Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes

Eelmisel aastal, jälgides valitsuse sõnagümnastikasse looritatud tegevusetust, tuli mul mõnikord mõte, et nad vist tõemeeli usuvad maailmalõppu ja loodavad, et ei peagi midagi tegema. Lõppu ei tulnud, aga tegevusetus on harjumuseks saanud. Nüüd tuleb lihtsameelset enamust vahetpidamata Vene karu ning Savikolliga hirmutada, et nad oravasaba alt välja piiluda ei julgeks.

Skandaalidest räsitud

koalitsioonile tuli jumala kingitusena rahva erakordne huvi identiteediküsimuste vastu seoses akadeemilise Eesti ajaloo II köite (Keskaeg) ilmumisega. Veel suurema kingitusena langes sülle võimalus Keskerakonda materdada seoses ühe senitundmatu Vene perifeerialehe ajakirjaniku sügisese arvamuslooga oma Eestis-käigu muljetest ning vestlustest siinsete vene koolide teemal. Tosinaleheküljelises artiklis räägitakse paljude inimestega, alates Laine Randjärvest ning Jaak Allikust kuni Yana Toomini. Selle riigikogulase nime, kes käskis viimasel eestlaste kallistamise asemel endale kuul pähe lasta, pole öeldud, ja Vene lugejad ju õnneks meie Juku-Kallet ei tunne.

Allik nimetab meie natsionalistlikku sisepoliitikat (venelaste tõrjumine, Putini rünnakuga hirmutamine jm) absurdiks, mis massile ometi mõju avaldab, kuid samas „muudab Eesti provintsiks, väikeseks tigedaks koeraks, keda nii sakslased kui ka prantslased imelikult vaatavad". Temale on need sõnad lubatud. Kui Toom ütleb ülipikas loos vaid ühe lause teemal, millest juba aastaid avalikult räägitakse, on järsku kõik arvajad tagajalgadel. Eestlaste viha sõnumitooja vastu ainult tema rahvuse pärast on parteilises ajakirjanduses üles haibitud ning poliitikute poolt lõkkele puhutud. Muud võõrad meid ei ärrita. Soome ajaloolane Kalle Kroon ütles PM on-line'is 29.01 sõna-sõnalt nii:

„Mulle eestlased isiklikult eriti ei meeldi ja mina nendele samuti mitte. Tänast Eesti Vabariiki ma otse põlgan, sest ma ei tea ühtegi teist Euroopa riiki, mis tegeleks aastast-aastasse üknes iseenda ja oma rahva ning selle kultuuri hävitamisega. Iga loovisiksus põlgaks sellist riiki."

See lugu korjati

kohe netiavalikkuse silma alt, rääkimata sellest, et mõni ajakirjanik või poliitik oleks arvajale kallale viskunud. Kes aga võiks öelda, et nii soome professoril kui ka meie riigikogulasel pole õigus osutada silmanähtavatele tõsiasjadele? Kuni me endale olukorda ei teadvusta ega väljapääsu leidmiseks midagi konkreetselt tegema ei hakka, kulgeme rahvusena vääramatult Rein Taagepera ennustatud vetsupoti-mulksu suunas.

Eesti Vabariigi 95. aastapäeva tähistades tuleks mõelda, mida me sajanda verstapostini jõudes näha tahame. Tõenäoliselt on käimasolev föderatsiooniteemaline ajupesu vilja kandnud, ning sama mass, kes praegu nõuab Yana Toomi ristilöömist, on siis juba veendunud, et rahvuste teemal jahumine on out, ning kuulutab prohvetiks üliõpilase K.T.*, kes kirjutas 1991. aasta esimese jõulupüha Rahva Hääles:

„Kui küsimus on rahvuses ja selle säilimises, siis minu meelest on ajalugu siiani väga selgelt näidanud, et kõik rahvused tekivad ning kaovad. Aeg-ajalt on perioode, kus rahvad ühinevad ja siis jälle eralduvad ning tekib suur hulk uusi keeli. Eestlaste jaoks on küsimus selles, et niipea kui rahvuse säilitamine pole enam iseenesestmõistetav, on parem sellest loobuda. Miks seda nii iga hinna eest päästa tuleks? Vaieldav on ka see, kas me ilmtingimata siin peame elama. Me võime elada ükskõik kus. See pole mingi argument, et oleme siin 5000 aastat ja rohkemgi maad harinud. /.../ Vägisi sellest maatükist kinni hoida ei ole mingit mõtet, samuti nagu ka oma keelest. Oma rahvuslikud iseärasused säilitame me nii või teisiti. Euroopa ühinemisprotsess näitab üleüldist rahvuste kadumist. Muidugi, põnev on rääkida omavahel köögis keelt, millest keegi teine aru ei saa, aga rahvusvahelises suhtlemises pole sellest ikkagi kasu."

Kõlab ju täpselt samuti,

nagu üle-eelmisel sajandil mõtlesid baltisakslased, kellega meil olevat ühine vereringe ning saatus. Näiteks: 1872. aasta 21. juunil on kogu „äramüüdud" Eesti Postimehe esilehekülje hõivanud sissesaadetud artikkel, mille kohta sõna „eestlane" maaletooja Jannsen saatesõnas ütleb:

„Andku Jumal andeks ja pidagu küla karjapoisid oma naeru, aga aus kirjasaatja alustab nõnda: „Armas Postimees! Mina /.../ olen aasta aastalt selle mõtte sees kindlamaks läinud, et maarahvast milgi ajal täiskasvanud, haritud ja tubli rahvast ei või saada, nii vähe, kui Neegridest, kellest ka mõned maailma parandajad kes teab mis teha tahtnud"...

Maanõunik A. v. Oettingen kirjutas 1881 rüütelkonna peamehele Wrangellile maakeelse ajakirjanduse mürgisest mõjust:

„Peaksime end käsitlema kui ühe kodumaa lapsed ja eestlasi avalikult vendadeks tunnistama, sealjuures energiliselt rõhutades, et nende tähtsusetul keeleidioomil ei ole muud tulevikku, kui et nagu seni tuhat aastat, nii ka järgmistel, kui korda läheb, maaharija suus elada. Kõrgemat kultuuri ei saavuta see keel kunagi, olukorda ajalooliselt hinnates."

Nüüdses debatis kõlas ETV-s lause, et eesti keele saatus on jääda köögikeeleks ning laulupidude keeleks. Ongi ring täis.

Kuigi ma üldiselt ei pea heaks tooniks aina rõhutada "meie" erilisust, on eestlaste ja lätlaste saatuses üks väga eriline nüanss. Nimelt on pea kõik koloniseeritavad rahvad enam või vähem samastunud vallutajatega, võttes omaks nende keele ja tavad, kui need rahvad pole lihtsalt hävitatud või välja tõrjutud. Viimast püütakse moodsates kaasaegsetes ajalookäsitlustes igati mahendada, rõhutades tsivilisatsiooni positiivseid ning viljastavaid külgi.

Seda joont järgitakse ka kõnesolevas ajalooköites, mille ajalised piirid ulatuvad XVI sajandi keskpaigani. Seega pole autoritel vajadust seletada, kuidas kolm ja pool sajandit hiljem seitsmesaja-aastane sõbralik lõimumine lõppes põlisrahva omakeelse enesekehtestamisega. Ometi on sajandeid hiljem koloniseeritud maadel kõik läinud skeemikohaselt: kuidas iseseisvumine ka ei kulgenud, ei ole küll üheski Ameerika, Aafrika või muus nn Uue Maailma riigis riigikeeleks saanud põlisrahva keel.

Eestlased ja lätlased aga (ajal, mil isandad kaklesid, kas põlisrahvas tuleks saksastada või venestada) lõid iseseisvad rahvusriigid ja arendasid oma maakeele välja oma ülikooliga kultuurkeeleks. Seda võib nimetada maailmaimeks.

Maailmas kõneldava enam kui 5000 keele hulgas loetakse kultuurkeelteks sadakonda, sh miljoni rääkijaga eesti keelt. Yana Toomi hoiatus on õigeaegne: oleme oma haridussüsteemi lammutades, ülikoolis inglise keelt juurutades ning rahvast välja suretades ise astunud sellele teele, mida dr Heino Noor tosina aasta eest nimetas eestlaste autogenotsiidiks.

Miks siis midagi ei tehta?

Igasugustele ettepanekutele on meie paduparempoolsetel alati üks vastus: „Näidake, kust peaks raha kärpima, et seda teile jagada!" Maksusüsteemi ajakohastamisele koalitsioon mõelda ei julge. Rahvas juba mõtleb.

Sageli väidetakse, et KE valijad ETV-d ei vaata. Siis on ju äravalitute seis tõesti nutune, sest küsimusele "Kas toetate maksuvaba miinimumi tõstmist?" vastas "Foorumis" jaatavalt üle 90%. Küsimusele "Kas toetate tulumaksu alandamist ühe protsendi võrra?" vastas eitavalt neli viiendikku. Ühes varasemas "Foorumis" toetas astmelise tulumaksu kehtestamist umbes samapalju tuhandetest vastajatest. See jaotus peegeldab palgakõverat: vaevalt iga neljas teenib keskmist või kõrgemat palka.

Oravate ja IRL-i lugulaul,

nagu oleks astmeline tulumaks sotsialistide-kommunistide väljamõeldis hea töö eest karistamiseks, hakkab tüütama. Kiites endise N.Liidu riikide maksusüsteemi (peale nende näeme seda vaid paaris Aafrika riigis), varjatakse rahva eest, kui palju on EL ja OCDE meile märku andnud maksureeglite ühtlustamiseks, kuna Eesti on selleks kohustunud. Varsti võime oodata uusi trahve, sest kuigi rikastele riikidele tillukese Eesti toetamine üle jõu ei käi, ei taheta seda igavesti teha.

Statistikaamet teatas äsja võidukalt, et miinimumpalga saajaid olevat Eestis vaid ligi 15 tuhat, samas kui kogu tööjõud vahemikus 16. eluaastast kuni pensionieani ulatus 2011. aastal 656400 inimeseni. Targu jäeti ütlemata, kuipalju sellest tööjõust tegelikult töötab või kuipalju on neid, kelle palk jääb vaid 300 euro piirimaile.

Artiklist eelmise aasta tuludeklaratsioonide kohta saime teada, et neid esitati kokku 567500, kusjuures alla 200 euro saajaid (s.t osalise tööajaga töötavaid) oli ligi 76000, aga palku, millest meie ajalehed iga päev kirjutavad - 1200 eurot ja enam - naudib vaevalt 46000 inimest (ca 8%), sealjuures üle 4000 euro saajaid on ligi 3000 isikut ehk umbes pool protsenti.

Ja siis ütleb meie, Euroopa parim rahandusminister,

et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine tosina euro võrra tähendaks tohutut lööki riigieelarvele ega tule seepärast kõne alla. Ta vaikib sellest, et kui samaaegselt loobuda jäärapäiselt kaitstavast tulumaksu üheprotsendisest langetamisest või, hoidku taevas, seda hoopis ühe protsendi võrra tõsta, saaks lisalaekumiste arvel lahendada mõnegi riigieelarve kitsaskoha. Ainult et sel juhul võidaksid kõik madalapalgalised, kelle suhteline maksukoormus on praegu poole kõrgem kui kõrgepalgalistel.

Muidugi, maksuvaba miinimumi tõus 20 euro võrra säästaks igaühe rahakotis viis ja pool eurot (22% tulumaksu korral), ainult madalapalgalisele oleks see oluline, isegi kui ta ülejäänud osalt peaks ühe euro kuus rohkem maksma.

Kõrgepalgaline lisandit ei märkagi, küll aga seda, et iga tuhande euro kohta üle maksuvaba miinimumi tuleks ühiskatlasse loovutada 20 eurot senisest rohkem. Astmeline tulumaks on talle aga lausa õudusunenägu.

Ametiühingute arvestuse järgi

maksab üks protsent maksumaksjaid praegu 11% laekuvast tulumaksust, kuid käsutab üht kolmandikku rahvuslikust rikkusest ning nõuab ka vastavaid infrastruktuuri teenuseid (teedevõrk, side, linnakoristus, haridus, korra- ja riigikaitse jne). Just sellepärast heaoluriikide rikkurid maksavad enamasti leplikult ka ülikasumi osalt võetavat 40-50-protsendist tulumaksu. Sealsed inimesed valivad vasakpoolseid valitsusi makse tõstma, nagu hiljuti Prantsusmaal, kust põgenes vaid üks immigrandist rikkur. Ka Obama kavatseb USA-s tulumaksu maksimummäära tõsta.

Meie parempoolsed valitsused

on valimiste eel helded vasakpoolsete lubadustega, uskudes, et küll inimesed taas õnge lähevad. Kaua võib end ühe rehaga peksta? Parempoolsusel puudub geen, mis lubaks ellu viia sotsiaalelu parandavaid toiminguid.

Sõjaeelne EW sai olla edukas ning teha sotsiaalseid reforme kahel põhjusel: ei hakatud välistama endiste võimudega "koostööd" teinuid, eesotsas Pätsi, Poska ja Laidoneriga, ning valitsusi juhtisid või osalesid neis kuni Pätsi riigipöördeni alati vasakpoolsed. Demokraatlikes riikides saavad vasak- ja paremjõud teineteist kontrollides ning vaheldumisi võimul olles riiki tasakaalus hoida.

Eesti rahval on aeg järjekordsest nõidusunest ärgata ning aru saada, et rahasõbrad ei ole rahvasõbrad. Võib-olla on meil veel lootust.

* Kesknädal kahtlustab, et K.T. all mõtleb autor Kaarel Tarandit.

MALLE SALUPERE, kultuuriloolane, Vasakpartei

[esiletõste]

Eestlased ja lätlased (ajal, mil isandad kaklesid, kas põlisrahvas tuleks saksastada või venestada) lõid iseseisvad rahvusriigid ja arendasid oma maakeele välja oma ülikooliga kultuurkeeleks. Seda võib nimetada maailmaimeks.

[fotoallkiri]      MILLAL ÄRKAME NÕIDUSUNEST? 2012. aasta tõi ACTA-rahutused, õpetajate ja arstide streigid, käärib Jääkeldri-protsess ja Tallinnas tahab Savisaar algatada omamoodi „Tallinna kogu", et inimesed hakkaksid julgema enda eest seista. Pildil valitsusvastane meeleavaldus Stenbocki maja ees detsembris 2012 õpetaja Märt Sultsi juhtimisel.

Jaga |