Kui Niguliste tagastatakse, kolib muuseum sealt välja

Saaret räägib, et hoone on taastatud muuseumiks. „Selleks ehitati näiteks garderoob, kuhu inimesed saavad oma üleriided jätta, et ei tekiks liigset niiskust. Muuseumis on väga ranged sisekliima tingimused - temperatuur, niiskus jne. Kes ikkagi hakkab vastutama riikliku tähtsusega kunstikollektsiooni säilimise eest? Kollektiivne vastutus tähendab, et keegi ei vastuta."

Kunstiteadlase Jüri Kuuskemaa sõnul oli keskajal keelatud kinnisvara, maade või ehitiste kinkimine sellistele institutsioonidele nagu kirik, klooster, seek. „Keskajal oli lugu nõnda, et oma hingeõnnistuse nimel tegid kodanikud kirikule soodustusi ja annetusi, lootuses pääseda põrgust või puhastustulest. Ometi kehtis annetuste tegemisel üks oluline piirang. Juba Lübecki õiguse Tallinna koodeksis aastast 1282 on paragrahv nr 28: „Keegi ei või ega tohi oma päritud kinnisvara anda jumalakojale muidu, kui ta vaid müüb selle hõbeda eest ja annab selle jumalakojale. Kes aga selle vastu eksib, see peab maksma hüvitist kümme marka hõbedat. Kui nii ei sünni, ei jää kingitus seaduslikuks.""

Kuuskemaa küsib: milleks EELK-le Tallinna südames veel üks kirik, kui olemasolevadki on tihti tühjapoolsed? Tema sõnul püüdleb luterlik kirik visalt hoone omanikuks saamise poole, tahtmata aga endale võtta kaasnevaid kulusid. Kuuskemaa ütleb Pealinnale, et Niguliste üleandmine Kultuuriministeeriumi algatusel EELK-le oleks sisuliselt riigivara loovutamine, kinkimine ehk annetamine. Kas on see vajalik millekski enamaks kui mõningate algatajate hingeõnnistuse tagamiseks ning poliitilise kapitali kogumiseks valitsusele EELK ringkondades? Tallinna linn on algusest peale olnud järjekindlalt seisukohal, et Niguliste peab kuuluma rahvale.

Jaga |