Anname kohalikele omavalitsustele nende raha tagasi!

Tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu on eelnõu, mida omavalitsused on kaua oodanud ning mis vajab sisulist ja tõsist arutelu.

Eelnõu eesmärk on muuta § 5 lõike 1 punkti 1 selliselt, et "arvestamata 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, laekub maksumaksja elukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele 11,93% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust".

Miks seda vaja on? Kõigepealt, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ratifitseerimisega 1994 tunnistas Eesti, et riik peab omavalitsused kindlustama piisava rahaga. Sellele vaatamata oleme olukorras, kus omavalitsustel puudub piisavalt raha oma põhiseaduslike, aga ka riigi antud ülesannete täitmiseks. Täiendavat rahastamist vajavad lasteaedade-koolide ehitamine-kaasajastamine, veemajandusprojektid, kohalike teede remont, haridus- ja kultuuritöötajate palgasüsteem, ühistransport. Võiksin siia lisada veel üsna palju

Valitsuskoalitsiooni läbi viidud käibemaksu ja aktsiisi tõstmisega seati kohalikud eelarved täiendava kulusurve alla, kusjuures raha lisakulude kompenseerimiseks ette ei nähtud. Kindlasti peab rääkima ka sellest, et riigieelarve maksutulud on viimasel kahel aastal oluliselt vähenenud. 2008. aastal laekus riigieelarvesse maksutulusid 70,4 miljardit, 2009. aastal aga 10% vähem ehk 63,4 miljardit.

Samal ajal vähenes omavalitsuste tulubaas - mõtlen nii maksutulusid kui tasandusfondi raha - 18% ehk 14,1 miljardilt 12,3 miljardini. 2010. aasta riigieelarves on maksutuludeks prognoositud 61,7 miljardit krooni, st langus võrreldes 2008. aastaga on 12,4%. Samal ajal väheneb prognooside kohaselt kohalike omavalitsuste tulubaas 15,7%.

Kui paneme kõrvuti selle, kui palju on riigieelarve vähenenud ja kui palju on kohalike omavalitsuste eelarve vähenenud, siis on selge, et omavalitsuste olukord on tõsiselt halvemaks läinud.

Kui võrdleme omavalitsuste eelarveid ja võtame aluseks 11,93%, siis tuleb endale aru anda, et 2009. aasta tulumaksu laekumisest 11,93% on igal juhul vähem kui 11,93% 2008. aasta tulumaksu laekumisest. Tulumaksu laekus ju 2009. aastal riigieelarvesse vähem.

Praegu on asjade seisu tunduvalt hullemaks teinud see, mis juhtus eelmise aasta 1. aprillil: valitsus otsustas siis vähendada omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-ni. Kui omavalitsusjuhtidele rääkisin, et niisugune uuendus ähvardab tulla, peeti seda algul aprillinaljaks.

Ja miks? Sest kohalikud omavalitsused on arvestanud, et neil on iseseisev tulubaas, millega tuleb hakkama saada. Teinud oma eelarved ära, ei tulnud omavalitsused selle pealegi, et niisugust asja võib keegi üldse plaanida, rääkimata sellest, et see täide viia. Lepingud paljude ettevõtmiste kohta olid sõlmitud; plaanid, mis olid arengukavades ette nähtud, olid käivitatud. Neid realiseerida enam ei saanud. Mullu vähendati eelarveaasta keskel - rõhutan, et just eelarveaasta keskel!- omavalitsuste jaoks suurimat tuluallikat 0,53 protsendipunkti võrra - kokku 300 miljoni krooni.

Mis tegelikult juhtus? Riik suurendas oma tulusid omavalitsuste arvel, rikkudes jämedalt 2008. aasta lõpus omavalitsusüksuste ja riigi vahel sõlmitud kokkulepet omavalitsusüksustele laekuva tulumaksu osa suurendamise kohta. Kokkuleppe kohaselt suurendati tulumaksu osa selleks, et kompenseerida tulumaksu ja maamaksu viivisintresside suunamist riigieelarvesse alates 1. jaanuarist 2009.

Mida ikkagi tähendab, kui omavalitsused räägivad riigiga läbi ja võtavad kokkulepitu oma plaane tehes arvesse? Ainult nii nad saavadki oma eelarveid kujundada. Aluse selleks annab ka meie põhiseadus, mis kindlustab omavalitsusele märkimisväärse iseseisvuse. Põhiseaduse XIV peatükk annab kohalikule omavalitsusele selle garantii, sisaldades normikompleksi, mis reguleerib riigi ja kohaliku omavalitsuse suhteid ning laieneb ka valla ja linna suhetele teiste kohaliku omavalitsuse üksustega.

Võib julgelt öelda: selleks, et kohalik omavalitsus saaks tõrgeteta toimida, on vaja talle anda riiklikud garantiid. Ja finantsgarantii on omavalitsuse toimimise põhitagatis, kohaliku elu küsimuste iseseisva lahendamise õiguse hädavajalik tingimus.

Kohaliku omavalitsuse finantsgarantii elemendid on õigus iseseisvale eelarvele, kohalike maksude kehtestamise ja kogumise õigus ning õigus piisavatele rahalistele vahenditele ehk tulubaasile.

Siin saalis on sel teemal palju vaieldud. Usun, et kui kohalike omavalitsuste juhid oleksid meid siin pealt kuulanud ja kui neil olnuks võimalus siin ka sõna võtta, siis oleksime kuulnud tõsist kriitikat praeguse valitsuskoalitsiooni pihta.

Ja miks? Omavalitsus ei saa ju jätta oma asju tegemata! Tema uksele koputavad inimesed alati, kui mingid probleemid tekivad. Ma ei hakka omavalitsuse töövaldkondi teile uuesti ette lugema, aga ei ole mõeldav, et vallavanem või linnapea ütleb, et enam seda seda või teist ei tee. Ta ei saa seletada, et me menetleme neid asju, ta ei saa seletada, et juba mitu aastat on arutusel, kuidas kohalike omavalitsuste funktsioonid ja riigi funktsioonid selgelt lahutada, kuidas teha haldusreform.

Kohalikel omavalitsustel ei jää midagi muud üle kui kehtestada kohalikke makse, kui see on võimalik. Aga mis kõige tähtsam: omavalitsustel on õigus eeldada, et neil on iseseisev eelarve ja oma ülesannete täitmiseks piisavad rahalised vahendid ehk tulubaas.

Omavalitsused võitlevad oma õiguste eest. Näiteks aasta tagasi, 25. märtsil 2009 otsustas Tallinna Linnavalitsus tõstatada Riigikohtus kohalike omavalitsuste põhiseaduslike tagatiste temaatika.

Asjaolule, et omavalitsuste rahastamine on õiguslikult reguleerimata, andis Riigikohus hävitava hinnangu. Riigikohus tuvastas, et riik on jätnud põhiseadusvastaselt riiklikud ja kohaliku omavalitsuse kohustused reguleerimata. Riik on põhiseadust rikkudes jätnud õigusaktidega sätestamata kohalike omavalitsuste rahastamise korralduse. Riik on kohalikele omavalitsustele üht-teist lubanud ja varsti hakkavad paljud siin saalis istuvad inimesed käima mööda kohalikke omavalitsusi, et seletada, kuidas nad võitlevad riigis kohalike omavalitsuste õiguste eest. On selge, et enamik kinnitab: jah, õige, teil peab olema mõistlik tulubaas, oma iseseisev eelarve ja loomulikult praegune üksikisiku tulumaksust eraldatav protsent on väike.

Miks siis ei ole võimalik seda osakaalu suurendada? Selle ümber käibki arutelu, kuidas need funktsioonid, millele ka Riigikohus oma tähelepanu juhtis, selgeks vaielda. Mida teeb kohalik omavalitsus ja mida riik? Vaidlus on käinud aastaid ja ma ei usu, et praegune valitsuskoalitsioon suudab Riigikohtu tõstatatud küsimused lahendada.

Omavalitsus on esmane ja kõige otsesem tasand, kus inimeste sotsiaalsed raskused peegelduvad. Inimeste võlgade ajatamine, eluasemeprobleemid, tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed hälbed - kõik see asetab kohalikele omavalitsustele märksa suuremad kohustused, kui mõned inimesed siin saalis oskavad ette kujutada. Ma siiski loodan, et need Riigikogu liikmed, kes ise on kohalikus omavalitsuses töötanud või kavatsevad töötada, saavad nendest probleemidest aru. Ehk on nad nendega otseselt kokku puutunud ja tänu sellele nad mõistavad, millise olukorra ees kohalikud omavalitsused on.

Meie fraktsioon arvab, et see seadus on väga oodatud ja väga vajalik. Omavalitsuse üksusele peab laekuma residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust mitte 11,4%, vaid 11,93%. Olen veendunud, et keegi ei taha omavalitsuste seisukohalt halbu otsuseid vastu võtta. Ja hea otsus on see, mida omavalitsused praegu ootavad. Loodan, et see kauaoodatud eelnõu läbib sisulise ja tõsise arutelu, et see jääb menetlusse ja sellega saab edasi minna.

Loe edasi 21. juuli lehest.

Jaga |