Kas parem vale või parem elu?

Michel Foucault täiendab: „Igal inimesel on oma tõerežiim, oma „üldine poliitika" tõe tarvis: see tähendab diskursused, mida ta tunnistab vastuvõetavaks ja paneb tõestena funktsioneerima." Eestis on ainulubatud „tõerežiimiks" ja praktikaks enamasti igal pool läbi kukkunud äärmuslik neokonservatism ehk ultraliberalism. Kanadas elav väliseestlane Kalle Lasn leiab, et see on uus Saatan vana asemel. Ja meedia on nagu magus mürk. Kuid meil on lootust neist võitu saada (Kultuuritõkestus, 2005).

Alguses oli logos (Joh. 1:1)

Parempoolse politoloogi Iivi Masso väitel käivad sõna ja mõte kõigi tegude ees. Kõik, mida me teeme või loome, on esmalt olemas sõnadeks vormitud mõttena. Poliitikas on sõnad teod (PM 27.01.2010). See on klassikaline idealistlik seisukoht, millest järeldub, et muuta tuleb sõnu, mitte elu. Materialism ja realism väidavad, et mõtted ja sõnad on esile kutsunud materiaalne reaalsus selleks, et maailmas toime tulla. Johann Wolfgang von Goethe arvates oli alguses tegu. Georg Wilhelm Friedrich Hegel lähtub olemise ja mõtlemise ühtsusest.

Parempoolsed ei tõlgenda Johannese evangeeliumi algussõnu õigesti. Seal tähendab sõna Jumala Sõna, mis loob kõik, kutsub olematusest välja oleva, mõistab meie üle kohut, vahendab inimest ja Jumalat ning püsib ka siis, kui maa ja taevas kaovad. 600 aastat varem mõtisklenud Herakleitosele oli logos ainutarkus, kriitiline mõistus, tõde, sõna koos tähendusega, mõõtude poleemiline harmoonia. Juba Sokrates väitis, et kiri valmistab näivuse, mitte aga tõe, ega kirjutanud ise midagi. Igasugune ideoloogia ja massimeedia ei vahenda tegelikkust, vaid loob selle illusiooni. Selles ei kahtle tänapäeval ükski tähtsam filosoof ega intellektuaal.

Sõna, millest kirjutab I. Masso, on lõputu loba tõe varjamiseks ja pettekujutluste loomiseks ning südametunnistuse vaigistamiseks (vt M. Heidegger); õigustus, kui midagi on väga valesti tehtud. On iseloomulik, et Mart Kadastik, Peeter Kaldre, Aarne  Rannamäe ja palju teisi ajakirjanikke on kiitnud võimu igal ajal. Õilsad ja targad intelligendid, kellel nõukogude ajal lubati kirjutada (Juhan Aare, Mati Hint, Jaan Kaplinski, Rein Veidemann jpt) on meediast kadumas või kadunud. Üksikud erandid on kui simulaakrumid, mis varjavad mõttevabaduse puudumist.

TV 3 saatejuht Märt Treier häbistas ja alandas "Äripäevas" Eesti loomeinimesi, kes vaesuses virelesid, selle pärast, et nad tahavad riigilt raha saada. Enese müümine raha teenimiseks olla au. Raha on pimestav jõud, mis ei lase uskudagi esteetiliste väärtuste olemasolu.

„Äripäev" müüb end paremini, kui mainib vaid möödaminnes uusi majandusteooriaid, mis lükkavad ümber Milton Friedmani seisukohti. Tõde pole aga see, mis müüb, vaid tuleneb loogiliselt faktidest ja on sageli ilmne. Tõde on see, mis töötab. Ideoloogia ja diskursus otsivad, loovad ja kombineerivad sõnu ja fakte. Iga riik on alati enda olemasolu ja oma poliitika õigustamiseks loonud võimsa „teadvuse tööstuse" (Th. Adorno) ehk ajupesu. Mis tahes riigi õukonnameedia loob valede kuningriigi, mis võimu toetab.

Demokraatia ja vabaduse

eelduseks on „tõdede turg" (J. S. Mill) või vähemalt opositsioonilise meedia olemasolu. Viimast, Andrus Saare väitel, meil pole. Kuidas saab vabalt mõtelda, kui pole eri vaatekohti, eri diskursusi, mille vahel valida? Eesti poliitiline avalikkus on nagu jalgpallimäng, kus ainult üks pool tohib rünnata ja väravaid lüüa. Näiteks näitas ETV Liibanoni--Iisraeli sõjast ainult ühe poole surma, purustusi, kannatusi jm sõjakoledusi.

Poliitilistest ideoloogiatest on Eestis juba 20 aastat põlu all sotsiaalne liberalism ning hoopis vaenulikult suhtutakse sotsialismisse, mis on Euroopa alustala. Konservatismi kui vastuseisu mis tahes uue, elus kontrollimatu idee elluviimisele, peetakse stagnatsiooni tagasiihkamiseks.

Akadeemik Mihhail Bronštein küsinud kord õpingute ajal Siim Kallaselt, kus on neoliberalism ellu viidud, ja saanud vastuseks: „Mitte kusagil!" Nõukogude ajast on valitsev eliit üle võtnud ainutõe mõttestambi koos iganenud arusaamaga inimesest kui elu keskmest ja alusest. Indrek Tarand lollitas Riigikogu, nagu ei saaks korraga olla õigus eri parteidel (16.03.2009).

Nõukogude ajal oli alati olemas mitteametlik tõde ja inimestel oli võime aru saada ka peidetud mõttest. See sundis ametlikku propagandat pingutama ja vastama. Vabas ühiskonnas peavad eri diskursused otsima üksteisest arusaamist, mitte taanduma domineeriva mõtteviisi ees.

Siinkirjutaja sai meeldejääva kogemuse kümne aasta eest Jaan Tõnissoni Instituudi demokraatiakoolituselt ühiskonnaõpetuse õpetajatele. Rühmatöö korraldaja küsis muuseas: kas keegi on hääletanud Keskerakonna poolt? Inimesed kardavad seda tunnistada. Kui siinkirjutaja käe tõstis, ei soovinud ülejäänud enam temaga ühes rühmas töötada. Demokraatlikus riigis aga on iga inimese mõtteviis või parteivalik teistele võrdselt hea.

Eesti meedia

ei saa olla demokraatia valvur ega diskussiooni eestvedaja, sest ta kannab ühte diskursust ning pole reaalsusega seotud, vaid ise loob seda (Raivo Palmaru). Tüüpiline näide on Vladimir Panovi käte raudupanek telekaamerate ees tegelikult Keskerakonda kuulumise eest. Eesti propaganda on (Margaret Thatcheri eeskujul)loonud kõigist võimalikest pettekujutlustest halvima -- nimelt polevat ühiskonda olemas; on ainult mehed, naised ja perekonnad. Tänane teadus kinnitab kümnete aastatuhandete vanust inimkogemust, et ühiskond on olemas ega koosne mitte inimestest, vaid kommunikatsioonidest (vt N. Luhmann. Sotsiaalsed süsteemid, 2009).

Rein Taagepera eksitab õpilasi enda koostatud ühiskonnaõpetuse õpikus koolidele, väites, et inimühiskonna aluseks on inimene. Vaja on vähemalt kaht inimest.

Tegelikult määrab ühiskond inimeses kõik, mis ei ole bioloogiline. Ta määrab ära mehhanismid ja instantsid, mis eraldavad talle kasulikke „tõeseid" lausungeid mittekasulikest „vääraist" lausungitest, samuti struktuure nende jaoks, kellel on voli öelda seda, mis funktsioneerib kui tõene (M. Foucault). 1930. aastate II poole Eestis oli selleks riiklik propagandatalitus.

Praegune võim ulatub igale poole. Balti kett kanti UNESCO poolt maailma kultuuripärandi nimekirja. Rahvarinde (RR) juhtkonda kuulunud ja rahvusvaheliselt tuntud politoloog Rein Ruutsoo kirjutas sellest artikli kultuurilehte „Sirp", seejuures artiklis targu ei mainitud suurürituse korraldaja Edgar Savisaare nime. Toimetaja Valle-Sten Maiste lükkas artikli tagasi. See näitab, et, rangelt võttes, Eestis kvaliteetajalehte pole.

ERSP ja „Isamaa"

tõid Eesti poliitikasse uue nähtusena opositsioonist teerulliga ülesõitmise ja „ärategemise". Nii käitusid võimule tulles näiteks ka enamlased.

Demokraatlikus ühiskonnas peab kehtima James Madisoni parandus USA põhiseadusesse: vähemuse demokraatlik kaitse. Praegu on näha, kuidas Eesti riik ja Eesti valitsus kaitsevad töötute ja nende perekondade huve.

Me elame massiühiskonnas, kus vaid väike protsent inimesi suudab kindlaks jääda vaadetele, mis teiste omadest erinevad. Kogu rahvas on murtud ning püüab seesmiselt olla ja mõelda nii, nagu temalt seda oodatakse. See on konformism, mis on palju rängem kui totalitarism, mis tekitas vastupanu.

Kõigi inimeste kujundamise sõnaliste mehhanismide kohta kasutatakse mõistet „diskursus". See on keel, milles me elame, mis meid kujundab ja mida meie kujundame. Levinud arusaama järgi loob diskursus reaalsuse. Ta garanteerib teadmise võimu teatud tüübistiku, „tõerežiimi", inimliku olemise reeglistiku, strateegiad ja tehnoloogiad, mis loovad antud ühiskonnaga kokku sobivad individuaalsuse tüübid (M. Foucault). Diskursus on võimu instrument ja võim ise. Diskursus räägib inimese kaudu nii, et inimene sellest ise aru ei saa (R. Ruutsoo).

Eestis on peaaegu et sunduslik neoliberalismi diskursus. Ühel teisel ühiskonnaõpetuse õpetajate täienduskursusel, pärides ja tuues ka ise arvandmeid Eesti ühiskonna kohta, võrrelduna teiste Euroopa maadega (sh maksusüsteem, sotsiaal- ja tervishoiukulud, Gini indeks jne), küsisin lõpuks: „Kas Eesti on erandlik või ebardlik?" Koolitaja oli kui ussist nõelatud ja ka kuulajaist ei vaadanud mitte keegi enam küsijale otsa, suhtlemisest rääkimata.

Nõukogude ajal tekkinuks diskussioon või vähemalt „elevus saalis". Nüüd mitte, sest kohustuslik on eduka reformiriigi diskursus. Eestis kehtiv arusaam inimesest, riigist ja ühiskonnast põhimõtteliselt erineb Lääne omast. Marju Lauristini järgi (2000) oli sel ajal Eestis leida veel ratsionaalne diskursus probleemidest ja valikutest; arusaam, et oleme pilvedest maa peale jõudnud; kurtmine, et õnnelik aeg on möödas ja see pole õige Eesti. See on üks paljudest võimalikest diskursuste klassifikatsioonidest.

Siinkirjutaja kuulub sellesse põlvkonda, kellele tõotati Ameerikast majanduslikult mööda minemist ja elu kommunismi ajal. Andrus Ansip lubas meid viia Euroopa viie rikkama riigi hulka. Kas rahvas vajab tõesti ilmselt teostamatuid tulevikudiskursusi?

Nõukogude ajal

räägiti reaalsest elust; postmodernistliku arusaama järgi saab aga uurida mitte reaalsust, vaid keelt. Reaalne on sümbolite maailm, kus võitlus käib sõnade pärast. Selline vaateviis jätab inimesed materiaalsete argimurede koorma alla. Poliitikuid tuleb hinnata tegude, mitte sõnade järgi. Tühjade sõnade aeg on ümber. Aitab ülepolitiseeritusest, nõukogude aeg on möödas. Aeg on asuda lahendama põletavaid sotsiaalprobleeme; neist mõne lahendamiseks (narkomaania ja AIDSi levik) on õige aeg juba möödagi lastud. Kes kannab kulud? „Võitjad" peaksid „kaotajatele" osa raha tagasi maksma.

Eesti näiline edu tuli sotsiaalsüsteemi ohverdamise hinnaga. Rahvale lubati, et kui osa on juba rikkaks saanud, aidatakse ka teised järele. Nüüd on see aeg käes. Ka Eesti rekordilises majanduslanguses (vt CIA analüüsi PM 1.03.2010) ja tohutus töötuses on otseselt süüdi ettevõtjad ning „valged" poliitikud ning nende huve kajastav meedia.

Majanduse ülekuumenemise ajal köeti edu tagant, praegu pidurdatakse tarbimist. Nüüd on ettevõtjate ülesanne töötud ümber õpetada, luua neile uued töökohad ja igale lapsele anda 1000 krooni (vt Isamaa 2002. aasta valimislubadusi), et need sõpru ja elu mõtet ei kaotaks. Töötuse ja alkoholismi ohvrid kujunevad rängemaks kui Nõukogude vangilaagrite või küüditamise aegsed. Neil oli seal töö, leib, isetegevus, lootus.

Me vajame uut eliiti, kes seab majanduse kõrvale (või - asemele?) inimese. Üliliberaalne turumajandus on nagu Vana Testamendi ebajumal (2. Ms 20:4), kes muudab inimese tundetuks kujuks (Ps. 115, 3-8) ja siis hävitab. On aeg asendada raha võim rahva võimuga, nagu seda näeb ette Eesti Vabariigi põhiseaduse §1.

KARL LUST, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

[esiletõsted]   KARL LUST: Igasugune ideoloogia ja massimeedia ei vahenda tegelikkust, vaid loob selle illusiooni.

KARL LUST: Me vajame uut eliiti, kes seab majanduse kõrvale (või - asemele?) inimese.

[fotoallkiri] LIBERALISMI KRIITIK: Kalle Lasn (sünd. 1942 Tallinnas), eestlasest ajakirjanik, tuntud globaliseerumise ja tarbimise kasvu kriitik. Ajakirja Adbusters („Reklaamipurustaja") asutaja ning raamatute „Culture Jam" (ilmus 1999; eesti keeles „Kultuuritõkestus", 2005) ja „Design Anarchy" autor. Elab Vancouveris (Kanada). Kesknädala essee autor Karl Lust tsiteerib Lasni, kelle hinnangul ultrabliberalism on kui uus Saatan vana asemel ja et meedia on magus nagu mürk. FOTO: businessmatters.net

Järg Kesknädala kodulehel http://www.kesknadal.ee 

Kas müüt või tõde?

Kui pidada tõeks mõtete vastavust ootustele või kooskõla teiste arvamustega, nagu kommunistid ja Eesti nn valged jõud arvavad, siis reformierakondlik meedia räägib tõtt. Pensionäride probleemide lahkamiseks kutsus Aarne Rannamäe telesaatesse „Vabariigi kodanikud" riigikogulase pensionit saava Heinz Valgu, kes leidis, et siinse pensionäri elu on „lust ja lillepidu". See sobib Rahvusringhäälingu loodud klantspilti Eestist. Pensionär, kes kirikus palub Jumalalt kirstu- ja matuseraha, sellesse ei sobi.

Aristoteles pidas tõeks mõtte vastavust tegelikkusele. Kas Eestis valitsevad mõtted vastavad sellele nõudele? Karl Marxi majandusteooria järgi areneb kapitalistlik majandus tsükliliselt. Praegust kriisi ennustasid Eestis Vello Leito ja Rainer Kattel. 95--99% maailma majandusteadlastest (nagu ka Eesti meedia lemmik Andres Arrak) kas eksisid, valetasid või hämasid (Arrak on enda ja teiste teadlaste liigse optimismi pärast küll vabandanud). Kodanluse klassihuve kaitsva A. Arraku loosung - need, kellele turumajanduslik loogika vastukarva, koligu Valgevenesse! - kõlab stalinlikult. Tema kasutatud loosung „Mis ei tapa, teeb tugevaks!" (PM 7.01.2010) aga pärineb hitlerlastelt.

Siinkirjutaja vanemad olid arstid ning ta teab maast madalast, et iga trauma, haigus või kahjustus jätab jälje kogu eluks. Palju räägitakse psühhotraumade mõjust. Sõjaeelne majanduskriis tõi Euroopas mitmel pool, sealhulgas ka demokraatlikul teel, võimule autoritaarsed ja fašistlikud valitsused, ning see viis maailmasõjani.

Miks pressilemmik Arrak ei saada rahulolematuid inimesi hoopis Euroopasse, kus kriis on ületamisel, riigi abi töötutele ja nende ümberõpe on kordi suuremad kui Eestis? Miks ta ei suuna meid Suure Depressiooni aegsesse USA-sse, kus sõlmiti nn uus lepe (New Deal)? Madalate maksude nõudjad toovad Eestisse Venemaa või Mehhiko.

Mäletan koolipõlvest ütlust, et ajalehtedest võib uskuda vaid surmakuulutusi. Pärast kasutamist läks trükitu kemmergusse, kus talle lasti peale paksu ja vedelat. Rahvas kuulas „Ameerika Häält", hiljem avanes tallinlastele võimalus vaadata Soome televisiooni. Balti provintsides pärinevad isemõtlemise traditsioonid Rootsi ajast.

Läbi ajaloo trükivabadust nautinud Ameerikas on asjad teisiti. Seal elatakse hüperreaalsuses ehk müüdis (R. Barthes, U. Eco, J. Baudrillard, K. Lasn jt). Nii Eestis kui ka Ameerikas on inimesi petetud enesekesksuse ja eneseabiga. Kindlasti on mõni ka eneseabi saanud, kuid tervikuna on lood vastupidised. Mida rohkem usku ja eneseabi, seda rohkem stressi. K. Lasni andmeil kannatab 77% täiskasvanud ameeriklasi psüühikahäirete all. Ennast saab muuta, muutes maailma (mitte sellega kohastudes).

Jacques Ellul

oli Euroopas esimesi, kes väitis, et meedia ei edasta maailmas toimuvat, vaid loob müüte ja illusioone, mis on „reaalsusest veel reaalsemad". Nüüd on see üldlevinud arusaam. Pole olemas meediast ja maailmast sõltumatut mõistust, hinge ja isiksust (Richard Rorty). Ükski inimene ei seisa teispool ajalugu ja ühiskonda (Pierre Bourdieu). Tema meelest on inimene ja ühiskond ühe välja kaks külge. Budism peab „mina" kahjulikuks illusiooniks, millest tuleb vabaneda. Rorty arvates on inimene ilma tsentrita igavesti muutuvate ihaluste ja uskumuste võrgustik. Massimeedia viib kergesti mõjutatava inimese hüperreaalsusesse, kust sõna tõrjub tegelikkuse välja. Tekivad tähenduseta vormid - simulaakrumid (J. Baudrillard). Reaalsuse ja ebareaalsuse piir ähmastub; tekib virtuaalne reaalsus.

Raivo Palmaru on uurinud „kujutluste ühiskonda". Nii tema töödest kui ka N. Luhmanni teooriast selgub ebameeldiv tõde: meedia, ühiskond ja inimese psüühika taasloovad end samal kujul ning neid on raske muuta, eriti just seestpoolt. L. I. Brežnevi võimule tulles vallandati meediajuhid. Igas väljaandes domineerib eliidi võim ja omavoli. (Ruutsoo näite varal võib väita, et „Sirp" on selle toimetajaile vaid oma ideoloogia pealesurumiseks. See väljaanne on nüüd ideoloogilisem kui nõukogude ajal ja tuleks viia isemajandamisele.)

Eesti kodanluse juhtiva ideoloogi Lauri Vahtre arvates on vaimu ja võimu vastandumine Marxi kahjulik väljamõeldis (Sirp, 21.03.2008). Tegelikult peaks haritud eurooplane teadma, et selline terav vastandamine sai alguse Prantsuse valgustajatelt ja arenes jõudsalt 1848. aasta kodanlike revolutsioonide ajal. Eestis põlistas sellise vastandamise Gustav Naan.

Vastandamine

püsib seni, kuni ühiskonnas on, millega ei saa leppida. Marxi järgi valitseb igas ühiskonnas võimul oleva klassi ideoloogia. Kui „Sirp" ei käsitle Balti keti kandmist maailma kultuuripärandisse, kas siis selline väljaanne peab saama rahvalt raha? Jaan Kross tunnistas ühes oma intervjuus ETV-le, et kõige väljaütlemiseks, mida ta mõtleb, peaks tal olema oma ajaleht.

Eesti valitsev eliit kardab avalik-õiguslikku poliitikalehte, sest siis võib intelligents meedia kaudu hakata tõde rääkima. Positiivse näitena vaba arutelu kohta võib tuua ETV „Foorumi", kus saatekülalisteks on nii opositsiooni- kui ka võimuparteide esindajad. Kuna mõnes mõttes on tõde vaid üks, võib väita, et väitlus toimub parema vale üle. Tõe otsimine algab põhivastuolu leidmisest ja see võib jääda tabamata. Näiteks Tartus nõutakse lõpp-peatustes reisijate väljumist bussist, olgu väljas missugune tahes ilm; ülelinnaline arutelu algatati aga teemal „Mis värvi peaksid bussid olema?".

Liberaalide põhimüüt on vabadus. „Oh, vabadus, kui palju kuritegusid on tehtud Sinu nimel!" ohkas Manon Roland [1793. a. giljotineeritud silmapaistev prantsuse poliitiline naiskirjanik - Toim.]. Liberaalne näilik vabadus on suurim illusioon ja tõeline orjus. Turumajandus on stiihiline ja inimene sõltub kõigist ja kõigest, mistõttu vabadusest on raske rääkida. Vabaduse piirid määrab raha.

Eesti töösuhted on „tee orjusse" ja, nagu orjale kohane, sõltub tema inimlik kohtlemine isanda suvast. Enam kui 100 000 töötut on veelgi raskemas seisus. Eesti taasiseseisvumise järel on võetud vaid vaestelt ja antud rikastele.

Iga õigus on valitsejate vägivald valitsetavate üle. Riigikohtu esimees Märt Rask nimetab õigust headuse kunstiks (PM 23.01.2010). Samuti reformierakondliku taustaga õiguskantsler Indrek Teder tahab meie poliitilist kultuuri väetada „valgete" parteide, eeskätt Reformierakonna tõerežiimiga, sest muud tõde meil ei tunnistata. Kui Eestis otsustab valimistulemustest 90% raha ja Venemaal saab „Ühtne Venemaa" 90% hääli, pole kahtlust, et Eesti on demokraatlikum. Küsimusele, kumb süsteem on madalam, saab vastata erinevalt. Näiteks Gustave Flaubert on nimetanud kõike väikekodanlikku madalaks.

Kapitalism on toonud uue orjuse, kuid ori, kes võitleb vabaduse eest, ei ole enam päriselt ori. Osa sellest võitlusest on kodanlike müütide, hoiakute ja väärtuste purustamine. Tõde teeb vabaks (Joh. 8:32), ja seepärast isandad seda kardavad.

Liberaalne hingelõhestatus (e. skisofreenia)

Liberalismi ajalooliselt esimene ja tänini peamine nõue on vabadus (kirikust, riigist, perekonnast, kohustustest, moraalist jne), et teha raha. Vaba kauplemine viib ruttu ühtede rikastumiseni ja teiste vaesumiseni. Siit algavadki probleemid. Liberaalses ühiskonnas on alati ületamatu lõhe üksikisiku omakasupüüu ja ühiskonna (kitsamalt riigi) huvide vahel.

Aristoteles avastas, et isiklik rikastumispüüd on lõputu. Marx märkas, et selle nimel ollakse valmis kõigeks, mis tahes karistust kartmata. Aristotelese suurim avastus on inimese ühiskondliku olemise kindlakstegemine. Inimene saab elada vaid ühiskonnas. Vastuolu indiviidi ja ühiskonna vahel läbib kõike ja kõiki. Rahvas nõuab madalaid makse ja õhukest riiki, riik olevat halb peremees ja teda tajutakse kui kurjategijat, kes sekkub isiklikku ellu ja nõuab raha (makse). Samas ei piisa maksurahast haiglatele, medõdedele, hambaraviks, lumekoristuseks, lasteaedadele jne.

Ühe õnn on teise õnnetus. Majanduskriis meeldib kodanlusele ja nende huve väljendavale parempoolse meedia lemmikule A. Arrakule, sest nüüd saab palku alandada (nt JT 20.01.2009, PM 7.01.2010). Töölistele, töötutele ja pensionäridele kriis ei meeldi. Varem tegid kaotajad revolutsioone. Mart Laar mõistab tööpuuduse kohutavust, samas kujundab rikaste hoiakuid kolumnist Mati Feldmann, kes tahaks valust karjuda, kui töötukassa makseid tõstetakse kasvõi 0,7% (Äp 20.04.09). Tema on senini tööd leidnud. Kui üks saab tööd, jääb mõni teine sellest ilma. Puudu on enam kui 100 000 töökohta.

Reformierakond ja IRL on juba 20 aastat viljelnud eriti kitsarinnalist ja omakasupüüdlikku poliitikat igas valdkonnas. On piir, kus isiklik või poliitiline egoism muutub surmapatuks, mis hakkab hävitama nii ennast kui ka ühiskonda (vt ka J. Kaplinski PM 4.02.2004). Nad ütlevad nagu Kain, kes tappis Abeli, et „ma ei ole oma venna hoidja" (1. Ms. 4:9; A. Ideon: PM 3.02.2010).

Ebakindluse kõiki riske suudab taluda 5% Eesti elanikest, s.o eliit. Kerjustele antavate sentide (kroonide) järgi saab hinnata, kui kõrgeks peetakse kaasinimese väärtust ja väärikust. Ihnsusega on kadumas kultuur, mis eristab inimest loomast, kes vaid endast hoolib.

Parempoolsetele on talutav üks valuliik, nimelt teiste valu. Solidaarsuse puudumine eristab Eestit selgelt Euroopast ja USA-st. Ameerika rikkurid teavad, kelle arvelt nende rikkus tuleb, ja nad teevad pidevalt annetusi, mis võivad ulatuda miljoniteni või isegi miljarditeni.

Eesti parempoolne intelligents kiidab J. J. Rousseau'd, kuid vaikib maha tema geniaalse tähelepaneku: vastuolu kõigi tahte kui egoistlike soovide summa ja üldise tahte vahel. Vabaduse tagab allumine üldisele tahtele ning vabadust ei saa olemas olla ilma faktilise ja juriidilise võrdsuseta. Pole raske märgata, et parempoolsed esindavad egoistlike huvide summat, tsentristid ja vasakpoolsed üldist tahet.

Rousseau arvas, et eraomand viib vaesed lõpuks orjusse. Eestis võlaõiguse osana kehtiv tööõigus peakski seda tegema. Rousseau pani tähele, et vaesed ja rikkad on oma olemuselt erinevad inimesed. Liberaali jaoks on olemas üldine abstraktne inimloomus, millest on küll igal ajastul ja igal koolkonnal olnud oma arvamus. Inimene on ainus ajalooline olend ja ajalugu on seaduspärane protsess. Kava õpetada seda ainet valikteemade kaupa saab olla vaid ränk petmine.

Kreeka ajalugu

näitas Platonile ja Aristotelesele, et vaesed küüditavad ja tapavad rikkad ning jagavad nende vara isekeskis. See ongi demokraatia kui (liht)rahva võimu algne tähendus. Siis tekivad uued rikkad ja vaesed ning saabub türannia - julmim orjus. Vana-Rooma oli Caesari ajaks vabariigina ammendunud, sest rikkad ostsid ja vaesed müüsid avalikult ja häbi tundmata turul oma hääli. Võimurid pidasid omakasu silmas pidades äärmiselt verist kodusõda.

Caesari diktatuur ja keisririik olid paratamatud.

USA ülemkohtu 21.01.2010 otsus lubada firmadel osta eetriaega valimisreklaami jaoks muudab parteid mõttetuks ja valimised tsirkuseks.

Roomas nõuti valimistel osalemist seda rangemalt, mida mõttetumaks nad muutusid. Nii oli ka nõukogude ajal.

Kristlik eetika ja teoloogia üritavad majandusliku mõju moraali määrajana maha salata. Kant avastas isegi sõltumatu südametunnistuse vabaduse. Siis sai võimule kapitalism ja Marx märkas juba, et varaline omakasu on eetikast tugevam. See tegi temast maailma kõige vihatuma inimese.

Tänapäeval on raha jumal ja pank tema tempel. Mart Helme, Andres Herkel, Marko Mihkelson jt „valged" härrased ei taha ega suuda taibata, et USA järeleandlikkus Hiinale ja Saksamaa järeleandlikkus Venemaale inimõiguste osas on kapitalistliku kasuahnuse ilming. Ka Eesti oli 1939-1945 Lääne liitlastele peenraha.

Ristiusu kirik põletas teisitimõtlejaid, sest see oli kõige piinarikkam surm. Sellest tekkis silmakirjalikkus - ühte öeldi, teist tehti ja mõeldi. Kirik oli rikas ja iseäranis rahaahne, kuid peitis mõlemad motiivid kõrgemate taha. Tegelike motiivide varjamine loob enese ja teiste petmise lõputu maailma.

Hingelise kompromissi leidnud Firenze rikkurid püstitasid oma raha eest maailma kauneimaid ehitisi ning tellisid töid Leonardo da Vincilt, Michelangelolt jt geeniustelt. Eestit iseloomustab aga Vabadussammas.

Eesti ajaloos on poliitika alati määranud eetika. Aristotelese „Suure eetika" järgi on eetika osa poliitikast kui hea elu õpetusest. Riigikogu ja poliitikute süüdistamise asemel tuleks küsida nii endalt kui teistelt: millise poliitika oled valinud? Erudeeritud inimestele pole teadmata, et kogu kirjutatud ajaloo vältel on eliidi erahuvi maskeerunud üldiseks huviks. Selleks ongi ideoloogia. Lõhe üksikisiku ja ühiskonna vahel lõpeb enamasti katastroofiga -riigile, nii vaestele kui ka rikastele. Nii Paabeli vangipõlve kui ka Siberisse saadeti jõukamad.

Abi oleks vaid sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisest (Gini indeksi poolest oleme Euroopas keskmike seas - 17. koht 2007/2008), vaesuse leevendamisest ja kõige teravamate puuduste likvideerimisest. Alles siis on suurem kandepind usul ja eetikal.

Põhjamaadele omane keskklassi ühiskond, kus pole äärmuslikku vaesust ega rikkust, on Eestis Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna põhieesmärk. Eurooplased on endale sellise elu välja võidelnud, kandikul seda ei tooda.

Uue Eesti sinkjasmust algus

Iga riik on ühiskondlik kokkulepe võimu ja tulude ümberjaotamise suhtes. Iga riigi valitsev eliit kasutab võimu oma huvides. Püha Augustinus väitis, et iga maine riik luuakse armastusest enese ja vaenust Jumala vastu ning saab olla vaid röövlite leer.

Eesti Vabariik sündis 1918. aastal üksmeeles sotsiaalse õigluse rajamiseks. Taasiseseisvunud EV rajati egoistlikule omakasule ja Stalini-aegsetele müütidele minevikust. Kui võrrelda endisi NSV Liidu liiduvabariike, on näha, et oligarhid ei pääsenud võimule seal, kus oli rahvarinne. Rikkused jagati ümber igal pool.

Pensionäride tööpanust peetakse tühiseks ja neid sangpommiks riigieelarve küljes. Et paljud neist on ilma piisavast arstiabist jm-st, on koorem „kergem" kanda.

Et Eestis on „valgete" poliitika tulemusena üle 100 000 Vene kodanikku ja ligemale teist samapalju kodakondsuseta isikuid, poleks imestada, kui siin kehtestuks Vene võim. Vene seadused võimaldavad neil Moskvast abi paluda. Me kuuleme, näeme ja loeme iga päev egoistliku omakasu õhutamisest ning sellest, et Eesti riigi põhieesmärk olevat majanduskasvu tagamine. Kui nii, siis Vene riigi võimu all saaks Priit Pullerits hüüda: „Oleme vabad Euroopa impotentsusest!" Arrak kiidaks takka, et suurem osa Euroopast ei ole enam jätkusuutlik, sest külluslikud sotsiaalsed süsteemid on võtnud inimestelt isu töötada (PM 10.03.2006). Kodanlus tunneks rõõmu madalatest palkadest ja pensionidest ning Reformierakond võiks juubeldada: lõpuks ometi ülimadalad maksud! Töötuid lohutaks odav tubakas ja alkohol. Mõistuslikult oleks arusaadav, et töökäte puuduse tõttu (100 000? Eestist lahkunut ja 250 000 sündimata last) ei oleks Eesti üksi jätkusuutlik. Eesti meedias muutuks vähe, sest valitseva eliidi huvid langevad kogu maailmas põhiosas kokku.

Juriidiline järjepidevus

jääb ja Läände põgenenute järeltulijad tulevad siia taas prisket noosi saama. Meediatöötajad, telesaated, artiklid jm jääks endiseks. Taasiseseisvumise päevil tootsid ERSP, Eesti Kongress ja kodanikekomiteed rohkelt makulatuuri ja sooja õhku ning tekitasid skandaale. Rahvarinde ja ülemnõukogu tegude ülelugemiseks kuluks palju leheruumi.

Juriidilise järjepidevuse idee oli hüperreaalne. Sellest järeldus, et iseseisvuse taastamiseks pole tarvis midagi teha. Seda enam, et USA, Kanada ja Euroopa riigid olid Helsingis 1975. aastal tunnistanud NSV Liidu piiride puutumatust ja seega ka Eesti kuulumist Nõukogude Liitu. Nad olid Balti riikide taasiseseisvumise ägedad vastased, sest kardeti tuumariigi lagunemist ja perestroika läbikukkumist.

Leedu iseseisvumist ei tunnustanud esmalt ükski riik. Eesti rahvusradikaalid tõid oma tegudega Eesti kohale korduvalt surmaohu - tulgu või tankid ja voolaku veri, peaasi, et jääb juriidiline järjepidevus! Pisargaas, verevalamine ja riigipööre olid reaalsed ohud. Moskva rakendas iseseisvuda julgenud Leedu suhtes majandusblokaadi. Pole juhus, et Tartu rahu piiri käis Komorovkas maha märkimas ERSP ja KL liige Ville Sonn, kes oli ühtlasi ka KGB agent.

Eesti omariiklus taastati Venemaa toel, nõusolekul ja palvel. Rahva petmiseks on käiku lastud paranoiline mõte, et RR oli KGB käepikendus ja et E. Savisaar tahab meid Venemaale maha müüa. Selliste mõtete levitamine on lihtne, sest ainult RR liidrid elasid reaalsuses ja mõtlesid kainelt. Rahvas elas müütides ja ideoloogiates. Need müüdid elavad edasi ega ole mõistuslike argumentidega kummutatavad, sest on alateadlikult omaks võetud ja müüvad hästi.

Riskiühiskonnas elades paratamatult umbusaldatakse kõike ja kõiki, kuid lähtumine eeldusest, et keegi on ohtlik vaenlane (iseseisvusele jne), on patoloogiline nähtus. Tõeseid ja loodud tõendeid hoiab koos patoloogiline mehhanism. Savisaare talongid tegelikult vältisid siinsete kaupade mahamüümist Venemaale.

Siinkirjutaja ei usaldanud Hirvepargi miitingut 1987. aastal, sest 2000 osavõtjast pooled olid töölismalevlased, miilits ja erariides nuhid. ERSP meelelaad oli iseloomulik põrandaalustele nagu enamlastegi oma. ERSP algust tähistab vägagi must tegu - väliseestlaste poolt dissidentide ja nende pereliikmete jaoks kogutud raha kõrvalepanek (viimasteni ei jõudnud E. Tarto väitel vähimatki). Küllap jagasid ERSP ja KGB raha isekeskis. „Edasi" raha kadumisest vaikis. Aga ka vaikus on kõne. Tasub meenutada, et M. Kadastik oli ENSV-s ainus ajakirjanik, kes lubati dissidentide protsessidele. Hiljem ilmusid tundmatu nime all laimavad artiklid.

Praeguses „Postimehes"

vaenatakse Keskerakonda ja selle juhti nii, et tekib tahtmine kindad kätte panna või käsi pesta. Arnold Rüütli ja tema pere kohta enne viimaseid presidendivalimisi „Postimehes" avaldatu ületas paljude eetilise valuläve.

ERSP kunagise juhi Tunne Kelami ambitsioone näitab tema endale võetud perenimi, mis tagurpidi loetuna tähendab sumeri keeles kuningat. Enamlasi ja kelamlasi ühendas selline vaen RR ja Savisaare vastu, et oldi valmis ka iseseisvumine ohvriks tooma: piisab, kui meenutada nende käitumist iseseisvusreferendumi ajal või augustiputši päevil, kui RR seisis iseseisvumise eest (ka suveräänsusdeklaratsioon 16.11.1988 oli RR teene). Iseseisvusid kõik liiduvabariigid, ja seda ka ilma lauluta ja juriidilise järjepidevuseta.

Üheks jõuks liiduvabariikide iseseisvumise taga oli Mihhail Gorbatšovi meelest eliidi soov saada endale NL hiigelrikkused (maavarad jm). Nii kommunistid ja reformistid kui ka natsionalistid himustasid võõrast vara: esimesed Nõukogude ajal loodut, teised EV-aegset. Rahvusradikaale ja enamlasi ühendasid mittetöisel teel saadud rikkused.

Natsionaliseeritud majade korrashoidmise kulud tulnuks elanikele hüvitada. Eesti riik sundis rahvast hüvitama ka sõjas hävinud vara ning sundüürnikud sunniti oma kodudest lahkuma. Viimane on inimõiguste rikkumine. Sellised teod ei sünnita uut õigust.

Mustast ärist

ei jäänud kõrvale ka luteriusu kirik, kes tegi otsa lahti sellega, et asuti koguduseliikmetele müüma annetusena saadud Piibleid.

Oli aeg, kus Eesti oli maailma suurim värviliste metallide eksportija. See oli must äri. Spekulatsiooni ulatust näitab Tiit Vähi ajal 117 päevaga 150-kordistunud kütte ja viiekordistunud leiva hind.

Enamlased-kelamlased surusid asjatundmatule ja heausksele rahvale peale üliliberaalse ühiskondliku ja majandusliku mudeli koos vastavate ideedega.

See oli maailmas midagi uut -- Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri poolt M. Friedmani teooriat järgides ellu viidud utoopia. Nii võeti raha rumalatelt vaestelt ja anti rikkamale viiendikule, kes teab, mida rahaga peale hakata. Küllap loodeti, et ülevalt pudeneb ka midagi ühiskonna alumistele kihtidele. Friedman ise sellises ühiskonnas elada poleks tahtnud. Eestis tehti see „eksperiment" n-ö puhtal kujul; USA-s ja Inglismaal siiski säilisid näiteks progressiivne tulumaks ning muud taolised sotsiaalse turumajanduse nähted. Juba Lennart Meri ja Mart Laari võimul olles oli teada, et see teooria on väär (nt D. Kavanagh, Thatcherism and British Politics: The End of Consensus?, 1987). Kuid selle elluviimine oli kommunistlikule majanduseliidile ja endiste omanike järeltulijaile kasulik.

100 000 last sattus absoluutsesse vaesusse, samas lauldakse laulupeol, et „igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Aastail 1993-1996 oli majanduskasv tühine, 60% rahvast langes alamklassi (sh 36% vaesusesse), tööpuudus tõusis 10 protsendini. Lihatoodang ühe inimese kohta langes 84 kilogrammilt 28-ni, piimatoodang 485 kilogrammilt 90-ni. Põllumajanduse häving oli rängem kui Stalini ajal. Reaalpalk vähenes Savisaare peaministriks oleku ajaga võrreldes kaks korda. Hinnad tõusid 40 korda, palgad 30 korda. Ülemkihtide (43 000 peret) käes on 26% kogu elanikkonna tuludest (E. Savisaar, Usun Eestisse, 1999).

Nii sai loodud kaks Eestit (vt Sotsiaalteadlaste avalik pöördumine 20.-21.04.01; E. Saar, Klasside teke, PM 2.04.01 jt). Tekkinud oli klassiühiskond, kus poliitikat tegi eliit, mass aga loobus. Targemad taipasid, et see on „riik rikastele" (J. Kaplinski jt), vaestele aga „nälgimise vabariik".

Kui pole kartulit, pole süüa ka kartulikoori.

Juba siis oli aeg küsida, kas valitud tee on õige, kas ühiskondlik leping polnud saavutatud parema pettuse abil ja kas ühiskonna alused on õiged? Laar rõhutas oma reformide pöördumatust.

Valged jõud

 ja nende huve esindav meedia on pidanud rikkuse peamiseks loojaks kapitali, mitte tööd. Valged jõud ja nende võim on soosinud ettevõtjaid töövõtjate arvel. Kui valitsus ja rahvas oligarhide võimu ei tasakaalusta, võib Eestis nälga ja viletsusse sattuda 4/5 elanikkonnast, nagu see on juhtunud Aafrikas ja mitmel pool Ladina-Ameerikas. Seal toimuvat Eesti meedia ei kajasta. Seal kehtib Prantsuse aristokraadi J. F. Foullon'i põhimõte „Rahvas, see raibe, söögu rohtu!".

Riiki, rahvast ja ühiskonda on vaja selleks, et nad kannaks osa vastutusest inimese eest. Eraettevõtlus ei lahenda kõiki probleeme. Iga inimene, ka Robinson, on sotsiaalne olend, kes saab elada tänu teistele.

Eesti võimurid on rahvale pidevalt sisendanud, et igaüks on oma probleemides ise süüdi, -- nemad ei pea midagi tegema.

Laar kuulutas uut Eesti riiki rajades, et riik aitab neid, kes end ise aitavad. Tema valitsusaja alguses vallandus meedias seninägematu ebainimlikkuse propaganda.

Üliliberalism oli Eestis varem tundmatu. Uus eliit ja nende kaasajooksikud kasutasid meediat valitseva ülekohtu varjamiseks, õigustamiseks ja põlistamiseks. Propagandat tehti ja tehakse kogu kultuuri vahendusel ja see mõjub eeskätt alateadvusele. Sotsiaalsete pahede põhjused on ühiskondlikud, mitte individuaalsed ega psühholoogilised ja abi saab tulla vaid sotsiaalpoliitikast. Iga inimese mina on sotsiaalne konstruktsioon.

Nõukogude ajal oli narkomaania Eestis tundmatu nähtus, nüüd on süstivaid narkomaane erinevail hinnanguil kuni 20 000, kroonilisi alkohoolikuid on lisandunud 100 000. Need pahed levivad ka laste hulgas.

Sõltuvusainete levik on „valgetele" jõududele muidugi kasulik, sest pärsib sotsiaalset aktiivsust. Kui inimesest endast siin ilmas peaaegu mitte midagi ei sõltu, on tema süüdistamine suisa saatanlik. Moralistide jutud tööeetikast kõlavad õõnsalt, kui ühed teevad tööd, teised aga raha. Kui mõrtsukas lühendab ühe või mitme inimese elu, siis propagandistlik meedia suudab hävitada enamiku inimesi vaimselt, moraalselt ja sotsiaalselt mitmeks inimpõlveks. Seepärast põletatigi raamatuid ja ketsereid.

Müüdist loogikani

Meie kaasajal arvatakse, et igas kultuuris on oma tõde, õigus, mütoloogia, jumalad ja poliitiline kultuur. Erinevused olevat sedavõrd suured, et reaalselt ei saavat ühiseid väärtusi ollagi. Ka ühe ja sama riigi elanikud elavad eri eluilmades, kus moodustuvad klastrid.

Uuringust „Eesti elavik 21. sajandi algul" (2004) ilmneb, et riik ja rahvas jaguneb võitjateks ja kaotajateks. Eri diskursuste ja eluilmade vahel ei tarvitse mõttevahetus enam olla võimalik.

Vana-Kreekas tekkis müüdi kõrvale filosoofia, mis ei kuulutanud valmistõdesid, nagu ERR ja Reformierakonna käes olevad ajalehed, vaid otsisid tõde. Selle poolest erineb Euroopa tsivilisatsioon ülejäänuist.

Euroopas tekkis teadus. Aristoteles avastas õige mõtlemise seadused ehk formaalse loogika. G. W. Leibniz nõudis iga väite küllaldast põhjendamist. Herakleitose logose-õpetus jõudis kõrgpunkti Hegeli dialektilises „Loogikateaduses" (1812), mis on üks keerukamaid filosoofiateoseid. Alguses on abstraktne sisuta olemine, mis areneb Absoluutseks Vaimuks kogu vastuolulises maailma keerukuses. See on Eestis peaaegu tundmatu mõtteviis ja enamik mõttekäike on juba eos ekslikud.

Marxi „Kapital" ja õpetus ei ole arusaadav Hegeli „Loogikateadust" mõistmata. Marx asendas Absoluutse Vaimu majandusega. Kui Friedmani turufundamentalism on õige, siis oli ammugi õigus Marxil, kelle jaoks majandus oli alles lõppkokkuvõttes ühiskonda määrav jõud.

Möödunud sajandi

algul avastas Albert Einstein, et aeg, ruum ja liikumine on suhtelised, absoluutset taustsüsteemi ei ole olemas. Werner Heisenberg leidis, et kõigi nähtuste suhtes esineb olemuslik määramatus, mida ükski inimene ei suuda ületada. Samal ajal esitas Nils Bohr täiendusprintsiibi kvantmehhaanika interpreteerimiseks. Neile väga sarnaselt mõtlevad Piibli autorid ja Martin Luther. Nad ei mahu formaalse loogika raamidesse ega ole sellega piirduvale mõtlemisele tabatavad. Formaalne loogika ei kehti kõikjal. 1931. aastal avaldas Kurt Gödel mittetäielikkuse teoreemi, mida ei saa tõestada ega ümber lükata.

Teise maailmasõja järel tekkis küberneetika, mis näitab maailma juhuslikkust. Inimene ja ühiskond on loodusest põhimõtteliselt erinevad ning veelgi keerukamad süsteemid, isegi lõputult keerukad. Samas taipas juba Hegel, et tarvitseb inimesel vaid kõht täis sööta ja riidesse panna, kui tuleb ka eetika. Eestis on inimestele pähe tambitud inimesekeskne tunnetusviis. Tegelikult ei saa aga inimest vaadata lahus neist struktuuridest, mida me kaasas kanname (nt P. Bourdieu habitus) ning milles me elame. Inimene ei saavat otsustada oma mõtete tõesuse või ekslikkuse üle.

Eesti valitsevad klassid on tihti läbi massimeedia kuulutanud, et kogu maailm eksib, ainult nende valitud tee on õige ja et seda tuleb õpetada kogu ülejäänud maailmale.

„Teine Eesti"

on aga ilma jäänud sellestki, mis neil nõukogude ajal oli (vt ka J. Kaplinski, PM 3.10.2003). 18 aastat on „esimene Eesti" koorinud „teist Eestit" iga ostu pealt nõutava käibemaksuga. Vaestelt ning nälgivatelt lastelt (koolitoit!) võeti raha ja suurendati vanemapalka (s.o väheste luksuslikku tarbimist). Rahvast loodeti petta sündivuse märgatava kasvu näitamisega, ehkki oli teada, et see kasvanuks sünnitust edasilükanute arvel niikuinii. Aga seegi lootus ei ole täiel määral täitunud. Eesti lapsed ei sünni võrdsetena, igaühe väärtust näitab juba sünnihetkel tema kaelas olev „hinnasilt" (vanemapalk). See paneb paika ka lapse tulevase „trajektoori" selles ilmas.

Kogu 20. sajandi filosoofia, kui eksistentsialism kõrvale jätta, on keerelnud keeleloogika uurimise ümber. Keeleloogikast kõrgemal on aga loogika, mis vaatab iga seaduse puhul, kelle (majanduslikke) huve see teenib, kelle omi kahjustab.

2009. aastal toimunud mõttetalgutele pühendatud saatesse „Vabariigi kodanikud" helistades ei lastud mul eetris küsida „Kuidas saavad inimesed mõelda, tundmata mõtlemise seadusi?". Enamikes koolides puudub praegu filosoofia ja loogika kui õppeaine. Samas tahetakse sundida õpilastele peale usundiõpetust, mis kuulutab norme ja õpetab müüte.

Me oleme postmodernsed inimesed postmodernses maailmas, meie põhiloomus on varasematest inimestest erinev. Loogikat ja filosoofiat taunitakse, sest siis on ajakirjanikel, poliitikutel, tööandjatel jt võimupositsioonil olijail rahvast kergem petta. Muidu võiks saada ilmsiks, et nende mõttekäigud kubisevad loogikavigadest. Faktidele tuginevat tegelikkust pole neile olemas.

Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Ivari Tallo on Eesti Läände tagasipöördumise ajaloos toonud välja aastad 1988-1989 kui mütoloogilise ja 1990-1991 kui ideoloogilise staadiumi. Seejärel alanud kriitilis-ratsionaalne faas. Massimeedia abil surutakse valitseva klassi poolt ainuõigena peale äpardunud ja Eestile varem võõra thatcherismi kodukootud varianti, mis näiliselt ühendab ühendamatud natsionalismi ning turufundamentalismi. Peaasi, et eliidi positsioon tugevneb.

USA ja Inglismaa elasid neokonservatismi üle, sest säilis palju varasemast „sotsialismist". Minimaalne heaolutase. Säilis inimväärikus. Eestis on viimane vaid kõrg- ja kesklassi privileeg. Humaansus nõuab iga inimese inimväärikuse austamist ainult sellepärast, et ta on inimene. See aga kadus Eestis koos kapitalismi tulekuga.

Kokkuvõtteks

Ülaltoodu eesmärk oli näidata, et kõiki uskumusi, ideoloogiaid, diskursusi jm on valitseva eliidi poolt kogu rahvale peale surutud kui ainuõigeid. Tegemist on hoopiski parema valega. Kui inimene selle läbi näeb, on ta vaim vabam.

Meile lubati paremat, mitte parempoolset Eestit. Võideldi iseseisvuse, mitte kapitalismi eest. Külma, nälga, tööpuudust, vaesust, alkoholismi ja inimväärikuse kadu ei lubanud ükski Eesti partei.

Nõukogude meedia pasundas kapitalismi karjuvatest puudustest iga päev. Taasiseseisvunud Eestis loodi utoopia, et see kõik meid ei puuduta. See oli teadlik pettus.

On ülim aeg teha lõpp Eesti ühiskonna roiskumisele ja rahva armetule hääbumisele.

Eesti on paremkreenis, nagu parvlaev Estonia, ja vajub põhja. Targemad on lahkunud või lahkuvad. Eesti elu rajati valedele alustele ja püsimajäämiseks tuleb neid muuta. Siis lahenevad ka muud probleemid.

Vaen kesktee ja vasakpoolsuse vastu, nagu ka soov teha kõike vastupidiselt okupatsiooniajale, on väär. Mädanevast kärnast on vaja mäda välja lasta, enne kui hilja. Müüdid tuleb asendada reaalse elu loogikaga, õiguse kõrvale seada õiglus ja majanduse kõrvale inimene.

Me ei vaja paremat valet, vaid paremat elu. Mõtleme veel!

-o-

Jaga |