Haritlased jälle löögi all

Helmi Pross,,      20. detsember 2006


Olen juba üsna vana ja elus üht-teist üle elanud, kuid praegu teevad mind ärevaks Eesti ühiskonnas esile kerkivad üsna agressiivselt mahategevad nähtused. Valusalt on mind riivanud avalikult välja hõigatud loosung „Kommarid ahju!". Sellega seoses meenub 1950-ndate aastate algus, kui läks lahti jõhker surve Eesti haritlaste vastu.
Lõpetasin 1949. a. Haapsalu Õpetajate Seminari. Tulles 1950. a. jaanuaris koju minu esimeselt õpetajate nõupidamiselt, ostsin teel ajalehe, vist „Rahva Hääle", ja leidsin sellest artikli, milles tehti maatasa õpetajatest abielupaari K. töö ja elu Raikkülas. Mees, direktor, olla pimedast vihast vene õpilaste vastu pannud nad õppima pimedasse katusekambrisse (kas koolil muud ruumi oligi, ei tea). Naisele pandi süüks, et ta korraldas kodus kodupidusid. Mina tutvusin K-dega. õpetajate nõupidamise ajal ööbimiskohas. Direktor K. oli tsaariaegse haridusega, tegi edukalt läbi haridusosakonna juures korraldatud vene keele eksami (mina, noor, küll niipalju vene keelt ei osanud). Tema naine oli eestiaegse haridusega. Pärast eelmainitud artikli ilmumist direktor K. suri, naine aga tuli Hagerisse, kus teda kohtasin. Jah, ta oli edukas, sõitis mootorrattaga...
Siis ilmuski ajalehes uus artikkel. Süüdistused: sõitis mootorrattaga, käis kirikuõpetajal külas (suur patt!), hakkas valimiskomisjoni sekretäriks, et silma paista. Mõlemad artiklid oli kirjutanud sama ajakirjanik.
Kui tehti rajoonid, rääkisin nendest artiklitest Rapla rajooni parteisekretäri R-ga, sest minu kui noore haridustöötaja meelest olid niisugused kirjutised sulaselge ülekohus. R. ei osanud muud öelda kui: „Noh, aga tal on vana haridus."
1952. a. kohtasin õpetaja K-d Tallinna Õpetajate Instituudi kaugõppeosakonna kontoris. Küllap tuli uut haridust taotlema.
Palju ilmus tollal artikleid, följetone, karikatuure, milles alandati õpetajaid. Paari följetoni arutamisest võtsin osa. Õiget sotti ei saanud, mida need direktorid olid või ei olnud teinud. Selgitust ai andnud ka partei rajoonikomitee töötajad. Aga rahvas pidi uskuma – ajaleht ju kirjutas!
Need on ainult üksiknäited intelligentsi tagakiusamisest 1950. aastail.
1990.a. oli üks osa nõukogudeaegsest intelligentsist vapper ja visa ning viis läbi laulva revolutsiooni. Seda ei teinud poe taga võsas viina joovad loodrid, kuigi mõni neist kiitleb, et just nemad aitasid oluliselt Nõukogude riiki lagundada. Nad ei tee ka nüüd midagi, elavad töötu abirahast.
Laulva revolutsiooni viis läbi ja kavandas uue elu alused nõukogude ajal kasvanud ja hariduse saanud intelligents, aga sinna naljalt ei pääsenud ilma parteisse astumata. (Kurjad keeled rääkisid, et mõni, kes ilma komparteisse astumata kõrgele kohale sai, oli „sala". Mine tea?) Aga nüüd – kobi ahju!
Meenub lause ajalooõpikust: „Revolutsiooni viib läbi proletariaat, aga võimu juurde hiilib kodanlus."
Kes on meil see uus grupp, kes hiilib võimu juurde? Kas need, kes karjusid USA presidendi vastaseid loosungeid ja näitasid paljast tagumikku?
Mart Laar sai suure autasu ja kiitust kiiresti läbi viidud reformide eest. Aga mida need ülepeakaela tehtud reformid kaasa tõid? Põllumajanduse lagunemise, spetsialistide töötajäämise (agronoomid, zootehnikud, insenerid – jälle sai pihta intelligents!).
Mis siis sundis arukaid päid õppima, kõrgharidust omandama, astuma parteisse (mis oli ju sel ajal elunorm), tegema seda, mida nüüd hukka mõistetakse?
Olen isegi kuulnud väikese haridusega ülemuse käest: „Ei olnud vaja õppida!" Aga kui poleks olnud agaraid eesti õppijaid, oleks kaugelt toodud siia ilma hariduseta juhte küll.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)