Mati Iila: Piirivalvest meil küll räägitakse, aga kuhu on unustatud rannavalve?

 Kesknädal esitas „Aviaatori“ ilmumisega seoses autorile mõned küsimused.

Palun tutvustage ennast.

Olen sündinud 1947 aastal. Aastatel 1965‒1970 õppisin Tallinna Riiklikus Merekoolis laevajuhtimise erialal. Lisaks laevajuhi kutsetunnistusele anti lõpetajatele mereväe nooremleitnandi auaste. Reservohvitserina võeti mind tegevteenistusse Nõukogude Liidu relvajõududesse. 1974. aastal sain Vorošilovgradi kõrgemas lennuväe tüürimeeste sõjakoolis lennuväe tüürimehe diplomi. Kakskümmend aastat teenisin armees, aastate jooksul kolmes väeliigis – maaväes, lennuväes ja mereväes, üle poole sellest merelennuväes.

 Milline on Teie seos Keskerakonnaga?

Keskerakonna liige olen alates 1994. aastast. Ei hakka siinkohal kordama põhitõdesid, et toetan erakonna viljeldavaid põhimõtteid, poliitikat, programme, maksan liikmemaksu jne.

 Olen peaaegu 15 aastat olnud Keskerakonna volikogu majanduskomisjoni liige. Olen Tallinna volikogu korrakaitsekomisjonis erakonna poolt volitatud liige. Kandideerinud olen korra ka Tallinna volikokku.

 Kas Teile tuli uudisena teade, et Eestil on Venemaaga korraliku piiri asemel vaid võpsik? Mida sellest arvata?

Piirivalve ja politsei osas on olnud palju kriitikat. Arvamused on välja öeldud ja asjatundjad on sõna võtnud. Korraldati rahvaalgatus ja koguti allkirju piirivalve taastamiseks, aga kahjuks oli see kõik kurtidele kõrvadele. Piirivalve hävitamine jätkub ja võimalus seda kunagi taastada haihtub. Meil räägitakse peamiselt piirivalvest ja korraliku piiri puudumisest Venemaaga. Aga kuhu on unustatud rannavalve? See ei ole tulnud kellelegi meelde. Rannavalve ja piirivalve on kaks eri asja, kusjuures rannavalve on palju komplitseeritum, laiemate funktsioonidega kui seda on piirivalveteenistus.

 Miks tuleks rannavalve puudumisele enam tähelepanu pöörata?

Rannavalveteenistus on rahvusvaheline kohustus, mille rannikuriik Eesti on endale võtnud, ühinedes rahvusvaheliste konventsioonidega. Eesti riik mängib siin „rehepappi“ – konventsioonist tulenevaid õigusi kasutab, tasusid (navigatsiooni-, sadama-, ülelennu- jne) korjab, aga kohustusi ei täida. Rannavalve likvideeriti juba enne ühendasutuse loomist, kui see anti üle ja ühendati piirivalvega. Piirivalve allutamisega politseile lähevad prügikasti mõlemad teenistused. Nomen est omen – pole nime, pole teenistust.

 Kas meie siseturvalisust tagavates jõustruktuurides on asjad mädad?

Ei ole leidunud sellist uurivat ajakirjanikku, kes oleks lõpuni läinud ja kogu selle sigaduse, mis Siseministeeriumi valitsemisalas toimub, päevavalgele toonud. Senini on silitatud ikka jäämäe veepealset osa. Riik rikub rahvusvahelisi konventsioone, politsei rikub seadusi ja tõlgendab neid nii nagu ise tahab. Selge see, et tegemist on kinnise süsteemiga ja asjadele ligipääsemine on väga raske. Järelevalvestruktuurid meil Eestis kahjuks sel alal ei tööta.

 Tooge palun mõni näide.

Toon olukorrast politsei kohta ühe lihtsa illustreeriva näite, mis iseloomustab olukorda piirivalvega: Tervishoiuminister määrab X haigla peaarstiks jalgpallimeeskonna treeneri; see on avaliku konkursi tulemus. Kirurgiaosakonna juhatajaks saab jalgpallimeeskonna kapten. Juhataja omakorda vahetab arstipaberitega kirurgid*) välja, sest vaja on kokku hoida ja optimeerida kulusid, ning asendab need jalgpallimeeskonna liikmetega. Alles jäetakse paar õde, et keegi teaks, milliste riistadega operatsioone teha. Palgale jäävad ka mõned sanitarid, kes ohvreid opilauale ja laipu surnukuuri kärutaks. Nemad koos mõne medõega ongi siis ainsad pädevust tõestava dokumendiga spetsialistid ja haigla ajaloolise mälu kandjad. Kokkuhoidu kui palju! Jalgpallurid saavad paarinädalase PowerPoint-koolituse, kuidas inimest lõigata, ja asi ants – kirurgiaosakond töötab! Jalgpall jääb prioriteediks, ja kui on mäng, siis kirurgilised operatsioonid peavad ootama.

Kes tahab sellisesse haiglasse sattuda?

 *) Viimased kaks paberitega rannavalveohvitseri koondati politseist 2013. aasta lõpul.

Küsis INDREK VEISERIK

[fotoallkiri]     EESTI MEES VÕÕRAS VÄES: Mati Iila püüab raamatus „Aviaator“ kirjeldada sõjaväeteenistuse olusid võimalikult realistlikult ja objektiivselt. Fotol tutvustab Mati Iila (vasakul) raamatut kohalviibijatele.

Jaga |