![]() Paadiga üle mere pensioni järeleHEIMAR LENK, 25. märts 2009Prangli saare kuus pensionäri peavad nüüd paadiga mandrile sõitma, et mõnest Tallinna või Harjumaa pangaautomaadist pensiraha kätte saada. Saare sotsiaaltöötaja, kes pealinna asja uurima läks, jäeti Sotsiaalministeeriumi ukse taha ja hakkab nüüd halduskohtu kaudu õigust taga ajama.
Et Pranglil pole pangaautomaati ega pangakontorit ning poes ei saa kaardiga maksta ja sularaha kättesaamiseks tuleb paadiga üle mere sõita, lootsid kohalikud pensionärid ja saare avahooldustöötaja Helgi Klasberg, et eks saar arvata hajaasutuspiirkonna alla ja saare pensionäridele tuuakse pension edaspidi riigi kulul koju. Kuid võta näpust, midagi niisugust ei juhtunud. Üheksale pensionärile, nende hulgas neljale puudega inimesele, tuli tasuta kojukande avaldusele eitav vastus. Ministeeriumisse ei lastud sissegi Sõitiski siis sotsiaaltöötaja postipaadil „Helga“ mandrile, et asjas selgust saada. Harjumaa pensioniamet laiutas vaid käsi. „Nemad tegid kõik seal suured silmad ja ei osanud ei A-d ega O-d öelda,“ rääkis Klasberg Vikerraadiole antud intervjuus. Jõudis südikas avahooldustöötaja lõpuks ka Sotsiaalministeeriumi ukse taha. Ja sinna ta ka jäi – edasi teda ei lastudki. „Sotsiaalministeeriumis tekkis selline asi, et keegi ei tule alla, nemad ei jõua üles-alla käia, et kui kõik inimesed hakkavad ministeeriumis käima, mis siis välja tuleb!“ jätkas Helgi oma raadiojuttu. “Ohkasin siis raskelt, et – tule, taevas, appi! – mina tulen Prangli saarelt siia ja sooviks asja seletada. Küsisin, et äkki väikesaared juba kellelegi ära antud, et Eesti riiki nad ei huvitagi? Kunagi Lennart Meri kinkis 4 meremiili ära, kas nüüd siis saartega ka asjad ühelpool?” meenutab Helgi oma sõnavahetust Kesknädalale. Aga ei soostunud ka selle jutu peale ministeeriumi tegelastest keegi temaga kohtuma. Ei võtnud ükski Sotsiaalministeeriumi ametnik vaevaks üle mere saabunud ametikaaslast teretama tulla. Tassist tulisest kohvist, mis Euroopas taolistel puhkudel etiketiga kaasas käib, pole eestlaste puhul mõtet rääkidagi. Vaid valvelaua sisetelefoni kaudu anti Eesti Vabariigi kodanikust sotsiaaltöötajale võimalus suhelda Sotsiaalministeeriumi ametnikuga. Kuuldavasti umbes samasugust süsteemi kasutatakse Eesti vanglates. Pole siis ime, et rahva seas levib ühe sotsiaalhoolekande tippjuhi soovitus alluvaile: kõva südant – inimlikkus tuleb kõrvale jätta! Ees ootab kohtutee Paistab, et ilma Tallinna halduskohtu otsuseta Prangli rahva mure lahendamist ei leia. Vahepeal sai üheksast murelapsest pensionärist kuus, sest kolm lõid asjale käega ja tellisid kojukande Eesti Postilt oma raha eest. Kuid kuue huvide eest kavatseb Helgi seista kui emalõvi. „Nad kõik eluaeg rasket tööd teinud ja Eesti riiki teeninud, ning nüüd hakaku veel omal kulul ka pensioni paluma,” arutleb sotsiaaltöötaja ja lubabki kohtusse minna nagu pensioniametist ka soovitati. Väikesaari polevatki hajaasustuspiirkondade hulka arvatud. Asja teeb keeruliseks, et Helgi hoolealustest on üks eelpensionär, kaks sooduspensionäri, kes tervistkahjustava töö tagajärjel varem pensionile lubatud, ja kolm vaid raske, mitte sügava puudega inimest, kellele ühelegi tasuta kojukande õigus ei laienevat. Nii valmistabki 40 aastat Pranglil sotsiaaltööd teinud Helgi pabereid ette kohtusse minekuks. Ei saa ju võtta tõsiselt juttu, et sõitku need kuus inimest hommikul poole kaheksase paadiga mandrile, käigu pangaautomaadis ära ja loksugu siis kella neljase paadiga tagasi. „Mõni neist pole aastaid saarelt ära käinud, mis linnasõitjad nad on?” ohkab Helgi Eesti seaduste ja bürokraatia peale. Kuid naljasoont pole energiast pakatav naine unustanud. ”Kui hing täis saab, siis saadan oma 200-kroonise pensionilisa, mis meile lubatud 750 krooni asemel aprillis nüüd suurest armust kingitakse, Eesti Postile ja sotsiaalministrile kahe peale ära jagamiseks. Võtku, neil ju rahapuudus suur!” P.S. Omalt poolt lubasin Prangli saare pensionäridele, et esitan Riigikogus uuele sotsiaalministrile arupärimise. Ehk mõistab noormees-minister vanarahva muret paremini kui tema eelkäijast naisterahvas? PRANGLI HELGI: Dokumendipahmakas näpus, käib Prangli saare avahooldustöötaja Helgi Klasberg mööda Tallinna ametkondi ja ajab õiglust taga. Väikesaarelt, kus pole panka ega pangaautomaati ja kus poodki arveldab vaid sularahas, peavad pensionärid hakkama paadiga Viimsis või Tallinnas käima, et oma elatusraha kätte saada. Tasuta kojukanne üheksale saareelanikule ei laiene. PRANGLI SADAM: Postipaat „Helga“, millega pensionär peaks nüüd mandril raha järel käima hakkama, jääb pildi parema serva taha. Tormiga tuleb vanainimesel kõigepealt läbi loikude sadamasse sumada ja siis paadiga veel tunnipikkune merereis ette võtta, et Eesti riigilt omaenda kätega välja teenitud pension kätte saada. HEIMAR LENK heimar.lenk@riigikogu.ee
Viimati muudetud: 25.03.2009
| Tagasi uudiste nimekirja |