Kas 22.00 või 20.00?

Manivald Müüripeal,      17. mai 2006


Minu arvates tegeleb meie Riigikogu päris tihti pseudoprobleemidega, et kuidagi oma aega sisustada. Selle kinnituseks tasub vaadata 10. mai Kesknädala lehekülgi 4 ja 5.
Paljud andmed kinnitavad, et liigne alkoholitarvitamine hävitab meie rahva. Seepärast ootab rahvas Riigikogult kiiresti seadust, mis piiraks alkoholi müüki ja kättesaadavust.
Rahva soov, et viinamüüki ohjeldataks, pole meie poliitikute teadvusse jõudnud. Riigikogul vist pole eelnõudki, mis näeks ette keelata öine alkoholimüük ja vähendada viinapoodide arvu. Samal ajal on leitud tore ajaviide, millega rahvast lollitada – pikemat aega käib arutelu alkoholireklaami televisioonis näitamise kellaaegade üle: kui kanget viina tohiks reklaamima hakata kell 20.00 ja väheke kangemat alles kell 22.00. Mis kasu on sellisest jamamisest?
Otsekohe on vaja seadust, mis näeks ette:
lõpetada igasugune alkoholireklaam;
keelustada öine alkoholimüük kauplustes ja tanklates;
vähendada viinapoodide arvu poole võrra. Jne.

Eeltoodud vaidlused tõid mälust välja paar juhust kaugematest aegadest. Need olgu meeldetuletuseks neile, kes loodavad reklaamiseaduse formaalse korraldamise abil päästa rahvast reklaami negatiivsest mõjust.
1968. a. detsembris avanes mul esimest korda võimalus sõita Rootsi. Hakkasin kohe tutvuma nende majanduseluga ja igasuguse kaubapakkumisega. Sai silmitsetud ka ajalehekioskite vitriine, kus hakkasid silma pornograafiliste ajakirjade nilbepoolsed leheküljed. Meile oli selline agressiivne, pealesunnitud reklaam vastuvõetamatu.
Kui olin paar päeva seda pornokaubandust jälginud, võtsin ühel õhtul selle teema kohvilauas käsile. Mind valgustas sel reisil Rootsi elust väga paljus Elmar Minnus, kunagine kodukandimees Läänemaalt. Ka pornograafilise kirjanduse kohta andis Elmar asjalikku seletust.
See pidi olema kaupmeestele väga hea kaup. Pole muret, et säilivus- või müügikõlblikkustähtaeg täis saaks – selline kaup ei rikne. Ja Rootsi reklaamiseaduses olevat kõik täpselt kirjas, kuidas mingit kaupa tohib vaateaknal reklaamida. Ajakirja igat pilti ei tohtivat aknale panna – kui naisterahva paljad põlved-reied on liiga lohakalt laiali, siis sellist lehekülge ei või nähtavale seada.
Järgmisel päeval püüdsin uurida selle seadusesätte täitmist. Kui need põlved olid ikka küllalt laiali, oli kubemepiirkonda liimitud kitsas pabeririba, ja sellist pilti tohtis reklaamida. Seadus oli formaalselt täidetud. Juriidiliselt oli kõik korras, nagu tänapäeval tihti kuulda võime.

Riigikogu vaidleb täna mingisuguste kellaaegade üle. Aastat 25 tagasi toimus Haapsalu rajooni „Sõpruse" näidiskolhoosis parteikoosolek. Arutasime väga tähtsat riiklikku küsimust: „Mis kellaajast tohib hakata Võntküla poes alkoholi müüma? Kas kell 14.00 või 16.00?" Selleks oli vaja kirja panna parteikoosoleku otsus.
Kui olime juba vähemalt pool tundi väga emotsionaalselt seda küsimust arutanud, avaldas oma arvamuse pensionär Oskar Paljasmaa: „Juba mitu nädalat tagasi lõpetati Võntküla poes suitsuvorsti müük. Selleks partei meie käest nõusolekut või otsust ei küsinud. Ka nüüd pangu rajooni parteijuhid oma otsusega paika, mis kellaajast kuskil külapoes tohib viina-veini müüma hakata. Lõpetame selle jahumise!" Võtsime Oskari arvamuse teadmiseks ja õige varsti koosolek lõppes.

Sellest koosolekust on möödas veerand sajandit. Selle ajaga siin Eestimaal midagi mõistlikumaks pole läinud. Siis arutati mingit bürokraatlikku nõmedust kolhoosi parteikoosolekul (peale päevatöö lõppu). Täna arutavad sarnast nõmedust Riigikogu liikmed kallilt tasustatud tööajal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)