Nädala juubilar GENNADI PODELSKI 80

Heldur Jõgioja,      28. märts 2007


1983. aasta novembri algul lindistasime Tallinnas Heliloojate Maja stuudios "Suveniiri" lugusid heliplaadi jaoks.

Istusin klaveri taga ning Sirje ja Rein Kurg laulsid sisse üht hiljem populaarseks saanud lugu, kui see töö jäi ootamatult katki. Helimees Enn Tomson ütles tagasisidemikrofoni: "Gennadi Podelski on surnud!" Hakkasime sõnatult pille pakkima. Ajasin hotellis bussijuhi üles, kes päris: "Mis lahti?" Kuulnud kojusõidu põhjust, vastas mees ühesõnaliselt: "Arusaadav!", ja läks bussi käivitama. Sõitsime Tartu poole ning võtsime helilooja mälestuseks ja kurbuse peletuseks viina. Jutustasin kitarrist Juri Rosenfeldile, kuidas ma ta kuulsa rahvuskaaslasega tutvusin. Nood meenutused olid üpris lustakad, see aitas morni meeleolu leevendada.

Oli 1958. aasta. Teisel päeval pärast armeeteenistusest naasmist meelitas Tartu rajooni kultuuriosakonna juhataja Peeter Neps mind kodust välja ja pani Elva kultuurimaja direktoriks. Pärast üht vägevat ülevaatust istusime zhürii esimehe Gennadi Podelskiga lauas. Mul oli rinnas sõjaväelasena saadud 1957. aasta üleliidulise noorsoo- ja üliõpilasfestivali Ukraina laureaadi märk, mis meenutas Suvorovi ordenit.

Podelski vaatas seda ja ütles, et festivalil oli laureaadiks saada nelikümmend korda raskem kui Eestis, arvestades tolle vabariigi suurust ja rahvaarvu. "Eks kõrgeaulise kiituse päkad kõdita kiidetava kahvatut edevusekõhtu üpris suuresti," vastasin ukraina keeles. Gennadi naeris südamest ja vastas mulle ukrainakeelselt. Selgus hämmastav tõsiasi, et talle ei valmistanud ka see keel mingit probleemi.

Kunagi hiljem rääkis Podelski, kuidas ta alaealisena koos sõjaväega Eestisse tuli.

Leningradlasena oli ta üle elanud kohutavaid aegu ja tahtis väga jõuda võitjana Berliini. "Aga mul," rääkis ta naerdes, "võeti natist kinni, sikutati rivist välja ja öeldi: sina, poiss, lähed kooli õppima – Berliini vallutajaid jätkub sinutagi!"

Mind hämmastasid selle inimese vahetus, lihtsus ja heatahtlikkus. Ta ei näinud isetegevuslikes muusikutes rivaale, nagu paljud teised, kelle kadeduse küllusesesarv tänapäevani kestab ja kobrutab. Vastupidi, Podelski aitas ja andis nõu, kus aga sai.

"Kuule, naissolist on sul jumalast antud häälematerjaliga – see kena neiu peab kindlasti edasi õppima," olid Gennadi sõnad hiljem tuntud laulja ja näitleja Olga Bunderi kohta. Varsti olidki Olgal esimesed laulud lindis ja ta tähelend algas. Tema polnud selles Podelski poolt märgatute reas ainus. Gennadi ei mõelnud kunagi, et noored lauljad võiks saada juba tegutsejaile konkurentideks. Ta lihtsalt otsis talente ja rõõmustas neid avastades. Ansamblisse "Laine" leidis ta lauljaid üle terve Eesti.

Meie tutvus kestis läbi aastate, küll saime kokku Tartus, küll Tallinnas. Korra trehvasime isegi Moskvas, kus Gorki tänavas oli tollal kõrvuti kaks pisikest poodi, milles sai osta kohviube. Käis naljakas protseduur: tuli korduvalt sabas seista, et tuttavatele Eestis külakostiks ning välismaale, eriti Saksa DV-sse valuutana kaasavõtmiseks poolekiloseid kohvipakke lunastada. Müüjad ei teinud korduvsabatamisest väljagi. Suure rändurina tundsin tolle poe külastajaid ja nemad mindki – poeskäijad olid ühed ja samad Moskva intelligendid, kes eelistasid kohvi teele.

Poes oli eriline õhkkond: kohtujad suudlesid vene kombe kohaselt kolm korda põsele ja daamidel suudeldi kätt. Kord seisin juba teab mitmendat korda sabas kuulsuste Maia Plissetskaja ja Aleksei Batalovi järel, kui nägin Podelskit sisenemas. Hüüdsin ta enda juurde, ja nii sai Gennadi esimese kohvipaki kiiresti kätte.

Pärast istusime kõrvalrestoranis, oma hinnalisi kohvikompse toolil silmas pidades, ja kostitasime teineteist hea napsi ning anekdootidega. Kuna mul oli elust ligi neli aastat kulgenud Ukraina juudipealinnas Berditshevis, rääkisin talle sealseid anekdoote ja lugusid. Podelski naeris kogu südamest, avalalt ja kaua, nagu poisike. Just sellisena ta mulle meelde jäigi.

Nüüd võib talle sinna teispoolsusse öelda: "Gennadi, me pole Sind unustanud! Su eriliselt hingestatud ja eestlastele omakssaanud viise lauldakse ikka ja jälle!"

"On kallis mulle kodupaik" ja "Nõmmetee" kostavad juba aastakümneid kogu maailmas ka väliseestlaste esituses, "Metsaneid" ja "alveserenaad" on alaliselt naisansamblite repertuaaris üle Eesti. Paljusid teisigi Podelski laule kõlab Eestimaal. Ma usun, et nii jääb alatiseks.

Tänu Sulle, Gennadi, et Sa osa oma hingest jätsid siia metsade ja järvede kohale helisema! Võid olla mureta, sel viisil oled Sa surematu.

[foto]
Gennadi Podelski, üle 500 laulu autor, oma 1960. aastal loodud ansambliga Laine.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)