Meie turumajandus ehk turgude majandamine kängumas

Mäletame ju kõik, et eestlane on läbi ajaloo ikka turult toitu ostmas käinud. Seda oleme taasiseseisvunud Eestis 20 aastat teinud, tegime 50-aastase okupatsiooni ajal ja vanemad meist mäletavad sama veel ka esimese vabariigi ajast.

Ikka on turul käidud.

Esiteks, turul on kaup alati olnud odavam kui muudes müügikohtades. Teiseks, turukaup on enamasti värskem, ilma konservantide ja säilitusaineteta, võrreldes nende toiduainetega, mis tuhandete kilomeetrite tagant kohale loksutatakse, - seega tervislikum. Kolmandaks - eelistame ju enamasti ikka oma, eestimaist, ja sedagi just turul peamiselt leidub. Ja mis veelgi olulisem - turumajandus (turu majandamine) on alati eestlase nokia olnud - on eestlasele läbi aegade tööd ja leiba andnud, on maainimest toitnud ja katnud, on säilitanud maaelu järjepidevust, ka ääremaadel.

Mis nüüd juhtus?

Pakuks lihtsa võrdluse. Kaks talumeest elavad naabritena. Mõlemal on heal järjel talumajandus ja nad majandavad end võrdsetel alustel, seega stardipositsioon on neil justkui võrdne. Ühel päeval leidis üks naabritest endale hea sponsori või... euroopaliku põllumajandustoetuse (?!). Mis nüüd nende vahel hakkab muutuma? Tänu lisatoetustele üks naabritest saab oma majandusse rohkem investeerida, toodangu mahtu kasvatada ja kvaliteeti tõsta, seega ka läbimüügi suurendamise abil hindu langetada jne. Teine, see toetusteta, aga peab nüüd sellevõrra rohkem pingutama, et naabriga kuidagi konkurentsis püsida, aga iga päevaga muutub see talle senise võrdse positsiooni asemel nüüd ikka raskemaks, sest finantse napib ja hindade langetamine ei tule kõne allagi. Ei saa ka peale maksta - ostjad aina lahkuvad parematele "rohumaadele", elanikkond hõreneb, vahemaad turgudeni seega suurenevad, kalli kütuse kulu aina kasvab jne. Eks sellises olukorras ongi täna Eesti turge varustavad talupidajad lõunamaa "odavtootjatega" võrreldes.

Kuri konkurents.

Kui konkurents on normaalne ja ilma monopolita, tänu millele hinnad stabiliseeruvad madalamal, siis saab see vaid teretulnud olla, kuid Euroopa Liidu konkurents on ju tekitatud ebaausalt - mitmekordselt erinevate toetustega, põhjustades ebaausat (et mitte öelda: kõlvatut) konkurentsi. Aga nii ju saavadki Eesti kauplused hõivanud välismaised suured kaubaketid (Säästu, Maxima, Selver, Rimi jt) kasutada lõunast sisse veetud kõrgesti doteeritud toidukaupu (Hispaania kartul, Ungari kapsas, Poola õunad jpm), mille kunstlikult allalastud hindadega hakkavad nad ka seniseid turulkäijaid enda poole meelitama.

Stratreegilisest toidust.

Kohvi ja kakaod, banaane ja apelsine jm jääme alati sisse vedama, aga ülejäänut oleme igikestvalt ikka omal maal oma kätega oma rahva toitmiseks kasvatanud. Vanasti kuulusid ju raudtee, laevanduse ja elektrijaamade kõrval ka riiklikud toiduvarud riigi strateegiliste varade hulka. Miks täna sellele enam ei mõelda? Ma ei räägi isegi mitte sõjast või pommide plahvatamistest, vaid niisugusestki: kas keegi on mõelnud sellele, et ka mõni väiksem epideemia või sõrataud võib meie toiduteed välismaailmast väga lihtsalt tükiks ajaks ära lõigata? Kes meid siis toidab?

Hinnad tõusevad elektrijõul.

Kui nüüd edasi mõelda, et lisaks ebaõiglastele põllumajandustoetustele on veel palju teisigi tõkkeid, tõestamaks, miks meie turukaup aina kallineb võrreldes suurte kaubakettide võimalustega, siis tuleb kohe meelde meil juba käes olevad elektri turuhinnad, mis tõstavad üles kohe terve hinnatõususpiraali ja mille esimesi arveid juba veebruaris näeme. Need on meil isegi Põhjamaade pakettidest kopsakamad. Kas keegi julgeb ennustada, kui palju veel kallimaks muutub nüüd Luunja kurk, samas ju Hollandi odava kurgi hind jääb ikka samaks, sest nendel ju sellist elektrihinna-rallit ei toimu? Esimesed "viljad" meil juba küpsevad: vaatasin uusi "reguleeritud" vee- ja kanalisatsioonihindu - need firmad ju kõik tarbivad suuresti elektrit. Ja seda kõike peame maksma nüüd meie oma rahva vara - põlevkivist toodetud elektri - eest. Võrreldes Euroopaga on meil oma põllumehe ahistamisi teisigi - nt erimärgistatud kütuse hinnad jne.

Väljapääsutus?

Raske uskuda, et Eestit päästab, kui talveks turud sulgeda ja kevadel taasavada. Meie väikese riigi suured kaubaketid on nii võimsad küll, et kevadel võivad kunstlikult ajutiselt veelgi hindu langetada, et endisi turulkäijaid enda küljes kinni hoida.

Kuidas kõike seda nimetada? On see dumping, kartellindus, vabaturumajanduse kõlvatu konkurents või veel miski muu?

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |