INTERVJUU - Arvo Haug: Majanduslik langus võib olla esitatavast palju hullem

Kui illusioonid heast elust kokku vajuvad, siis pole veel erilist lahti. Te kaotate vaid pettekujutelma, kuigi saate ka tunda niisuguseid pettumusega kaasnevaid häireid nagu peavalu, närvilisus, kärsitus, unehäired ja lõpetades enesehaletsuse, enesesüüdistuse ning mineviku taganutmiseni välja.

Kui aga senine talutav elu tõusvate kommunaaltariifide, toidu- ja  bensiinihindade, aktsiiside, palga külmutamise, pangaprotsentide kasvu,  inflatsiooni tõttu reaalselt ja kiiresti kokku variseb, võib olla alaväärsus- ja perspektiivitustunne ning enesesüüdistamine  nii segav, et enesehävitamismõttedki võivad saada tegelikkuseks. Keegi ei soovi sotsiaalsel redelil langeda.

Oleks kohane tegelda väikese enesepettusega. Sisendada endale, et kõik see pole veel maailmalõpp. Vähendada enese silmis ka tegelikke  kahjusid, ignoreerida enesesüüdistuslikke mõtteid. Alati võite otsida ja kindlasti siis ka leiate rahulolu oma perekonnast. Tuleb anda endale aega, mis parandab kõik haavad. Loobuda ei tohi unistustest, tulevikukavatsustest.

„Pehme maandumine“ oleneb siiski lähikonna suhtumisest. Süüdistamine tuleb asendada toetusega hädas, uute ettevõtmiste toetamisega. Langustest põhjustatud hädade parim rohi on uued kavatsused. Iga kaotus on tulevikule kasulik kogemus. Ela tulevikus, mitte ära heieta minevikust! Kõik see on eestlasele küllalt omane.

Tuleb mõelda oma peaga, näha väljapääsu, vastastikku üksteist toetada ja jonnakalt jätkata.

Visad eestlased on tavaliselt raskemad ajad rahuldavalt üle elanud, sest ajalugu pole meile head põlve pikalt andnud. Luksushädad, mitmesugused isiklikku laadi ülepaisutatud üleelamised on eestlastele tavaliselt „hea aja haigusteks“, mis ilmutasid end alles peale näljahädasid, katkuperioode, sõdu, okupatsioone, küüditamisi, vangilaagreid. Rasketel aegadel on eestlased end alati mobiliseerida suutnud, nad suudavad seda ka täna.

Kas Teie hinnangul Eestis seoses majandusliku olukorraga suureneb depressioon ja suitsiidioht või mitte?

Depressioonioht tõepoolest suureneb seoses majanduse halvenemisega, kuid ma ei karda, et meid ähvardaks enesetapulaine. Majanduskriis, majanduse langus elatakse üle ikka meeleolulangustega. Majanduskrahhide korral saab aga rääkida ka suitsiidide sagenemisest. Viimased ei ole seotud mitte niivõrd materiaalsete kaotuste suuruse, kuivõrd nende äkilisuse ja ootamatusega.

Miks on Eestis alternatiivne meditsiin nõnda populaarne? Kas inimeste huvi selle vastu saab seostada majandusliku olukorraga? Et mida stabiilsem riik, seda väiksem huvi nõidade vastu?

Alternatiivmeditsiin on näiliselt populaarne, sest on teemavaese kõmuajakirjanduse üleekspluateeritud teema. Suurte eranditeta on see meelelahutus. Kui meelelahutuse tagajärjel olmekrambist vabaneb nii aju kui ka keha, siis on alternatiivmeditsiin mingi ülesande täitnudki. Kui ta aga tõrjub kõrvale kõigi oma puudustega kaasaegse ravikunsti, on see kurb, sest üksikute jaoks osutub see hoolimatuseks oma elu suhtes. Reegel on, et nõidade küündimatuse peavad kõrvaldama arstid. Alternatiivmeditsiin on üldiselt täpne termin. Mõtelge, mida tähendab mõiste „alternatiivmajandus“!

Kas eesti mees on muutunud viimaste aastatega avatumaks ja julgeb murede korral spetsialisti poole pöörduda?

Mehed on Eesti ajal tõepoolest muutunud palju avatumaks nii majanduslike kui ka seksuaalsete murede  avaldamisel. Sageli ei pea neid  meestearstile pöördumiseks enam naisedki tagant torkima. Ja see on õigem ja haritum käitumine kui saunaseltskonnas nõu otsimine. Uued ravimid suudavad meest juba sellises ulatuses kohendada, et on tekkinud järjekordne äärmus – tervedki mehed on hakanud spetsiifilisi ravimeid tarvitama. Ravimitöösturitel on sellest muidugi hea meel. Alaväärsuse küüsis vaevlevad noored mehed on asunud ravimeid hoopis dopinguna kasutama – et näidata veelgi paremat tulemust  kui loodus pakub. Liialdus on alati kurjast. Naised juba kurdavad. Vaat sellised on meie kaasaja paradoksid!

Kas seoses riigis kasvavate hindadega meedia praegu liigselt tekitab inimestes hirme või psühholoogiliselt ongi õige varakult lasta inimestel harjuda valusa tõega?

Ma ei ole küll majandus-, vaid arstiteadlane – psühhiaater. Püüan arvamust avaldada ajakirjanduse ja panga suhte najal. Näitlikustamiseks lihtsustan teadlikult.

Ajakirjandus ei püüagi seoses majanduse langusega meid harjutada tõega, vaid kord jahutab ja pidurdab, siis aga kütab ja kiirendab. Tilgutab emotsioone. Kui vaja, ajab meile häbematult puru silma, külvab oma huvides ka paanikat. Omanikuajakirjandus kui ettevõtlus kaitseb raevukalt oma huve. Ajakirjandus ei harjuta meid valusa tõega majandusest, vaid sätib lugeja suhtumist oma poliitiliste või majanduslike eesmärkidega. Veneaegset positiivseks maalitud luuletaja-ajakirjandust on asendanud oma huvisid karmilt kaitsev luulutaja-ajakirjandus. Meedia on selle omanike psühholoogiline relv.

Avalikkus saab soovitusi, et alati on parim aeg oma raha investeerida, aga ei saa kunagi lugeda nõuannet, et nüüd on aeg tulu välja võtta; sest müük kahjustab panka. Kui tarbijad püüavad oma sääste kaitsta pensioniosakute müügiga, siis kujundatakse arvamust ja toetatakse seadusemuudatust, et tarbija ei saakski oma raha pensionisambast välja võtta, sest tarbijat säästev võimalus on pankadele kahjulik.

Mitte liigsete, vaid suunatud emotsioonidega pannakse lugeja tegema seda, mis vaja. Kuni pangad ise oma kasumeid välja võtavad, oodatavast langusest üldsus ei kuule. Maailm on täis näiteid, kuidas pangaomanikud, ajakirjandusmagnaadid ja riigijuhid oma rahad enne ümber paigutasid või välja võtsid, ja alles siis sai tavatarbija kuulda, et olukord majanduses on hullemast hullem. Ja omanikuajakirjandus pasundab samaaegselt legendi, et pangad müüvad usaldust!

Ka Eesti valitsus ei teadnud halvenevast majandusest midagi, kuigi opositsioonis olev Tallinna juhtkond sellega juba arvestas. Nüüd esitab südametunnistuseta ajakirjandus blufitud eelarve muutmist kui heategu, mitte kui lühinägelikkuse parandamist, ja rõhutab endiselt, et just nemad olevat ühiskonna südametunnistus. Omanikuajakirjandus on pangatoodete müügimeesteks.

Arvamused majandusseisundist on kui järje-kriminaalromaan. Kord doseeritakse rahutust, siis rahu, siis hirme, siis tärkavat lootust, siis paanikat.  Ajakirjandus edastab  teavet ühes või teises, aga pankadele vajalikus suunas.

Enamiku ajakirjanduse omanikuks on finantseerimise kaudu pangad. Neljas võim on tegelikkuses pangad. Väiketarbija on endiselt majandusmaailmas kaitsetu. Majanduslik langus võib olla esitatavast palju hullem.

[fototekst] MURE TULEVIKU PÄRAST: Isikliku majandusliku seisu halvenemine võib mõjutada ka inimeste vaimset tervist.

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |