Uusvaesus Euroopa Liidu rüpes

UNO SILBERG,      13. märts 2002




Viimase aja sündmused eurorindel on olnud igati ootuspärased ja paljastavad euroliitumisega kaasneva hiiliva kolmenäolisuse. Kõike seda on aga meie omad Eesti riigi eurojumalale mahamüüjad kiivalt püüdnud varjata.

Õnneks on euroliit ise appi tulnud, paljastades oma tegeliku näo ja olemuse juba enne Eesti näiliselt vabatahtlikku liitmist enda külge. Europropaganda peamine argument ja esimene võltsnägu on - Euroopa ühendamiseks mittesõjaliste vahenditega ei ole tähtsamat põhjendust kui rahu tagamine.
Teine võltsnägu euroliidus on - ühtsus ja võrdsus kui juhtmõte. Ühtsus püsib ainult siis, kui võrdsus on normiks. Rikkad riigid hakkavad olema võrdselt rikkad ja vaesed riigid võrdselt vaesed (loe „uusvaesed"). Muudatusi lubatakse alates aastast 2013, kui näiteks põllumajandustoetused vanadele ja uutele olijatele näiliselt võrdsustuvad.
Kolmas võltsnägu seisneb solidaarsuspõhimõte järgimises, ehk mille kohaselt tuleb liikmete vahel võrdselt ja õiglaselt jagada nii hüvesid, näiteks rikkust, kui ka kohustusi. Eesti on rikas nii oma vaimult kui loodusressursside poolest. See rikkus tuleb edaspidi jagada ühendatud anumate efekti kaudu ja nivelleerida keskmisele eurotasemele. See ongi Eesti kohustus.

Rikkad riigid rikkamaks vaeste arvel

ELi idalaienemise eesmärk on aga seniste liikmesriikide (eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa) heaolu suurendamine uute liituda soovijate arvelt. Mehhanism on lihtne: senises ja edaspidises föderaalses superriigis saavutatakse (ka uute) liikmesriikide sise- ja välispoliitiline kontroll ning mastaabiefektist tulenev majanduslik võit laienenud turgudel. ELiga liituda soovivatest riikidest, sh Eestist on saamas „uusvaene" rikaste euroriikide hulgas.
Eesti „uusvaesus" on tagatud sooviga lõpetada ELiga ühepoolselt läbirääkimised eelseisva nelja kuuga. Läbirääkimised ja näiliselt läbiräägitavad peatükid (energia-, justiits- ja tolliliidu küsimused) suletakse seega juunikuus. Teatepulk antakse ELile tagasi, ning edasine on juba puhtalt ELi enda siserida, kus meile surutakse peale jõupoliitika.
Samas rõhutaksin, et Iirimaa on Nizza lepingu ratifitseerimata jätmisega juriidiliselt (mitte tegelikult) blokeerinud ELi sisereformid. Muide, Nizza lepingus ei ole sõnagi ELi võimalikust laienemisest, kuigi nii pidevalt väidetakse. Ehk teisisõnu ELi laienemine ei sõltu mitte Iirimaast, vaid ELi demokraatiavaeguses vaevlevate juhtorganite valmisolekust lahendada jõupositsioonilt ELis eneses tekkinud vastuolud sisereformide ning idasuunalise laienemise peatükkide sulgemise vahel. Ehk teisisõnu ületada vastuolud oma tulude ja kulude tasakaalustamise vahel.

Maksud on toetustest olulisemad

Probleemi teravik hõljub mitte niivõrd kulupeatükkide - põllumajanduse ja regionaalpoliitika rahastamise või institutsiooni peatüki arutluse, kui just ühise juhtimise ja ELi tulupeatükkide - maksunduse ning eelarve rahastamise peatüki juures.
Esiteks peitub põhjus selles, et EL ei kavatsegi vanu ja uusi liikmesriike võrdselt kohelda, ehk otse öeldes ei nähtud seda juba 1999. aastal Berliinis kinnitatud finantsplaanis aastani 2006 üldse ette. Sama kinnitas ka Euroopa Komisjoni president Romano Prodi oma külaskäigul Eestisse.
Probleem ei ole ka võimalikus võrdse kohtlemise saavutamise ajakavas või ebavõrdsuse vahekorras (25/100), vaid „uusvaesete" võrdse kohtlemise vastu ollakse põhimõtteliselt. Viis euroriiki (Inglismaa, Holland, Austria, Rootsi, Saksamaa) ei soovi otseselt ELi uutele kandidaatriikidele abi anda. Saksamaa pole siiani Ida-Saksa liitumisegi tagajärgedest üle saanud.
Teiseks põhjuseks on soov lüüa kaks kärbest ühe hoobiga, lõpetades liitumisläbirääkimised põllumajanduse ja regionaalpoliitika probleemideta ning seeläbi luua eeldused edukaks ELi ühtse põllumajanduspoliitika (CAP) reformimiseks, mis jätab pika ninaga „uusvaesed" kandidaatriigid.
Ehk teisiti, kui EL lubaks otsetoetusi enne 2006. aastat ja hiljem, siis ei tulekski ammu üle pea kasvanud CAP poliitika- või sisereformide (loe juhtimiskriisi) lahendamisest midagi välja. Vaid vähemalt kümneaastane üleminekuperiood aastani 2013 päästaks seniste liikmesriikide eelised laienenud turul.
„Uusvaeste" liikmesriikide ebavõrdne kohtlemine võrreldes vanade olijatega on vastuolus ELi kui rahutagaja rolliga, senise ELi ühtsuse ja võrdsuse ning solidaarsuspõhimõttega, samuti ELi tulude ja kulude senise planeeritud tasakaaluga. ELi silmakirjalik poliitika on seeläbi päevavalgel ning võib nurjata liitumisläbirääkimiste viimaste peatükkide sulgemise. See aga annaks Eestile natukesegi aega seniste valitsuste vigu parandada. Kui muidugi juba liiga hilja ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)