Kelle huvides toimub Rahvarinde mustamine?

REIN RUUTSOO,      02. märts 2005


See ei ole retooriline küsimus, sest Eesti poliitilistele liidritele, aga ka meediale kujuneb olukord ilmselt skisofreeniliseks.

2. – 5. märtsil kogunevad Riiga esinduslikule konverentsile "Balti tee vabadusele" Balti riikide presidendid Arnold Rüütel, Vaira Vike-Freiberga ja Valdas Adamkus. Läti Rahvarinde omaaegsete juhtide korraldatud ürituse peakõnelejad on tollased liidrid Savisaar, Landsbergis ja Ivans.
Lisaks on see ajaloolaste ja poliitikateadlaste konverents. Kavas on vastuvõtud diplomaatidele, kõrged riiklikud autasud päevakangelastele, ulatuslikud publikatsioonid jne. Ka Eesti meedia ei saa sellest mööda. Siit aga algavad probleemid.

Eesti kaasavara

Aiman, mida räägivad Läti ja Leedu presidendid, kes on oma riigi kõrgeimate autasudega tunnustanud kõiki tollaseid Balti rahvaste vabaduse taastajaid. Huviga lähen kuulama Arnold Rüütli, aga samuti Mart Laari esinemist.
Ametlik Eesti on suhtumises Rahvarindesse käinud Lätist ja Leedust dramaatiliselt erinevat jalga. Rahvarinde ühele alustalale Kostel Gerndorfile tagasihoidliku autasu määramisel poliitilise tegevuse eest polnud sõnagi tema panusest Rahvarindes. Aga just sellega põhjendas tema esitamist Savisaar. Sirje Endre ja Vardo Rumesseni autasustamisel tõsteti aga esile nende tegevust Eesti Kongressis!
Milles asi? Kas see on juhus või on tegemist ulatuslikuma poliitikaga, mille eesmärk on olnud kirjutada Rahvarinne Eesti ajaloo „paariate" hulka. Kas nüüd õnnestus sellesse mängu kaasa tõmmata ka vabariigi president?

"Peajoone" ajalugu

Rahvarinde Eesti ajaloo paariaks muutmisele on keskendunud kindel rühm inimesi, kunagisi Eesti Kongressi liidreid ja ideolooge – Mart Laar, Sirje Endre, Tõnu Parming jt, kelle laimu paljundavad mõned „uurivad ajakirjanikud" nagu Toomas Kümmel.
Selle tulemusena on viimastel aastatel Rahvarinne ainus vabadusliikumine, mille tähtpäevad on sihikindlalt tehtud selle avaliku mustamise päevadeks. Kuidas seda teha? Kõige kindlam viis on sisendada, et Rahvarinde lõi KGB EKP kaasabil ja ei tahetud mitte Eesti iseseisvust, vaid "uuendatud" NSV Liitu!
Sedalaadi väljamõeldiste levitamise peamine au kuulub Mart Laarile ja Sirje Endrele, kes ei häbene oma eesmärkide saavutamiseks ajalugu võltsida, veel elavatele inimetele sõnu suhu panna.
Võltsimise „piibliks" on saanud Sirje Endre kirjastuses välja antud raamat „Teine Eesti", mille põhiväiteid Laar mujalgi kordab. Nimelt väidab Laar Indrek Toomet kinnitavat, et KGB lõi Rahvarinde. Mis sest, et Toome väidab vastupidist: „Ma olen veendunud, et selle taga vähemalt meie vabariigis ei olnud EKP Keskkomiteed ega KGB-d." Laari laim on ilmunud tänaseks juba kahes trükis ja ka vene keeles.

Laar kinnisideed liidavad teatud poliitikute rühmitust, üht osa meediast ja kirjastajatest. Olulised tähtraamatud, nagu MRP-AEG infobülletääni taastrüki (1998), mille järelsõnas põhjab Rahvarinnet Parming ja raamatu "Eesti Kongress, nagu ta oli" (2000), mille eesõnas seab Sirje Kiin eesmärgiks tõestada, et Rahvarinne polnud patriootiline liikumine, on samuti välja andnud Sirje Endre ja Urmas Oti kirjastus.
Selleks teeb Isamaa partei palgaline nõunik Sirje Kiin EKP sekretärist Titmast Rahvarinde ühe vaimse juhi. Kiin nimetab mitut KGB juhendamisel tegutsenud ja Rahvarinde vastu võidelnud ajakirjanikku selle ideoloogideks, mis teenib sama eesmärki kui Laarigi vale. Rõhutan, et tegemist on raamatutega, millele on antud riiklik õnnistus. Sirje Kiini arusaamad on trükivalgust näinud Eesti Vabariigi riigikantselei trükistena!!!
Tegelikult jätkavad nad samas võtmestikus, mida Eesti Kongressi ajal kasutas Rahvarinde vastases kampaanias Parming paarisrakendis Hain Rebasega. Viimane nimetas tollal Rahvarinnet esindanud Jaan Kaplinski ettekannet KGBst inspireerituks!

Tähtpäevad ja Eesti meedia

Tähtpäevad on reeglina selleks, et meenutada millegi/kellegi teeneid. Rahvarinne aga on absoluutne erand. Nii kasutabki Eesti Päevaleht Rahvarinde juubelit 2003. aastal, et lasta Toomas Kümmelil ja Toivo Kallasel keskenduda vaid ühele – Rahvarindest EKP-KGB käsilase maalimisele. Artikli ingliskeelses refereeringus (Baltic Blog) on Kümmelit ja Toivo Kallast tituleeritud juba ajaloolasteks.
Nende loodud mulje, et Karl Vaino lõi komisjoni „vabariigis perestroikat toetava Rahvarinde loomiseks", et toetada Savisaare algatust, on otsene ajaloo võltsimine. Niisugust komisjoni pole iialgi loodud. Indrek Toome kinnitusel sai ta Savisaare ettepaneku vastulöögita jätmise eest Vainolt pragada, mis on kooskõlas sündmuste arenguga. Vaino hirm Rahvarinde ees on n-ö artefakt. Endine EKP sekretär osutub ausamaks kui ajakirjanik Toomas Kümmel! On kujunenud „viitajate" üksteisele viitamise ring, mis peab varjama tõsiasja – mitte mingeid dokumente või isegi tunnistusi oma väidete kinnituseks ei suuda nad tuua.
Muuseas, samas intervjuus tunnistab Toome, et 1988. aasta kevade murranguliste sündmuste arutamisel, nagu ka loominguliste liitude pleenumil, oli EKP büroo liige Rüütel „alati vait".

Kes organiseeris Balti keti?

Kui ajalugu niimoodi uuesti kirjutatakse, siis pole see enam retooriline küsimus. Lätis oli Balti rahvaste vabadusvõitluse tähthetke meenutamine eelmisel sügisel suursündmus. Eestis jääb aga tõsiasjaks, et Rahvarinde suurürituse puhul – 15 aastat Balti ketist – otsustas ETV „AK" anda „oma" panuse ajaloo uuestikirjutamisse.
Maksumaksja rahast elava Eesti TV „AK" uudistesaates esitatud Heinz Valgu intervjuulõigus Balti ketist räägiti pikalt lätlastest ja leedulastest, kuid polnud sõnagi Rahvarindest ega selle idee autorist Edgar Savisaarest. Heinz Valk, kellele kohe pärast saadet helistasin, oli samuti hämmeldunud. Valk ei kannata mälunõrkuse all, tema oli rääkinud, nagu kõik oli ja nagu osalised mäletavad Ainult et „AK" tahtis ajalugu uuesti kirjutada.
Kuidas oleks, kui esitaks Tartu rahu läbirääkimisi Läti algatusena ja Poskata?

****
Lätis jagatakse ordeneid, kindlasti ei tulda kokku austama KGB organiseeritud rahvavaenlaste liikumise musti tegusid. Läti ja Leedu näevad on ajalugu „teisiti". Üldjoontes langeb see kokku nende teadlaste ja poliitikute seisukohtadega, kes tulevad avaldama oma lugupidamist. Nähtavasti ei saa ma kõigest kirjutatust mööda ka Riia konverentsil. Küsimus on hoopis selles, et kas probleemist rääkimiseks peabki nüüd Lätti sõitma?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)