Raamatu "Peaminister" 20. osa

19. oktoober 2005


Südapäeval läksin Stockholmi keskuses asuvale Norrmalmi väljakule, kus oli algamas igaesmaspäevane traditsiooniline meeleavaldus Baltikumi toetuseks. Mäletan, et sadas vihma, aga plats oli paksult rahvast täis. Kui harilikult osalesid sellel üritusel kohalikud baltlased, siis seekord võis näha ka palju rootslasi. Minu kõrval tribüünil seisid Pierre Schori, Carl Bildt ja mitmed teised Eestit toetavad Rootsi poliitikud. Mulle anti esimesena sõna. Alustasin sellest, mis niigi oli kõigile teada, aga mida süda tõrkus uskumast:
Eile öösel toimus Moskvas riigipööre. See on see, mille pärast me ammu muretsesime ja milleks me järelikult ka ammu valmis pidime olema. Selline oli võimalik asjade käik, mida kiirendas kavatsus osa vabariikide vahel alla kirjutada liiduleping sisuliselt konföderatiivsel alusel ja ilma kommunistliku parteita. Kompartei tundis, et võim hakkab käest libisema, ja püüab seda nüüd tagasi saada. Riigipöördes nähti selleks viimset võimalust. See ei olegi niivõrd sõjaväeline riigipööre, see on partokraatlik riigipööre, mille käigus püütakse kasutada ka sõjaväge.
Uued võimumehed Moskvas ütlevad, et riik oli muutunud juhitamatuks. Neil on õigus. Riik oli tõesti muutunud juhitamatuks kompartei poolt. Ta hakkas muutuma juhitavaks demokraatlikul viisil.
Uus võim Moskvas on isehakanud võim, mis ei ole legitiimne, ja inimeste kohus on sellele võimule vastu seista. See on isehakanud võim, sest võim peaks tulema rahvalt, aga rahval ei ole selle pöördega midagi tegemist. See on isehakanud võim, sest president kõrvaldati kõige primitiivsemal ettekäändel. Kui Gorbatshov oli haige (mida ma ei usu), siis ei olnud vaja välja kuulutada erakorralist seisukorda. Presidendi haigus pole maavärin ega välisriigi kallaletung. Erakorraline silmakirjalikkus avaldub selles, et need mehed, kes täna kritiseerivad Gorbatshovi kurssi, vandusid veel paar nädalat tagasi sellele truudust ja ütlesid end olevat Gorbatshovi lähimad võitluskaaslased.
Riigipöörde organiseerijad püüavad oma tegevusega N Liidus valla päästa kodusõda, kuigi nad ise väidavad vastupidist. Nad juba ongi viinud N Liidu kodusõja lävele.
Ma pöördun eestlaste poole kogu maailmas. Kaalul on demokraatia ja meie iseseisvuspüüd tervikuna, praegu on vaja kokku hoida. Pöördun Rootsi riigi ja rahva poole. Praegu pole aeg kõhklusteks, tegutseda on vaja kiiresti. Valikud, mida tehakse siin Rootsis, võivad ka Eestile olla pikaks ajaks saatust määrava tähendusega. Meie läheme lõpuni oma demokraatia- ja iseseisvustaotlustes, kuid meil on vaja maailma toetust. Me usume, et nüüd, tänu sellele, mis on toimunud Rootsi ja Eesti suhetes, käitub Rootsi teisiti kui 1940. aastal ning jääb nende jõudude etteotsa, kes võitlevad lõpuni Balti iseseisvuse eest. Omal ajal väljendas Rootsi väga selgelt oma suhtumist Tshiili riigipöördesse. Nüüd on fashismioht tulnud hoopis lähemale. Nii meile kui ka teile!
Te peate teadma, et meid püütakse panna infosulgu. Igaüks, kellel on kontakte teisel pool Balti merd, saab aidata seda vältida. Hoidke uksed lahti igale teatele Eestist, Lätist ja Leedust.
Me pöördume maailma kõigi demokraatlike riikide ja rahvaste poole. Väljendage selgelt oma suhtumist sellesse, et Nõukogude Liidus ei toimu lihtsalt ühe mehe väljavahetamine teise vastu – see, mis toimub, on riigipööre. Ärge tunnustage neid isehakanud võimuhaarajaid Kremlis. Toetage, tunnustage ja pidage sidet demokraatlike jõududega. Veel ei ole riigipöörde organiseerijatel täit võimu käes. Veel on alles suveräänsed vabariigid, veel seisavad omal kohal Balti riikide parlamendid, veel töötavad demokraatlikud ajalehed ja raadiosaatjad. Praegu sõltub teist väga palju, sõltub väga palju ka teie maade parlamentidest ja valitsustest. Käes on aeg, mil Baltikum ja ka demokraatia Nõukogude Liidu vabariikides vajab teie toetust. Ja siis me peame vastu. Ning meenutame tänast ööd kunagi kui halba unenägu. Riigipööre ei tohi läbi minna!
Kirjutasin selle kõne hotellitoas vahetult enne meeleavalduse algust. Olin just vaadanud CNN-i ja näinud, kui ebalevalt reageerisid Moskva sündmustele maailma tipp-poliitikud. Suurem osa neist jäi äraootavale positsioonile. Teadsin, et mind tulevad kuulama ka Stockholmi akrediteeritud ajakirjanikud. Mul oli vaja anda neile selge sõnum. Seisin tribüünil, püüdsin silmadega leida ümberringi seisva rahva hulgast toetuspunkte, ise aga mõtlesin: kas praegu lõikangi ära oma tagasitee koju, naise, laste ja sõprade juurde? Kas see ongi see pöördumatu käik, millest sõltub kogu mu edasine elu? Rääkisin, mis oli minu kohus. Alalhoidlik pool minus aga sosistas: võib-olla olnuks siiski targem ära oodata? Igal inimesel on nõrkusehetki, ja tähtis pole mitte nende puudumine, vaid nende ületamine.
Hiljem püstitati Norrmalmi väljakule mälestusmärk nende päevade tähistuseks, mil siia kogunes rahvas ja peeti kõnesid Baltikumi toetuseks. Kolm graniidist sammast tähistavad kolme maad – Eestit, Lätit ja Leedut –, kelle vabanemisele rootslasedki kaasa aitasid.
Tookord aga oli meil kiire ning Norrmalmi väljakult lahkusin ma kohe, kui kõne peetud. Pidasin lühidalt nõu veel mõne Stockholmis suvepuhkust veetva poliitikuga. Kohtusime Läti ja Leedu rahvaliikumiste juhtidega. Nemad olid samuti ühendust võtnud Riia ja Vilniusega ja teadsid mingil määral sealset olukorda. Uue laine poliitikud Landsbergis, Ozolas, Ivans ja veel mõned olid seda meelt, et putshist tekkinud määramatust tuleb kasutada Baltikumi iseseisvumiseks. Mis seal salata – mitmed vanad olijad kõhklesid ja osa arvas isegi, et meie mäng on mängitud.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)