Ukraina teemal valitsevad topeltstandardid ja silmakirjalikkus

Küsitakse tavaliselt ühte ja sama. Näiteks vaadates, mis Kiievis toimub, kuidas rünnatakse ja haaratakse enda alla ministeeriume, riigiasutusi, küsivad inimesed minult: kas see on Eestis võimalik? Mis toimuks Eestis, kui tuleks mingi punt Lõuna-Eestist, kes pole rahul piirilepingu sõlmimisega, ja üritaks näiteks Põllumajandusministeeriumi enda alla võtta? Kas oleks ka niiviisi, et see ongi demokraatia väljendus?

Ei ole. Saaksid peksa ja istuksid kuskil D-terminalis või veel kuskil, aga meie puhul oleks see korrarikkumine. Miks seda Ukraina puhul nimetatakse demokraatia kõrgemaks ilminguks? Kust see topeltstandard tuleb? Inimesed küsivad seda.

Peaminister ja valitsus pole legitiimsed

Mida ma oskan neile vastata? Inimene, kes on veidi rohkem teadja, alustab küsimist sellest, millest minagi: kas te olete lugenud Ukraina põhiseadust? Kui minult küsiti, ma pidin ütlema, et ei, aga pärast lugesin. Artikkel 106 või 108 räägib sellest, kuidas Ukraina president võib võimust ilma jääda. Neli võimalust on: kas ta sureb; kaotab tervise, mille tuvastab Ülemraada; annab sisse avalduse tagasiastumisest või viiakse läbi impeachment (tagandamine - Toim.). Kui mitte ühtegi neist neljast protsessist ei ole toimunud, siis on ta endiselt president. Temalt ei saa teisiti vastavalt põhiseadusele võimu ära võtta, ja siis on presidendi asi kinnitada peaminister, valitsus jne. Kui seda teeb keegi teine, asendades presidenti, siis ei ole ei see valitsus ega peaminister legitiimsed. Ja need kubernerid, kes praegu määratakse Ida-Ukrainasse, ei ole ka legitiimsed.

Miks meie, kes tahame põhiseaduslikku ranget korda endale siin Eestis, toetame teises riigis põhiseadusliku korra ränka rikkumist? Tavaliselt ma satun löögi alla, kui küsitakse, mida te seal tegite, arvates, et mina ka olen nagu sellest osavõtja. Et miks näiteks Riigikogu ei mõista süüdi, kui pommitatakse Jugoslaaviat? Miks ta istub vaikselt ja vaatab, kuidas pommitatakse, nagu oleks kõik korras. Väljamõeldud ettekäändel rünnatakse Iraaki, olgu see diktaator ükstaspuha kui halb. Aga ei saa niiviisi olla, et ainult nafta pärast minnakse tapma.

Miks ükskord on üks reaktsioon, teinekord on teine reaktsioon? Kust see topeltstandard tuleb? Kas see on normaalne?

Ma ei suuda sellele vastata.

Teatud jõududele oli vaja möllu

Praegu, selle kuu lõpus Krimmis viiakse läbi referendum. Ma ei kujuta ette, milliseid küsimusi seal välja pannakse, aga seda juba ristitakse ebaseaduslikuks protsessiks.

Küsiks, et kuule, kulla mees, kas tead, et Šotimaa viib analoogse referendumi peagi läbi ja kavatseb Suurbritannia koosseisust välja minna, et moodustada eraldi riik? Sama protsess toimub ühes provintsis Hispaanias. Miks see, mis on lubatud ühes Euroopa nurgas, on keelatud teises Euroopa nurgas? Proovi sa vastata.

Eriti palju kõnelusi oli mul inimestega 21. veebruari õhtul ja järgmisel päeval. Ukraina president Viktor Janukovõtš istus maha ja kirjutas koos opositsiooniga, kusjuures kõrval istusid välisministrid Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Poolast, alla kõigile oma tagandamise tingimustele.

Aga ei olnud vaja seda rahulikku tagandamist, ja läks mölluks lahti. Miks seda vaadatakse ja nimetatakse kõiges süüdlaseks seda meest, keda mina isiklikult, pehmelt öeldes, ei armasta, aga siiski - ta andis võimu ära.

Milleks oli vaja seda agressiooni? Milleks oli vaja päevapealt vastu võtta neid seadusi? Näiteks seda keelteseadust, mis ajas ärevile Ida-Ukraina ja Krimmi? Kellele seda vaja oli ja kuhu vaatas Euroopa?

Natsism on hukkamõistetav

Miks me oleme silmakirjalikud nendes küsimustes? Mul on kodus terve album, kuhu viimased paar kuud olen kogunud pilte Kiievi kesklinnast. Mehed, kes jalutavad haakristiga ja stiliseeritud haakristiga, see on see Nightingale SS-diviis, need salgad. Bandera portreesid on Kiiev täis, BBC võtab intervjuu, kus noor poiss ütleb, et me oleme puhta rahva eest, siin peaksid olema ainult ukrainlased. See on mitte päris, aga peaaegu sama, mis Hitleril. Miks me oleme nõus, et demokraatia eest võivad võidelda ka need neonatsid? Muuseas, praegu neid massiliselt võetakse tööle miilitsasse, moodustatakse neist eriüksused. Mul on teile siin üks väga pikk nimekiri.

Poolas sellistes linnades nagu Legnicas, Krakowis jt. seisavad mälestusmärgid neile inimestele, kelle tapsid need banderalased. Kõige võimsam on Wroclawis. Seal on 2000 kapslit - nendes on muld, mis on toodud nendest kohtadest, kus oli massiliselt poolakaid tapetud nende meeste poolt. Need mehed, mitte erakond, vaid parempoolne rühmitus muutsid peale 21. veebruari olukorda riigis.

Ma toetan avalduse "Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks" pealkirja. Mina, täpselt nii nagu need inimesed, kellega ma pidevalt räägin, me toetame Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Aga me ei toeta seda silmakirjalikkust, millega mõned meist püüavad tegeleda Ukraina asjadega. Alguses viiakse konfliktini ja pärast hakatakse lahendama. Nii et tohi.

Mihhail Stalnuhhini tekst on pärit Riigikogus 5. märtsil toimunud Ukraina-teemaliselt arutelult. Ta hääletas Riigikogu Ukraina-avalduse vastu.

[fotoallkiri]

ÄÄRMUSLASED: Ukraina neonatsid marssimas kunagise rahvuslaste liidri Stepan Bandera mälestuse toetuseks.

Jaga |