Ukraina kevad

JULIA TIMOSHENKO,      03. aprill 2002


Euroopa jälgis hinge kinni pidades möödunud pühapäeval Ukrainas toimunud parlamendivalimisi, mis olid Ukraina presidendivalimise peaprooviks. President Kutshma, keda Lääs varem häälekalt ja viimastel aastatel vaikimisi toetas, on ebasoosingus nii kodumaal kui Läänes. Lääne uus favoriit on ekspeaminister Viktor Jushenko. Tema võitluskaaslase Julia Timoshenko Läände suunatud retoorika tuleb vägagi tuttav ette ka meie lähiminevikust.

Iga Ukraina elanik on sunnitud uskuma kolme suurt valet. Esimene lähtub eeldusest, et kogu tänane alandav korralagedus - majanduskollaps, vaesus ja tööpuudus - on postkommunistliku üleminekuaja loomulik tagajärg. Selline lähenemine on aga küüniline lausvale. Tõde on, et suur osa meie rahvuslikust rikkusest läheb vasakule. Meid koorivad riigipettus, ebaseaduslikud lepingud, korrumpeerunud ja ebapädevad ametnikud.
Teine vale sisaldab usku, et keegi kusagilt väljastpoolt aitab Ukrainal taas jalgele tõusta. Me peame naiivselt oma hinge kinni, oodates õnnist hetke, kui saabub järjekordne ports välisabi. Aga me peame lõpetama usu välisabisse. Kus on meie väärikus? Me peame mõistma, et keegi ei saa aidata Ukrainal päästa ukrainlasi. Me peame tuginema oma andele ja oskustele ning mitte ootama koorukesi välismaalt.

Pärast Kutshmad mässu ei puhke

Kolmas vale on hirm ebastabiilsuse ja rahutuste ees, mis võiks justkui puhkeda, kui president Kutshma ja tema kaaskond võimu kaotab. Rahutuste asemel näen mina küll sel puhul ette pigem rõõmupidu. Igal juhul pole rahutused kuigi tõenäolised, sest meie riigiametnikud kõigil tasandeil unustavad Kutshma täpselt sel hetkel, kui tema valimiskaotus teatavaks saab. Ametnikel on siis liiga palju tegemist iseendale mõtlemisega, selmet muretseda Kutshma pärast või mingeid korratusi organiseerida.
Peale selle, tsiviliseeritud riikides nähakse valitsusvahetuses stabiilsuse märki. Ka Ukraina vajab valitsuse vahetust ning on selleks valmis.
31. märtsi parlamendivalimised annavad vastuse põhiküsimusele, mida igaüks küsib Ukraina kohta: kas me suudame taastada usu enesesse ja ületada oma hirmud, et saavutada tõeline demokraatlik sõltumatus? Või jäävad ukrainlased igavesti argadeks orjadeks? Teisel puhul pole enam oluline, kes siin võimul on: Kutshma, tema järglane, Venemaa või isegi mõni muu võimas riik. Praegu on ukrainlastel rahumeelsed ja põhiseaduslikud võimalused muuta oma maad ja oma elu oma soovi kohaselt. Selleks peame aga ühinema praegu valitseva rezhiimi vastu.
President Kutshma teab suurepäraselt, kui vähe rahvas teda usaldab. Seepärast hoiduski ta nimetamast teda toetavaid parteisid enda nimega. Selle asemel lõi ta mitu tosinat parteid, mille eesmärgiks on Kutshma-meelsete tegelaste varjatud kujul parlamenti sokutamine. Need Kutshma taskuparteid esinevad näiteks nimede all Ühinenud Ukraina Eest, Ühinenud Sotsiaaldemokraatlik Partei, Ukraina Roheline Partei, Naised Tuleviku Nimel, Demokraatlik Liit, Uus Põlvkond ja Talvepõlvkonna Meeskond.

Võtke, mida antakse!

Kuid ainult pool parlamendist, Verhovna Radast, valitakse parteinimekirjade alusel. Teine pool valitakse otse nn enamusringkondadest. Siin ongi palju saadikuid, kes on juba liitunud Kutshmaga. Tavalised ukrainlased teavad neid, sest ülemused soovitavad ja vahel isegi käsivad hääletada just nende poolt.
Sellised kandidaadid korraldavad kontserte ja pillavad raha, arstirohte, toitu, riideid, arvuteid paremale ja vasakule. Mõned on isegi lubanud ehitada gaasijuhtmeid. Minu soovitus valijatele on: võtke vastu kõik, mis teile antakse! Need on ostetud tavalistelt ukrainlastelt ebaõiglaselt ära võetud raha eest, nii on tavalistel inimestel ka täielik õigus see tagasi saada.
Niisiis, võtke vastu need kingitused, kuid ärge hääletage nende kinkide jagajate poolt! Kui ukrainlased annavad hääle kingitusi jagavatele poliitikutele, võivad valijad kinke saada ka järgmistel valimistel, kuid vahepeal jätkavad valitsejad riigi hävitamist ning meie hingede muserdamist.

Päästev kolmikblokk

Ainult kolm poliitjõudu pakuvad tegelikku alternatiivi meid valitsevatele kuritegelikele klannidele. Esiteks Oleksander Morozi vasakblokk. Vasakpoolsed valijad peaks toetama teda mineviku kütkeis olevate kommunistide asemel. Teine jõud on reformimeelse ekspeaministri Viktor Jushenko juhitav paremtsentristlik blokk. Ja kolmas poliitjõud on see, mida juhin mina ise.
Need jõud saavad kõik parlamenti, kuid mida suurem saab olema nende esindus, seda kiiremini võidab terve mõistus ja õiglus. Minu kogemus Verhovna rada eelarvekomisjoni esimehe ja Jushenko kabineti asepeaministrina lubab väita, et kriminaalset elementi saab võita, kui korruptsioonivastast võitlust korraldada järjekindlalt ja ajudega. Ukraina võib saada tugevamaks ja jõukamaks. Selleks peavad aga Ukraina valijad tooma võimule sellele eesmärgile pühendunud jõud.

Võimul või vangis?

Oponeerides praeguse rezhiimiga, teame, et meid valatakse üle sopa ja laimuga. Kuid see ei loe. Me ei otsi odavat populaarsust ja sooje kohti. Me ei soovi kunstlikku tunnustust ja iseendale määratud preemiaid. Me ei kavatse aralt ringi vaadates oma teelt eksida; me ei pöördu tagasi. Me seisame oma eesmärkide eest sõltumata sellest, kas oleme siis parlamendis (valitsust toetades või opositsioonis), presidendipalees või isegi oma vaadete eest vangis istudes (kuhu ma sattusin mõne nädala eest).
Ukrainlastel pole vaja kauem oodata, et oma elu parandada. Ukraina kevad, tuleb kindlasti kui me seda hetke kasutame!

Julia Timoshenko on Ukraina endine asepeaminister ja energeetikaminister.
Copyright: Project Syndicate, 2002.a märts.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)