Nädala juubilar Wolfgang Amadeus Mozart 250

Enn Eesmaa,      25. jaanuar 2006


Selle nädala, aasta ning sajandi suurjuubilar kuulub inimeste hulka, kelle üle inimkond igavesti uhke on.
Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal Salzburgis. Ta isa Leopold Mozart oli viiuldaja ning väikest viisi ka helilooja.
Juba kolmeselt õppis noor Mozart kuulmise kaudu klavessiini mängima. Järgmisel eluaastal olid poisil noodid selged ja ta hakkas komponeerima. Kuueselt alustas Mozart koos oma õe, Nannerliks kutsutud Maria Annaga isa organiseeritud ringreise mööda Euroopat, kus kaks imelast publikut võlusid. Nad mängisid Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Shveitsis ja loomulikult Austrias.
Kuueselt kirjutas Mozart oma esimese sonaadi. Esimene sümfoonia valmis kaheksa-aastaselt, neli aastat hiljem oli kaante vahel Mozarti esimene ooper „Apollo ja Hyacintus".
Kolmeteistkümneaastane geenius alustas tööd Salzburgi peapiiskopi õukonnas. Seal oli ametis ka isa Leopold. Aasta hiljem võeti Mozart Itaalia reisi ajal sooritatud raske eksami tulemusel Bologna Muusikaakadeemia liikmeks. Noorest andest vaimustunud Rooma paavst andis Mozartile Kuldkannuse rüütli aunimetuse.
Tõusva muusikatähe erakordsust geeniuste hulgas väljendab muuhulgas uskumatu statistika. Kahekümneselt oli Mozart loonud rohkem teoseid kui loominguliselt viljakas Beethoven kogu elu jooksul. Eksivad need, kelle arvates oli Mozart vaid ülisuur päikeseline anne. Ta on ise tunnistanud, kui põhjalikult uuris andekate kolleegide teoseid ning nägi vaeva kompositsiooni õppimisega.
Loomulikult teadis Mozart oma taset ja hinda, ta ei leppinud pelgalt õuemuusiku staatusega, vaid soovis töötada vabades tingimustes. Mozart esitas Salzburgi peapiiskopile lahkumisavalduse, kuid see tõi kaasa vaid solvanguid. Noor mees aga ei jätnud oma jonni, mispeale kästi ta ühemõtteliselt peapiiskopi teenistusest lahkuda.
Järgmised 10 aastat elas Mozart Viinis. Ta polnud rikas, kuid andes klaveritunde, kontserte nii klaveri- kui orelikunstnikuna sai ta üsna lahedasti hakkama. Just neil aastatel lõi Mozart oma suuremad ja kuulsamad teosed. Neist esimene, ooper „Röövimine Serailist" valmis juba aastal 1782, ülimenukas „Figaro pulm" neli aastat hiljem. Siis tulid „Don Giovanni", „Cosi fan tutte" ning aastal 1791 „Võluflööt".
Mozarti arvates pidid tekst ja tegevus ooperis alluma muusikale. Ta kirjutas niinimetatud numbrioopereid, seepärast neis ongi palju aariaid ning ansambleid.
Lisaks ooperitele lõi oma mitmekesisuses geniaalne Mozart palju teoseid erinevates muusikazhanrites. Nooremas loomeeas õppis Mozart mõndagi Joseph Haydni loomingust. Tänutäheks pühendas ta hiljem oma tollasele eeskujule kuus keelpillikvartetti. Mozartist kauem elanud Haydni hilisemates sümfooniates aga võib suhteliselt selgesti kuulda noorema geeniuse mõjutusi.
Mozarti peamiseks konkurendiks oli ta eluajal ennekõike siiski õukonnamuusik ja andekas helilooja Antonio Salieri. Enamik arvestatavaid otsustajaid hindas juba siis rohkem Mozarti graatsilist, kuid samas mitmetahulist muusikat. Kahjuks ei kuulunud lõpuni nende hulka Austria keiser Joseph teine, kes küll tunnustas Mozarti geniaalsust, kuid ometi ei kutsunud teda oma õukonnaheliloojaks.
Mozart püüdis alati luua ilusat muusikat, pärast põhjalikku süvenemist Johann Sebastian Bachi loomingusse suurenes Mozarti teoste polüfoonilisus. Ometi polnud Mozart mingi kanooniline klassik, ta oli kõigiti kaasaegne, julgete modulatsioonide kasutajana aga vahest koguni shokeeris publikut.
Geeniuse kõige novaatorlikumaks ooperiks peetakse „Don Giovannit". Kunagi enne polnud ükski looja nimetanud oma lavateost lõbusaks draamaks. Seega oli tegemist nii tõsise kui koomilise ooperiga ühe etenduse jooksul. Nimitegelane on ühtaegu nii paheline kui sümpaatne, ta on julge, rüütellik ja eelarvamustevaba. Samas ümbritsevad Don Giovannit üheülbalised tegelased, neist erineb vaid supervõrgutaja värvikas kannupoiss argpüks Leporello. Estonia teatri laval laulsid need kuulsad rollid Eestimaal legendaarseiks Georg Ots ja Ott Raukas.
Kuid tagasi 18. sajandi lõppu. Mozart ühines vabamüürlaste salaorganisatsiooniga ning oli mures oma naise Constance'i tervise pärast, mis pidevalt halvenes. Mozarti viimasteks teosteks jäid kolm sümfooniat, millest eriliselt kuulus ja mängitav on g-moll sümfoonia. See läbinisti minoorne teos on neljaosaline, kuigi tavaliselt olid Mozarti sümfooniad kolmeosalised.
G-moll sümfoonias on tavatult palju Mozartile väheomast dramatismi. Geeniuse viimaste tööde hulka kuulub ka Reekviem, mida ta kirjutas samal ajal koos ooperiga „Võluflööt". Siis oli Mozart juba surmahaige ning talle tundus, et kirjutab Reekviemi iseendale. Lõpetamata suurteose kirjutas lõpuni Mozarti õpilane Süssmayr, kes kasutas selleks autorist alles jäänud märkmeid ja materjali.
Kuigi puhuti teenis Mozart koguni hästi, oli tal surmapäeval võlgu tuhat krooni. Mozarti haiguse ja surma kohta liigub aga tänaseni rohkelt oletusi ja legende. Näiteks arvas Pushkin nagu paljud teisedki, et kade Salieri mürgitas oma kuulsa konkurendi.
Mozarti looming on aukartustäratavalt mahukas. Kokku lõi ta 1035 erilaadset teost, neist 72 on kontserdid, 61 sümfooniad. Oopereid kirjutas Mozart 20. Eestis on Mozarti loomingut esitatud aastakümneid ning suure menuga. Tema ooperitest lavastati „Don Giovanni" esimest korda eestikeelsena juba aastal 1929.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)