Tants kommunismi aurukatla ümber

ETNA PÕLD,      03. oktoober 2001


Kommunismi ideoloogiline alus on on ateism, s.o vaimse Jumala eitamine. Ateism ei ripu ära välisest poliitilisest süsteemist, vaid töötab mis tahes inimühiskonnas - kuningriigis, kapitalismis, sotsialismis. Kommunismi hukkamõist on poolik tegevus ega lahenda, vaid suurendab probleeme. Eesti rahvas pole aga õnneks kaotanud nälga tõe ja õigluse järele rasketel hetkedel.

Inimene pärineb lapsepõlvest, ja vaatamata väliste süsteemide muutusele, elame me ikka veel loosungite ajastul. Loosungeid fabritseerib rahvale üldjuhul tema eliit. Sellega arvatakse rahvast hoitavat ära "halva" eest.
Ometi pole seda suudetud, sest põhjuslikke aluseid keegi eriti ei vaevu uurima. Riik oli ja on võimetu toime tulema eetiliste väärtuste propageerijana, sest paljud eelarvelised vahendid on programmeeritud inimeste nõrkustelt (alkohol, tubak), millest ka topeltmoraal. Loosungid ja hüüdlaused aga on jäänud, kuigi küll
uuendatutena.
Uus, presidendivalimistega seostuv mantra on endine kommunist, st kommunistliku ideoloogia kandja. Kuid miski ei sünni tühjale kohale. Kõigel siin nähtavas maailmas on oma põhjus. Ehkki kommunismil on omad tagajärjed, on kommunism samuti ise üks tagajärg.
Kommunismi ideoloogiline alus on ateism - vaimse Jumala eitamine. Ning just see - vaimselt pime, inimhinge lootusetust külvav doktriin hävitab üksikisiku kaudu kogu inimkonna, kuna iga inimkoosluse aluseks on üksikindiviid. Samas pole ateism ärarippuv välisest poliitilisest süsteemist, vaid töötab mistahes inimühiskonnas - kuningriigis, kapitalismis või sotsialismis, sest uskumist Kõigekõrgemasse ja igavesse vaimsesse maailma ei saa kedagi sundida (kuigi on püütud).
Nõndaks käib põhiline heitlus valguse poole iga inimese personaalses hinges - muidugi juhul, kui tuntakse üldse nälga vaimse valguse järele. Seda nälga võib tuimestada nii füüsiline heaolu kui ka ideoloogiline ajupesu. (Kuigi sõna "pesu" pole just kõige parem, sest pesu tagajärg peaks olema puhastav, mitte hävitav).
Peale selle veel musttuhat muud olukorda.
Eesti rahvas pole (tänu Jumalale, kuid ka tänu iseenda jonnakusele) kaotanud
seda enese "vaimust vaeseks" tunnistamist. Tema nälg tõe ja õigluse järele rasketel kitsikushetkedel on pöördunud Kõigekõrgemalt abi paluma (küüditamistel, sõjas ja ebaõiglust taludes NLiidus). 19. sajandil põhjustas vaimne virgumine, mis lisaväärtusena lisab julgust, tarkust, armastust, eesti rahva peaaegu kahekordistumise, võime luua oma riiki ja pidada Iseseisvussõda.
Ka kaheksakümnendatel pöördusid tollased dissidendid omas füüsilises ja vaimses kitsikuses palve ja usu poole. Taas sündis ime - Eesti sai vabaks. Ent nagu "Kalevipoja" 19. lugu pajatab - nautimisega ei osata piiri pidada, sõjasõnumeid ei osata adekvaatselt hinnata - ja tagajärjeks on kannatused. ("Kalevipojas" sisaldub ju meie rahva arhetüüp.) Nõndaks kaotas Eesti jälle oma iseseisvuse. Iga rahvas on oma valitsejat väärt.
Ateismi teine tagajärg - materialism, toimib sama edukalt mistahes süsteemis. Ta tekitab raha rassismi, soodustab samuti vaimset pimedust, kultuuri kängumist ja vangistab hinge. Seetõttu on ainult kommunismi hukkamõist poolik tegevus, ega lahenda, vaid suurendab probleeme. Inimene on Jumala loodud olend ja kannab
eneses igavikulist saatust vaimu ja hinge kaudu. Ta on kui valge liilia, mille juured on küll mõnikord lausa poris, kuid puhas õis pürib südilt päikese poole.
Nii et võitkem eneses ateism ja sellega võidetakse ka tema tagajärjed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)