Nõuame Saksamaalt sõjakahjude kompenseerimist!

Marika Tuus,      15. veebruar 2006


Eesti omandireform on täiesti ainulaadne Euroopas: 15 aastat jagame puid ja maid, nüüd on käes järgmine vaatus ümberasujate varadega.

Riigikogu ei ole ikka veel öelnud oma lõplikku sõna. Ka eile katkestatud arutelu parlamendisaalis lükkas otsustamise edasi. 14. veebruaril kogunes omandireformiseaduse (ORAS) § 7 lg 3 arutama Riigikohtu üldkogu Tartus. See on surve parlamendile.

Kas tõesti seadustame kuriteod?

Kui peaks juhtuma, et Riigikohus või Riigikogu langetavad vaatamata Keskerakonna ja Rahvaliidu vastuseisule otsuse, et 1941.a. ümberasujatele tuleb vara tagastada, tähendab see seaduserikkumiste seadustamist. Eesti riik seadustab seega kuriteod, ja seda teeb Riigikohus ise. Sel juhul paneb Riigikohus toime ränga seadusrikkumise, seadustades massilised omandipettused.

15 aastat tagasi jätkus ORAS-e väljatöötajate hulka tarku inimesi, kes mõistsid, et ümberasujatest maha jäänud vara ei olnud õigusvastaselt võõrandatud. Ümberasujad olid vabatahtlikult, Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingute alusel oma vara üle andnud. Lepingutega kaasnes terve rida ankeete, mis tuli ümberasujatel täita. Nad deklareerisid oma varad, lootes saada selle eest kompensatsiooni, mida neile päritolumaale repatrieerumise järel lubati.

Ükskõik kui kurbi lugusid lahkujate kohta täna ka ei räägitaks, igatahes ei olnud see õigusvastane võõrandamine. See ei olnud ülepeakaela ööpimeduses kaluripaatidel põgenemine, see ei olnud loomavagunites küüditamine.

Varadele jäid võlad peale

Kuni 70–80 % mahajäänud varast oli koormatud pangavõlaga. Suur osa varasid on tagastatud ekslikult, sest tagastamisprotsess käis aastail 1993–1994, Mart Laari esimese valitsuse ajal, otsekui konveiermeetodil. Toimikuid majade kohta keelati üürnikele näidata. Nii ei saanud tänase Eesti riigi maksumaksjad, kes olid kümneid aastaid nendes majades elanud, enne tagaseljaotsuse tegemist oma saatusest midagi teada.

Tagastamiskomisjonidele olid sisuliselt antud kohtute õigused. Osa dokumente oli legaliseerimata ja võltsitud. Olen ise neid üürnikega kohtudes palju näinud. Peteti, võltsiti, tagastati surnutelegi.

Poliitikutel oleks aeg oma vigu tunnistada. Kuid meil tahetakse võltsingud tagantjärele seadustada!

Isamaalased ja respublikaanid räägivad aadetest, eesti keelest ja eesti meelest. Kuid poole sajandi kolm põlvkonda kodueestlasi, kes jäid oma esiisade maale ja hoidsid seda, ei lähe neile korda. Neile lähevad korda meist tohutu palju rikkamad sakslased. Mõlemad, nii hitlerlik Saksamaa kui ka stalinlik Venemaa okupeerisid Eesti. Nad mõlemad laastasid meie maad ja tapsid meie inimesi. Neile tunnevad Isamaaliit, Res Publica ja kahjuks ka osa Reformierakonnast kaasa. Miks?

Nõuame ise sõjakahjude kompenseerimist!

Hoopis meie võiksime Saksamaa kui meid okupeerinud riigi käest küsida kompensatsiooni kahjustuste eest, mis meile sõjapäevil tekitati. Just meie peaksime Venemaalt nõudma hüvitust okupatsioonikahjude eest, aga teatavasti president Lennart Meri loobus sellest, kui oli õige aeg.

Lepingud, mille alusel inimesed toona lahkusid, kuulusid ikkagi Molotovi-Ribbentropi pakti juurde. Seega praegune varade kompenseerimise suund on sama lepingu tänapäevastatud äriprojekt. See äri ei too midagi märkimisväärset sisse Saksamaal elavatele kõrges eas baltisakslastele, vaid meie omadele kinnisvarasmugeldajatele, advokaadibüroodele ja neile Eesti poliitikutele, kes taas ootavad Saksamaa kristlik-demokraatlikest fondidest valimisrahasid.

Hetkel ei ole jutt sellest, mis partei kellele ära teeb. Tegemist on sadade inimeste saatusi muutva eelnõuga, ja seaduse vastuvõtmise puhul selle kuni sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva hinnaga.

15 aasta eest otsustati, et seda vara ei tagastata. Vähemalt mitte enne, kui uus leping sõlmitakse ja Saksamaa on nõus ka meile kompensatsiooni maksma. Täna uut lepingut ei ole. Küll aga jätkub tänagi üürnike õiguslik ootus, et nad saavad oma elamispinna erastada. Seda ootust ära võtta, tagasiulatuvalt seadust muutes, oleks kõige jämedam põhiseaduse rikkumine. Siis ei saa me enam üldse rääkida õigusriigist.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)