheneb kolmandiku võrra

Siim Kallas ütles intervjuus 25. veebruari Eesti Päevalehes, et ta ei näe praegusel kujul presidendil olevat mõtet ning et peaminister ja president peaksid olema ühes isikus, keda valib rahvas. On ka neid, kes arvavad sootuks, et Eesti võiks olla kuningriik oma kuningaperega (Kalle Kulbok Õhtulehes 10.03.2003).

Mina olen arvamusel, et presidendi rolliks on olla sümbol ja visionäär, kes näitab suunda. Lennart Meri tõi välja ühiskonnas olevaid kitsaskohti ja Arnold Rüütel oli näoga rahva poole. Sel põhjusel meeldis mulle Kersti Kaljulaidi kõne vabariigi aastapäeval, kus ta andis mitu sõnumit näiteks demokraatia, kultuuri, riigireformi ja vägivallata Eesti kohta, mille suunas ühiskond peab edasi liikuma. Loodetavasti president Kaljulaid jätkab sellel lennartmerilikul lainel.

Praegune president valiti 2016. aastal pärast seda, kui Riigikogus kolmes hääletusvoorus ja valimiskogus kahes hääletusvoorus jäi president valimata ning valimiskord pärast suurt pettumust valijameestes jõudis ringiga tagasi Riigikokku. Kahe nädalaga sai rahvas endale presidendi, kellel varasemaid suuri teeneid rahva ees pole olnud ning kelle tuntust jäi pigem väheseks. Pole siis ime, et rahvale on president vähemalt ametiaja alguses võõras ja kauge.

Valimiskogus, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest, on nähtud suuremat demokraatlikkust ja rahva tahte lähedust, kuigi ka paljud omavalitsuste juhid hääletavad sõltuvalt parteijuhtide eelistustest. Haldusreform muudab süsteemi kardinaalselt. Oktoobris 2017, pärast kohalikke valimisi, jääb senise 213 valla asemel alles ca 70 valda. See mõjutab nii valimiskogus olevate kohalike omavalitsuste esindajate arvu kui ka paratamatult suurendab erakondade mõju valimiskogus.

Toon selle protsessi ilmestamiseks natuke statistikat. 2016. aastal oli valimiskogu liikmeid kokku 335, kellest 101 olid Riigikogu liikmed ja 234 kohaliku omavalitsuse volikogude esindajad. 202 kohalikul omavalitsusel oli üks valijamees; Rae ja Viimsi vallal ning Võru, Kuressaare, Rakvere, Viljandi, Kohtla-Järve, Narva ja Pärnu linnal oli kaks valijameest. Tartul oli neli ning Tallinnal kümme valijameest.

Kohaliku omavalitsuse volikogu esindajate arvu paneb paika Vabariigi Presidendi valimise seadus. Kuni 10 000 hääleõigusliku kodanikuga vallad saavad valimiskogusse saata 1 esindaja, 10 001–50 000 hääleõigusliku kodanikuga vallad 2 esindajat. Kui hääleõiguslike kodanike arv jääb vahemikku 50 001–100 000, on vallal 4 esindajat, ning üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodanikuga vallad saavad 10 esindajat.

Omavalitsuste esindajate arv sõltub omavalitsuste arvust, seega vähendab Eestis käimasolev haldusreform ja valdade liitumine ka kohalike omavalitsuste osakaalu valimiskogus. Ligikaudsete arvutuste kohaselt jääks kohalike omavalitsuste esindajaid valimiskogus alles veidi üle saja, umbes 100–110. See tähendab, et kui 2016. aastal oli valimiskogus kohalike omavalitsuste esindajaid ca 70%, jaguneksid haldusreformi-järgselt kohad Riigikogu liikmetega enam-vähem pooleks.

Süsteemi on paratamatult vaja muuta. Küsimus on selles, kui palju ja mida muuta. Miinimum, mida tuleb teha, on muuta Vabariigi Presidendi valimise seaduse sätteid, mille järgi määratakse kohalike omavalitsuste esindajate arv valimiskogus. Presidendivalimiste süsteemi muudatusi arutav koalitsiooni töörühm kaalub ka kolme esimese valimisvooru kaotamist Riigikogus ja presidendi valimise ülesande andmist otse valimiskogule.

Seejuures leiab töörühm, et volikogudest pärit valijamehi olgu vähemalt kaks kolmandikku. Selline variant oleks samm paremuse poole, kuid poleks siiski mitte päris see, mida oodatakse. Kui juba hakata presidendi valimise süsteemi muutma, siis teha seda üks kord, ja nii, et rahvas saab valida.

MIHHAIL KORB,

riigihalduse minister

Jaga |