Esimese ehmatuse kiri

KATRIN LAANVÄLI,      03. oktoober 2001


Tere, Kesknädal!

Pidin hiljaaegu pikalt istuma ühes ooteruumis, kus oli lugeda Kesknädal. Mulle puutus Teie leht esimest korda kätte. Lugesin. Olin hämmingus. Kui palju sarkasmi, irooniat, teravust ja ärategemissoovi võib ühte lehte
mahtuda!
Kui äris hakkaksime samasugust konkurentidevahelist suhtlusstiili järgima, mustaksime sellega kogu oma tegevusala ja peletaksime eemale viimase kui kliendi. Kas poliitikas ei kehtigi nn head äritavad, kas poliitiline väljaanne võib tõesti lubada endale konkurentide aadressil kõike?
Ajendatuna Teie lugemisest ja Teie stiilist panen Teile nüüd kirja oma esmamuljed hiljutisest presidendivalimisest.

Tahan kartulivaost kaugemale näha

Olgu kelle süü tahes, aga ühegi mõtleva inimese meelest (ja olen ikka end ka natuke selliseks pidanud) ei saa see muud olla kui aja tagasikeeramine, tagasilöök. Tegu pole ju Rüütli, vaid Savisaare võiduga, kes pidevalt ja
järjekindlalt petab rahvast - ja rahvas ei saa sellest kahjuks aru, sest rahvas tervikuna ju ei mõtle. Rahvas tahab nii, et KEEGI tooks töö, annaks head ja odavat poeviina jne. Võite öelda, et ma ei tunne rahvast. Tunnen küll. Olen eluaeg just sellesama rahva keskel elanud, päris mitmes maakohas. Ka meie pere suvekodu naabrid ühes Eesti külas esindavad just sedasama rahvast. Aga mina olen ikka ja alati tahtnud natuke sellest rahvast üle olla ja kartulivaost kaugemale näha.
Paljude hoiatavate vaatlejate kõrvaltpilku oleksid võinud võimulolijad õigel ajal tõsiselt võtta. Näiteks sotsiaalteadlaste kevadist kirja ja ka kõiki muidki märke. Et ei oleks saanud sündida kättemaksu.
Olin tol reedel täielikus shokis, aga pole tänaseni meelt muutnud. Kesknädal võiks poliitilised silmaklapid peast võtta ja näha, et on väga palju tarku ja mõtlevaid inimesi, kes ei kiida seda ajaloolist valikut heaks, aga kes samuti valutavad südant Eesti pärast. Kõik me pole kalleid kingi kandvad rahva vaenlased, nagu Teie seda serveerite. Ja kui küsitlus näitas, et 66% rahvast pole 21. septembri tulemustega rahul, siis kuidas saab väita, et tegemist oli rahva valikuga?
Lõhed lähevad Eestimaal perekonniti, nagu minu endagi omas - mees ja äi on raudselt Rüütli ja tema maaliini toetajad. Meie lapsed aga ajavad eesti asja Euroopas.

Mul on häbi poliitikute pärast

Ja kui juba kirjutasin, lisan ka tõestisündinud loo esmaspäeva, 24. septembri varahommikust. Kui tol hommikul tööle tulin, peatas mind kesklinnas vana naine, tugevad prillid ees, kepp käes, korralikult riides. Selline tavaline eesti naine, kes võiks olla vabalt ka mu oma ema. Küsis, et kas proua, st mina räägin eesti keelt ja kas ma saan teda pisut aidata.
Arvasin, et kas üle tee aidata või õiget tänavat juhatada vm. Ei, ta küsis sulaselgelt raha! Et pensionipäevani on aega ja söögiraha sai otsa. Olin pahviks löödud (kah vist sinisilm, arvan, et kerjused näevad kerjuste moodi välja!), kuid raha talle andsin. Siis ta vabandas, et ta on sunnitud nii küsima, ja lisas (see on nüüd peaaegu tsitaat):
"Proua, ma arvan, et see vaene elu ei kesta enam kaua. Sest meil on ju nüüd Rüütel presidendiks - meie elu hakkab minema paremaks ja mina hakkan rohkem pensioni saama."
Mul tuli seepeale päris nutt kurku. Mul oli häbi kõikide nende poliitikute pärast, kes omaenda imago ja poliitiliste mängude mõnususe tõttu tegelevad süstemaatiliselt just sedasorti kaitsetute inimeste petmisega. Ma pidasin talle leebesõnalise ja sõbraliku, kuid siiski veendunud jutluse teemal "kulla inimene, ärge uskuge võimatut ega seda, et Rüütel teile raha toob".
Tundub, et see hommikune seik justkui konstrueeriti mu ellu: nii ehedal kujul sain kinnituse sellele, millest ma olen mitu viimast päeva seoses Rüütli ja rahva põhjendamatute ootustega mõelnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)