Pinged ja ulmed

Lõpetasime nende meeldetuletamisega, kes oskasid Eesti vahekorra idanaabriga kihva keerata piirilepingu põhjalaskmisega. Nüüd aga tahaks IRL selle pundi  eredaima karuohakakimbu saata Europarlamenti normaalseid eurooplasi ärritama.

Kas käkitud ja käänatud käsulauad?

 Kui seni tikkusin heietama asjust, mis on igale elukogenud ätile silmaga näha ja käega katsuda, siis nüüd kipun valdkonda, mis nõuab spetsiifilisi teadmisi ja samas pakub peaaegu ammendamatult tõlgendamisvõimalusi – võimalusi eksida igas suunas.

Puht inimlikult arutledes võib vist küll nentida, et elu on käsulaudadega kohati nii umbe taotud, et hingamise-mõtlemise ruumi ei jätku. Mõnigi kord isegi naeruväärsetega, mis on meie ametimeeste ordnungiarmastust arvestades suisa ohtlikud. Teisalt, seadusetreijad on osanud oma loomesse nii palju auke jätta, et muud ei kuulegi kui „muudatus, täiendus, parandus“ jne.

Ja siis veel kõige magedam – haldussuutmatus. Tagajärg – seadusepügalat nagu polegi tegelikult olemas.

Kolmandaks, nagu katku eest hoiduvad meie käsulaudade koostajate päälikud poliitiliselt (parteipoliitiliselt) tundlike valdkondade katmisest.

On see kõik normaalne? Teadagi mitte, eriti ajast, kui õigusloome haaras enda kätte mu kunagise intritoanaabri hallist kardinalist poeg Rein. Hoidnud end 10 aastat tagatoa-otsustajana millegipärast varjus, on ta nüüd aastaid lauale panna lasknud terve lasu inimesi kõhedaks tegevaid ukaase. Mõnikord prigisebki oma peaga mõtlev inimene ju vastu, aga mis see loeb – tempel on kindlalt peos. Ja komplikatsioone on mõjuvõimu arvestades lihtne lükata naiivsete kolleegide kaela.

Meenutagen ise ja liitkem siia toorikute ideed, mis mõnelgi ihukarvad püsti ajavad. Huvitav, miks kõnealune tegelane Pronksiöö  eel Eestist jalga lasi? Ma siiani ei taipa, oli see kogemata, üliohtlikult salajase info valdamise tõttu või soovist nägu puhtana hoida teatud seltskonna ees?

Ja veel mõni sõna meie seadusepügalate augulise massi kohta. Olen vahel mõelnud, kas meie ülereguleeritud elu pole hoopiski sotsiaalne meede, mlle eesmärk on tagada leib meie juristitoorikute kasvavale laiale massile. Ei tea ju absoluutne enamik meist paragrahvirägastikust õhkagi ja seepärast võime iga kell sellega pahuksisse sattuda. Mõne innuka juristihakatise ikka leiab, kes sind on valmis süüdistama, vahendama või kaitsma.

Läki lähemale õigusemõistmisele endale. Esialgu kriminaalmenetlusele.

Tunnistan ausalt, et mul pole õndsat ainugi, kas seaduses on sätestatud mingid tähtajad uurimise või kohtupidamise kohta. Kui on ja neist tõepoolest peetakse kinni, siis pean oma inimlikus lihtsameelsuses nentima, et nende sätestaja oli kui mitte päris nõrgamõistuslik, siis sellele midagi väga lähedast küll.

Teokiirusega kohtuveskid

Ma ei usu, et ükski arukas inimene peaks normaalseks seda, mis meie õigusemõistmises vähegi komplitseeritumate süüasjade puhul täna toimub. Öeldakse ju küll, et kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, kuid egas ometi aeglasemalt kui kõige aeglasem tigude sort? Siin ei aita isegi taeva appihüüdmine. Ka taevas, põrgu ja puhastustuli jäävad koguni kambas sihukese ultramarineerimise puhul jõuetuks.

Kui tärminid on olemas või kui neid pole (Issand halasta!), siis aegumistähtajad on ju siiski (vist?) olemas.

Mis selle aja jooksul toimub-toimib? Käigus on kaks kompleksi. Esiteks, ilmne on õiguskaitsjate saamatus, s.o kas tegijaid on liiga vähe, nad on lihtsalt ohmud või kannustab neid kusagilt tulnud käsk iga hinna eest sitast saia teha. Teiseks, vaese uurimisaluse pea kohal käib lõputu kellalöömine, mis päädib totaalse täistegemisega, olgu ta siis süüdi või mitte.

Kuhu jääb süütuse presumptsioon?

Kui seda nimetatakse meie nn väärtuste rodus inim- või kodanikuõiguste kaitseks (süütuse presumptsioonist ma ei räägigi; see on nii viledaks käiatud värk), siis mina olen Piileami emaeesel.

Hüva, ma saan aru, kui kellavad honorari- ja sensatsioonijanused  korruptiivsed („allikad“) ajakirjanikud, siis mina, patune inimene, vähemalt mõistan neid, aga kui kella tilistavad kriminaaljälitajad ja uurijad ning prokurörid, siis minu kannatus on otsas. Esimesed peaks üldse vait olema. Prokurörid võivad, õieti – peavad, oma noka lahti tegema alles kohtuistungil. Ja kohtu ebameeldiva otsuse puhul ainult kirjalikul kujul.

Mina õppisin juurat küll enam kui pool sajandit tagasi (n-ö eestiaegsete õppejõudude käe all), kuid üht-teist on siiski mällu jäänud. Näiteks see, mida tähendavad kuriteo koosseis ja tõendid, mis selle olemasolu kinnitavad või mitte.

Toimikute uputus

Ma ei tea, kes tänaseid prokuröre on õpetanud, kuid näib, et mõned neist kategooriatest suurt midagi ei jaga. Pidin krambid saama, kui kuulsin, et kolme inimese ühes episoodis kohtu alla andmiseks korjati kokku ligi 200 toimikut! Uskumatu, mis seal küll olla võis? ´Tõsi, vahepeal on selgunud ajakirjanduse toel („allikad“!), et sinna on vist köidete kaupa korjatud midagi Ilmar Laabani häälutustele sarnanevat. Või meie tänaste luuletajate poolt Vilde „Tokerjaid“ („Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad“) üle löövaid salme. Need ollagi tõendid! Kas poleks lihtsam ja vähem kulukas kasutada keskajast pärit tule- ja veeproove?

Keegi Lääne prokuratuurist pärit purutark söandas avalikult (kanadele naeruks!) välja tulla nii eriskummalise kuriteokoosseisu tõlgendusega, et paneb küsima, miks teda mõnele üksikule saarele vaimu kosutama pole saadetud.

Mõned küsimusevõitu märkused

Kui mingi asjamehena eelistan tööd ja leiba anda tuntud-teatud tegelasele ning tema kaudu ka oma valla- või linnarahvale (ilma omakasuta muidugi!), kas olen siis korruptant, kuna ma ei pakkunud seda tööd mingile paapualasele?

Kas olen korruptant, kui kiidan oma valla lehes näiteks vallavanemat ja üllitan tema pildi? Aga saates peaministri suusamatka filmima terve ETV meeskonna, olen aumees nr. 1?

Kui kaugele kavatseme oma nuhikultuse (vihjed, vihjed!) juurutamisega jõuda? Äkki piisaks kaebuste ja avalduste raamatu taastamisest?

Ja kas me kogemata ei kipu võtma suunda kunagise kurja kriminaalkoodeksi § 58 taastamisele, alustades näiteks selle 10. alajaotusest, mis nägi ette karmilt karistada igasugust kriitilist arvamust riigi suhtes?

AHTO VESMES, vaatleja

Jaga |