Rahva hääl ja avalik arvamus

Rahva häälega on sedavõrd palju manipuleeritud (Hitler, Stalin jms), et tänapäeval ei kõneldagi enam rahva häälest. (Häbenetakse?) Selle asemel öeldakse: avalik arvamus. Sellel pidada väärtust olema, selle nimel võivad poliitikud oma poliitikat teostada ja eetikud ühiselunorme kehtestada. Ja vältimatult läheb vaja arvamusliidreid.

Topeltoht

Ehkki rahva hääl ja avalik arvamus on üsnagi erinevad mõisted, on nende koosmõju indiviidile määratu suur. Leida inimest, kelle iseseisvat mõtlemist ei uinutaks avalik arvamus, on üliraske, kui mitte võimatu.

Avalikul arvamusel on positiivne tähendus, kui ta väljendab inimkonna äraelamise igitõdesid, piibli kümmet käsku jne. Vaid vähestes tänapäeva sotsiaalsetes riikides võib ta ka väljendada rahva tahet. Pahatihti (kurvastavalt ka Eesti riigis) avalik arvamus tapab, sandistab, petab ehk hävitab rahva loovat vaimu ja rahvast ennast. Kindlasti ei esinda meie praegune ametlik avalik arvamus rahva tegelikku arvamust.

Kes kujundab avalikku arvamust?

Kui rahva hääl on enamasti spontaanse tekkega, siis avalik arvamus suuresti kujundatakse. Eeskätt riigi poliitika abil ning ajakirjanduse sule ja suu läbi. Riigi vaimsed institutsioonid (vähemasti Eestis) on siin üsnagi jõuetud. Eriti kui riigilt rohelise tule saanud Lääne massikultuuri-sopp hävitab kõik vaimse.

Eesti avalik arvamus, võrreldes Lääne omaga, on ülimalt politiseeritud, iseäranis praegu riigitüüril oleva poliitilise võimkonna poolt. Ehkki riigis kisub kõik kiiva, on avaliku arvamuse ja enamiku arvamusliidrite seisukoht: Eesti läheb õiges suunas!

Arvamusliider - kas pole see ülimalt naljakas ja mõistusevastane sõnamoodustis, tänapäeva poliittehnoloogide hiilgav leiutis? Tegelikkuses on ta aga hingekarjane neile, kel pea on üksnes mütsikandmiseks.

Kui palju ongi meil arvamusliidreid, kel oma arvamus, mis erineb käibivast, mis kritiseerib ja püüab lõhkuda väärpoliitikat, taunib kasutuid institutsioone jne? Postimehest ei tasu seesuguseid arvajaid otsida, Päevalehest leiab neid ühe käe sõrmede jagu, nagu ka Õhtulehest. Ja mis parata - isegi Sami Lotila pilk (kui sellest eemaldada perverssused) on võrratult teravam ja õiglasem kui enamikul meie arvamusliidreil.

Nakkavad arvamused

Kui avalik arvamus on nagu nakkushaigus ja kui ta on poliitiliselt manipuleeritud, siis ega tavakodanikul palju võimalusi iseseisvaks mõtlemiseks ju ei jäägi. Seda enam, et meie vaarisad on ikka pidanud härradele kaasa noogutama või kintsu kaapima. Nii aitabki tavainimest tema frustratsioonis eelkõige sõim. Ja nii valitakse avaliku arvamuse liimipaberile sattudes võimu teostama ikka ja jälle neidsamuseid.

Ometi on enamik inimesi võimelised iseseisvalt arvama. Kui nad vaid tõsiselt tahaksid. Kui paneksid käe südamele, nimetaksid asju õigete nimedega, paneksid need õigesti ritta ja oleksid seejuures järjekindlad, Kes on meie praeguse olukorra kujunemises süüdi? Kuidas olukorda parandada? Millisele poliitilisele jõule saab panustada?

Ei maksaks ületähtsustada avaliku arvamuse poolt maha tambitud opositsiooniliidrite (Reiljan, Savisaar jt) rolli ega ka kuvandit, nagu oleksid keskerakondlased Savisaare ullikesed, sotsdemid tema puudlid, rahvaliitlased puha punaparunid jne.

Muuseas, pange tähele, avalik arvamus pole miskipärast sääraselt mõnitavalt määratlenud praeguse valitsuskoalitsiooni parteisid! Otsustavad on ju ikkagi parteide programmid ja teod, mitte niivõrd üksikute parteiliikmete teod.

Puhas mõistus, appi!

Võtkem puhta mõistuse kriitika alla meie tegelikud või lavastatud korruptsioonijuhtumid. Mõelgem oma peaga: kelle korruptsioonijuhtum on raskem - kas kalevi alla pandud Antropovi-Rahumägi lugu või tänaseni kohtus vinduv Parbuse lugu? Või  miks tegi avalik arvamus lausa tülgastavaks Mart Viisitamme, kes avalikus suhtluses on jätnud äärmiselt intelligentse ja tagasihoidliku inimese mulje ning kelle kohtuasjal ei osutunud olevat all vähimatki põhja? Jne. Jne.

Nii ei saa, nii ei tehta, nii ei tohi ühes kultuurriigis! See pole avalik arvamus, vaid apartheid.

Aga pole viga - meie viletsus ja vaimne vangikong on meie lootus. Hakkas ju konn koorepütis sibama, tekkis võikamakas ja ennäe! uppumisohtu sattunu pääseski.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |