Varastatud vabariik

Samuti leevendasid igatsust internetist hangitud uudised. Aga  mida rohkem ma kodumaa meediat lugesin ja oma sinimustvalget käterätti hoidsin, seda enam taipasin, et meilt on meie vabariik varastatud.

Kellelt meilt?

Meilt, kes me oleme siin sündinud ja lootsime luua vabariigi, mis ei ole elaniku vaenlane, ülesässitaja ega valetaja, nagu olid seda viisnurga ja haakristiga vehkijad. Meilt, kes me oleme sellel maal vabadusest laulnud. Meilt, kes me pole lahkunud  Soome ega Venemaale ja ikka veel hardalt lipuvärve kodumaaga seostame, olgu emakeel missugune tahes!

Meie kodu on Eesti Vabariik ja me ei taha, et koduvabariik meilt täielikult ärastatakse ja ühe ülbitseva seltskonna kätte antakse. Eesti on liiga väike, et üksnes üliparempoolsust oma turjal taluda.

Loomulikult on uusrikaste käes peaaegu kogu meedia, kus meie edusamme korrutatakse ja vaesunud eestlaste eluvalu välja naerdakse. Aga kui rikkureist parempoolsete poliitikute ülbus ei vähene, kaob eesti rahvas ... kogu rahvuspropagandast hoolimata.  Jaak Urmet kirjutas   hoiatava artikli ”Mineviku käes vangis: eestlastel liiga palju rahvustunnet” (Eesti Päevaleht, 1.08.2013).

Ometi pole suurim häda rahvustunde liigsuses, vaid pigem selles, et eestlaste rahvustunne on algusest peale olnud suunatud kellegi  teise vastu  – mitte iseenda ja oma riigi arendamisse, vaid teiste ja erinevate allutamisse! 

Just niisugune rahvustunne on ajaloos alati ohtlik olnud. Nii muudeti kunagised rahumeelsed sümbolid haakrist ja viisnurk tapamärkideks ilmsüütute inimeste vastu. Ja ka meie rahvuspoliitika alustas rünnakuga süütute ja parteitute eestivenelaste vastu, jättes pea kolmandiku elanikkonnast ilma kodakondsuseta ja koduseinte kaitseta, sisendades seega eestlastesse mitte eneseväärikust, vaid enesehävitamist, sest teiste kodusid ja kodutunnet  hävitades hävitame me just iseennast rahvusena. 

Urmet kirjutab: ””Rahvuslik kasvatus kolmandas kooliastmes” pidi suurendama rahvuslikku eneseteadvust, aga nüüd on palju sellest ajale jalgu jäänud, veel enam – lausa ohtlik, nii et ei tasuks enam süüteainet lisada.”

Aga mida taipab Urmet, pole kahjuks taibanud poliitikud, kes on – vastupidi – innukalt parteisid vahetades üha enam hoogu läinud, sest täistuuridel rahvusmasinat on märksa keerulisem pidurdada. Paljud parempoolsed annavad hoogsalt intervjuusid, et Tallinna Televisioon tuleb sulgeda seepärast, et see olevat ”eestivaenulik”. Kuidas saab üdini eestikeelne ja eestimeelne telekanal olla ”eestivaenulik”? Kanal, kus ka üks suuremaid rahvuslasi Mart Helme pidevalt esineb? Samuti Mati Hint? Ja mitte ainult nemad, vaid paljud teised murranguaegsed rahvuslemmikud.

Kui niisugune ülbe ja ülemuslik ”eestivaenulikkusega” ähvardamine jätkub, ei poeta varsti enam ükski sundpagenduses eestlane liigutuspisaraid sinimustvalget käterätti saades, vaid annab selle pigem koristajale tagasi nagu juut kord haakristiga ja dissident sovetviisnurgaga voodipesu. Riigiametnikust luuletajal on küll julgust kaitsta  haakristi ja vastukaaluks on osal äärmuslikult solvunud eestivenelastest julgust kaitsta sovetsümboleid.  

Aga vabatahtlikel mineviku ”kaitsjatel” pole julgust märgata,  et veel rohkem kaitset vajab meie olevik ja ka usk sinimustvalgesse, mida püütakse  Eesti Vabariigi kodanikelt sisse vehkida ja muuta valitsevate uusrikaste  eraomandiks, justkui suudaksid üksnes endistest ”vasakpoolsetest” sovetsekretäridest ”parempoolseiks” moondunud riigivara ärandajad  ja nende poolt toetatud  riigiametnikud otsustada, mis on ”eestivaenulik” ja mis mitte. 

Kes määrab, millal on kodanikust parteitu eestlane endalegi ootamatult ”eestivaenulik”,  rääkimata neist teistest kaasmaalastest, keda algusest peale riigikeelega materdatud? Millal hakatakse kontrollima, kas eesti lipp on ikka väljas ja millal tungitakse kodudesse  ”eestimeelsust” kindlaks nuhkima?

Jah, paljud tööotsijad on sunnitud sünnimaalt niigi lahkuma, nad ei peida enam sinimustvalget reisikotti ega usu enam ühtegi rahvuslaste lubadust. Aga pagemine pole lahendus, sest me saame küll Eestist  kaduda ja mujal raha teenida, ometi ei saa me välja vahetada oma ema ja emakeelt, oma sünnipaika ja sünnimaad.

Iga sekund maksab

Aeg-ajalt on tunne, et oleme oma kodumaa äri ja ”teenused” andnud üle pesuehtsatele platnoidele. Oleks viimane aeg  päästa  lapsed neti- ja mobiilivaraste käest, kes meelitavad teismelistelt valelike viktoriinidega välja tohutuid summasid, kusjuures küsimused on meie kallis riigikeeles ja keegi ette ei hoiata, et näiteks lõbusalt ekraanil hüplev õunake enne
”Apple” viktoriini, mis peaks lõppema edukale mälumängurile lubatud auhinnaga, päädib hoopis tohutu arvega tema vanematele – olematute ”teenuste” eest, millal laps tund aega viktoriiniküsimustele vastas. Auhinda ei mingit, nagu ausate reklaamivõistluste puhul kombeks.

Kas tõesti nii otsene äripettus pole Eesti Vabariigis kriminaalselt karistatav? Igatahes  DIIL´i infonumber 13455, kust see ”teenuste” summa kliendile teatavaks tehakse, on  kahtlaselt sarnane numbrile 13013, kust eestikeelse küsimusterahega (süütu mälumäng?!) lapselt raha välja peteti.

Kui majanduspolitseid niisugune hämmastav numbrite sarnasus ei huvita, võiksid  lapsevanemad igal juhul telefoni 13013  kindlalt meeles pidada. Ja ka selle, et kunagisest armastatud  tele- ja raadioviktoriinist (”Mnemoturniir”) on Eestis saanud netilik viktoriinivargus kõige kõrgemal äritasemel.

Jah, eks ka tänavavargus ole ju mõnedele samuti osav ”äri”? Miks siis selle eest näppajat karistatakse, aga vargusviktoriini eest mitte? Ka kasiinosse siseneja teab, et ta annab vabatahtlikult raha mänguks välja ja on olemas vanusepiirang. Eesti netiavaruste sohiviktoriinides valetatakse lastele karistamatult edasi ja seda justkui teadmisi kontrollides...

EMT kontori arvesaatjad vastavad, et eesti firmad olevat ainult ”vahendajad”. Aga kas nii soliidsed asutused nagu EMT ja DIIL ei peaks kontrollima, mida nad ”vahendavad” ja panema viktoriini ette eestikeelse hoiatuse, et iga sekund maksab, mingit ausat auhinda viktoriinile ei ole ja tegu on lihtsalt viktoriini jooksul raha oma arvele kantimisega... seal kusagil kaugel? Või ka veidi lähemal, kuid arve tuleb ikkagi Tallinna mobiilikontorist? Miks küsimused on suudetud eesti keelde tõlkida, hoiatust aga mitte?

Eestlased, kui te tahate, et meie isamaa jääks meile ja mitte ärakeelajate ja äriplatnoidele, siis ärge suunake oma rahvustunnet kellegi teise vastu, vaid hoidke seda tallel iseendas.

Jätke rahule naabrid, kel on teine emakeel, aga sama sünnimaa.

Jätke rahule eestlased, kellel on sama emakeel, aga teine maailmavaade.

Ärge kuulake neid, kelle hüüdlaused on üksnes käskivad ja keelavad: Ära keelata! Maha lüüa! Välja saata!

Keskenduge tõeliste kuritegude paljastamisele, mitte tühisele tülitsemisele naabriga.

Ainult sel juhul jääb hädasunnil lahkujatele alles koht, kuhu kunagi tagasi tulla, kui sinimustvalge uuesti kogu rahva omaks saab – taas Eesti Vabariigi vabaduse ja unistuste lipuks, mitte ühe kliki lipuvardaks, mis üha enam samuti kadalippu meenutab.

AKEN1 Eesti on liiga väike, et üksnes üliparempoolsust oma turjal taluda.

AKEN2 Paljud parempoolsed annavad hoogsalt intervjuusid, et Tallinna Televisioon tuleb sulgeda seepärast, et see olevat ”eestivaenulik”. Kuidas saab üdini eestikeelne ja eestimeelne telekanal olla ”eestivaenulik”? Kanal, kus ka üks suuremaid rahvuslasi Mart Helme pidevalt esineb? Samuti Mati Hint?

REET KUDU

kirjanik

Jaga |