Mehed, hakkame lehte tegema!

Asser Jaanimets,      17. august 2005


Kuue aasta eest hilissuvel anti mulle teada, et Edgar Savisaar soovib mind näha. Kohe. Pealiku kabinetti sisenedes nägin, et seal istus juba Kesknädala tulevane peatoimetaja Heimar Lenk, valge paber ees ja käes pliiats, mille tagumine ots aeg-ajalt ta suunurgas koha leidis. Siis ma veel ei teadnud, et sellist lengilikku pilti tuleb mul kolm järgnevat aastaringi näha, mõnikord ka taluda, kui peatoimetaja mulle nõudlikul toonil mõnda töötegemise printsiipi selgitas.
"Mehed, leidke üles Urmi Reinde, nüüd hakkame lehte tegema," oli Savisaare jutt konkreetne. Minu ülesandeks jäi esialgsete plaanide järgi levitöö ehk ajalehe trükikojast lehe lugejateni toimetamine ja tellimuste vormistamine. Märksõna oli siin esialgu, välja kukkus nagu alati.
Küsimus pole küll kunagi olnud rahva poliitikalehe headuses. Viimases kahtlevad vaid üksikud poliitküünikud ja konkurendid ajakirjandusmaastikul. Sisukad analüüsid, lai lugejaskond, Kesknädala tsiteerimine teistes lehtedes, arvukad tellimused – need on vaid mõned rahva poliitikalehe tunnused. Selge on, et inimesed vajavad sellist tribüüni. Kui teised üleriigilised lehed püüavad olla rahva arvamuse kandjad, siis Kesknädal on seda. Tsensuur on sellele toimetusele võõras. Lehes hakkas tookord ilmuma hoopiski rubriik avaldamata lugudest ja kirjadest, mida teised ajalehed järjekindlalt trükkimast keeldusid. Sama tehakse praegugi.
Kuidas siis toimetus tavaliselt lõpp-produktini ehk trükitud leheni jõudis? Tegemist oli omamoodi kümnevõistluse alaga. Et meid ainukeses kümneruutmeetrises toakeses ühe telefoni ümber nii vähe askeldas, olid kõik sunnitud tegelema kõigega, mida lehe toimetamisest kuni lugejani jõudmiseks vaja oli: uuriva ajakirjandustöö, poliitikute arvamuslugude, autorite pildistamise, lugejate kirjade, tellijate telefonikõnede, küljendamisega jne.
Reede õhtu saabudes võttis Lenk pliiatsiga joonistatud maketi ja disketi artiklitega ning sõna otseses mõttes jooksis ülevalt Toompealt alla ajakirjandusmajja nädala saaki ajaleheks vormima. Vahel, kui ta väsis, olin sunnitud mina selle „jooksu" ette võtma.
Oli ka kurioosumeid. Näiteks tuli meil pikalt jageleda ühe tellijatest abielupaariga – kuidagi ei jõudnud me jälile, miks neil kogu aeg kaks lehte koju tuleb. Lõpuks tuli välja, et paarike telliski lehe topelt: ühe mees, teise naine. Põhjuseks toodi kolmapäevahommikuste tülide ärahoidmine, mille põhjustas vaidlus, kumb kohvi juurde esimesena lehte lugeda saab. Nii jõutigi rahumeelse otsuseni tellida perekonda kaks Kesknädalat. Hundid (lugejad) söönud, lambad (Kesknädal) terved.
Lõpp-produkt oli ja on arvestatav. Ei saa ju iga ajaleht Kesknädala moodi hoobelda vabariigi peaministri mahavõtmisega. Allan Alaküla lugu Mart Laari pumppüssiskandaalist vallandas võimul olnud kolmikliidu üksteise mittemõistmiste jada, mis päädis Mõmmi-Beebi tagasiastumisega peaministri postilt – see oli üks väheseid kordi, kus riigijuht Laar karuisana käitus.
Aga huvitaval kombel jäi Savisaar tookord kadunuks. Ise lubas veel, et: „Mehed, hakkame lehte tegema!" Teda ennast oli aga toimetuse ruumis vaid mõni harv kord läbi tuhisemas näha.
Igatahes 18. augustil saab leht kuueaastaseks. Palju õnne tegijatele ja lugejatele!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)