Nädala lahkuja Luciano Pavarotti

ENN EESMAA,      12. september 2007


Luciano Pavarotti tasemel geeniuste olemasolu võib mõnegi meist viia mõttele, et ehk on jumal tõepoolest olemas. On siis võimalik, et selline täiuslikkus, jõud ja sarm on ühele inimlapsele antud pimeda juhuse läbi? Üldimetletud gigandi lahkumisel leevendaks miljonite leina ja annaks lootust unelm elu võimalikust jätkumisest ka teiselpool Toonela väravaid. Loomulikult jäävad video- ja kinosalvestused, heliplaadid, monograafiad, mälestusteraamatud, tuhanded ajaleheartiklid, mis meid suurest, võimalik et kõigi aegade suurimast tenorist mitte lõplikult ei lahuta. Iga inimlik tegevusala vajab tippe, vaidlusteta ja tingimusteta tunnustatud suurkujusid, mis just seda tegevusala maailmas parimal viisil esindavad.

Kahekümnenda sajandi ooperikunsti suuruste eliiti kuulunud Luciano Pavarotti saavutas oma erakordse tämbri ja jõulise hääle otsekui taevaliku ime läbi. Ta häälepaelad olid tõsiselt haiged, paar kontserti ebaõnnestus, ning oma andeka harrastustenorist isa eeskujul lauljaks õppiv Luciano pidi napilt isegi loobuma lavakarjäärist. Juhtus aga midagi täiesti ootamatut. Häälepaelad said terveks, ning kõigest seniõpitust moodustus ühtäkki uue tasandi oskus, mis otsekui imeväel eri detailidest särava terviku moodustas.

Luciano Pavarotti debüüteeris tenorite jaoks üliolulises Rodolfo rollis Giacomo Puccini ooperis „La Boheme". Ajalooline etendus toimus aprillis 1961 Põhja-Itaalias Reggio Emilia linnas.

Rahvusvahelise maine algus ulatub aastasse 1965, mil Pavarotti laulis tollase maailmakuulsuse Joan Sutherlandi kutsel Miamis asendustenorina Donizetti ooperis „Lucia di Lammermoor". Samal aastal laulis Pavarotti esimest korda ka Milano „La Scala" laval. Järgnesid üha uued rollid ja etendused, soolokontserdid, heliplaadid ja videosalvestused.

Oma kuulsat valget salvrätikut kasutas Pavarotti esimest korda ühel palaval kontserdipäeval Liberty linnas (USA, Missouri). Noorukina oma sünnilinnas Modenas edukalt jalgpalli mänginud Luciano Pavarotti sai tõeliseks megatäheks 1990. aastal toimunud jalgpalli MM-võistluste päevil – Itaaliast otseülekandeid teinud BBC valis MM-turniiri muusikaliseks sümboliks Pavarotti esitatud tenorite bravuuraaria „Nessun Dorma" Puccini ooperist „Turandot". Kuid ajalukku jääb ennekõike siiski kolme tenori superkontsert MM-turniiri finaalmängu eelõhtul Roomas. Koos võõrustaja Pavarottiga laulsid hispaanlased Placido Domingo ja Jose Carreras. Kontserti juhatas maailmakuulus Indiast pärit dirigent Zubin Mehta. Selle unustamatu kontserdi heli- ja videojäädvustused on tänini enimmüüdud klassikalise muusika salvestused kogu maailmas.

Ühtäkki muutusid ooperiaariad miljonitele kuulatavaks – see äratas tuhandeis noortes huvi ja vaimustust väärtmuusika vastu. Luciano Pavarotti koos oma kahe kolleegiga laulis hiljem jalgpalli MM-turniiride auks ka Los Angeleses, Pariisis ja Yokohamas. Pavarotti oli esimene ooperikuulsus, kes tihti esines koos popartistidega. Olgu siinkohal meenutatud U2 ja Vanessa Williams.

Huvitav ja õpetlik teema oleks Luciano Pavarotti tegevuse analüüs laulupedagoogina. Omanimelisi lauljate rahvusvahelisi võistlusi hakkas maestro organiseerima juba veerand sajandi eest. Lisaks auhinnale said laureaadid õiguse lõppkontserdil esineda koos Luciano Pavarotti endaga. Täna teame, et noori ooperitalente juhendas 71-aastane suurlaulja veel isegi mõni nädal enne surma.

Selles põgusas kirjatükis oleks võimatu üles lugeda Luciano Pavarotti autasusid ja preemiaid, kasvõi lühidalt kirjeldada kõike, mida kuulus laulja tegi puudustkannatavate inimeste heaks. Koos printsess Dianaga oli Luciano Pavarotti üks järjekindlamaid maamiinide vastu võitlejaid maailmas. Pärast Bosnia sõja lõppu asutas Luciano Pavarotti omanimelise muusikakeskuse Mostari linnas andmaks õppimisvõimalusi andekatele kohalikele noortele. 1998. aastal nimetati Luciano Pavarotti ÜRO rahusaadikuks.

Hüvastijätt suure lauljaga algas juba märtsis 2004, mil Pavarotti laulis viimast korda ooperilaval. New Yorgi Metropolitan Opera publiku ovatsioon pärast Puccini ooperi „Tosca" lõppu kestis 12 minutit. Viimset korda nägi ja kuulis maailm Luciano Pavarottit laulmas Torino olümpiamängude avatseremoonia ajal veebruaris 2006.
Läinud nädala neljapäeval vaikis see jumalik hääl maises maailmas igaveseks. Kuid suurmeeste surmast sünnib nende surematus. Sellesse pole vaja uskuda. See on nii.

Enn Eesmaa


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)