Nädala juubilar ALEKSANDER ELANGO 115

Aleksander Elango (aastani 1924 Johanson) nägi ilmavalgust 21. veebruaril 1902 Tartumaal Meeri vallas ning tema koolipoisiaastad möödusid Tartu vaimus ja vaimsuses. Õppis 1911–1913 Hugo Treffneri Gümnaasiumis, 1913–1915 Tartu Aleksander I Gümnaasiumis, 1915–1921 Tartu Kommertskoolis. (Aleksandri Gümnaasiumist tuli lahkuda eestikeelse õpilasajakirja toimetamise pärast.) Vabatahtliku õppursõdurina läks 1919. a algul Eesti väkke ja osales Vabadussõja lahingutes.

Vahetult sai ta osa võtta Eesti esimese iseseisvusperioodi vaimuelu suursündmusest – eestikeelse Tartu Ülikooli avaaktusest 1. detsembril 1919. Hea tuttav, keeleteadlane ja ühiskonnategelane Villem Ernits, kes oli saanud sellele üritusele kaks kutset – kui Asutava Kogu hariduskomisjoni liige ja ülikooli slaavi filoloogia dotsent – , kutsus oma endise õpilase kaasa. „Olin toona veel keskkooliõpilane, eelviimases klassis. Mul oli koolipoisina nii piinlik minna nõnda auväärsesse seltskonda ja ma elasin sündmusi üle tundega, et võin olla eesti rahva ühe väga olulise sündmuse kaasosaliseks,” on Elango ise üle 15 aasta tagasi meenutanud seda Hillar Palametsa raadiosaatesarjas „Ajalootund”.

Võimalik, et just Villem Ernitsa mõjul sai Elangost ka Eesti karskusliikumise üks eestvedajaid. Ta kuulus üliõpilasühendusse „Raimla”, kus peeti lugu karskusest, ning oli taasiseseisvunud Eestis üks „Raimla” taasasutajatest.

Aleksander Elango õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas pedagoogika ja psühholoogia alal kroonis filosoofiamagistri kraad. 1928. aastal õppis Tartu Ülikooli didaktilis-metoodilises seminaris ja hiljem täiendas end Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina Viini Ülikoolis pedagoogilise psühholoogia alal, kohtudes toonaste maailmakuulsate teadlaste S. Freudi, A. Adleri, Ch Böchleri ja H. Hetzeriga.

Tartu Ülikooli õppejõuna tegutses Aleksander Elango aastail 1931-1983, alates 1944. aastast oli pedagoogikadotsent, hiljem pedagoogika ja metoodika kateedri juhataja. Õpetajaid koolitas ta ka Tartu Pedagoogiumis, Tartu Linna Pedagoogika Keskuses ja Tartu Õpetajate Instituudis.

Osaledes ühiskondlikus elus oli Aleksander Elango üks 1936–1940 rahvusvahelist tähelepanu äratanud Koduse Kasvatuse Instituudi asutajaid ja juhataja.

Noorsoo-organisatsioone on Aleksander Elango käsitlenud pigem talupoegliku pragmatistina kui ülepakutud pidulikkusega aatemehena. 1928. aastal ajakirjas „Kasvatus” andis ta ülevaate õpilasomavalitsusest alates antiikaja Spartast ja Roomast, samuti keskajal, reformatsiooniajastul ´ja 19. sajandil. Oma kaasaja õpilasomavalitsuse põhimõtted võttis ta kokku nii: „Õpilaste omavalitsuse vorm ei tohi olla šablooniliselt kopeeritud ega väliselt ette dikteeritud, vaid peab kujunema orgaaniliselt iga kooli individuaalsete nõuete ja olude kohaselt. Senises praktikas on sellest enam-vähem kinni peetud, mispärast sel alal valitseb üsna suur vormide mitmekesisus.”

Elango seisukohtadest leiab ka tuntud teadlaste kritiseerimist. Näiteks: „Kokkuvõttes võiksime psühhoanalüüsi (S. Freudi suuna) ja pedagoogika vahekorra kohta öelda: psühhoanalüüsi teoreetilised alused on nõrgad. Ainult analüüsi teel saadud tunnetused ei oma üldveenvat jõudu. Seni pole läinud korda teiste meetodite teel psühhoanalüüsi kandvamaid väiteid tõestada ega ka ümber lükata,” kirjutas pedagoogikateadlane artiklis „Analüütilised voolud psühholoogias”, mis on avaldatud ka tema artiklite kogumikus „Tagasivaade. Valik publitseeritud artikleid 1928-2000”, mis ilmus 2001. aastal, autori sajandaks sünnipäevaks Tartu Ülikooli kirjastuse väljaandel.

Aleksander Elango tähtsamateks uurimusteks on ka „Lapsepõlv ja iseloom”, „Laps ja ühiskondlikud pahed”, „Kasvatusteaduse alged” jne. Elango on 1935-1939 ilmunud sarja „Eesti rahvuslikud suurmehed” toimetaja. Ta esines ka raadios, rääkides näiteks isa osast kasvatuses, lastest ja nende sõpradest, sellest, kuidas kodu võiks avardada laste silmaringi. Vanu saatekavasid lehitsedes selgub seik, et Elango raadioloengud olid eetris kolmapäeviti ehk kesknädalati.

Hillar Palametsa „Ajalootunnist” saame teada, et nooruses olid Elango ja tema mõttekaaslased n-ö poliitikaülesed. „Meile oli iseloomulik hüüdlause „Meie mõtted on priid!”. Meie ei ühinenud mitte ühegi täiskasvanud inimeste mõttekoondise või poliitilise rühmitusega. Meil oli heaks eeskujuks Gustav Suits,” annab Palamets edasi Elango mõtteid.

Ta toimetas ka 1919–1924 ilmunud noorsooajakirja „Uudismaa”, mille esimese toimetajana on ajakirjanduses muide märgitud Villem Ernitsat.

Viljakat algatuslikku teadustööd Eesti pedagoogikas jätkus Elangol väga kauaks. Tema eestvõttel pandi näiteks 1962. aastal alus õpetajate kasvatusteaduslikule seminarile, millest kujunes välja Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut. Elango osales instituudi tegevuses kuni 1993. aastani, olles üks selle juhte, lektor ja kooliajaloo probleemgrupi juhataja. Teadustööga tegeles pedagoogikaguru 98-aastaseks saamiseni.

Isegi juba silmapaistvalt eakas Aleksander Elango võttis sõna ka aktuaalsetel poliitikateemadel. Nii ei pooldanud ta Eesti astumist Euroopa Liitu, sest kartis, et see organisatsioon on liigselt allutatud Saksamaa diktaadile. 2000. aastal antud intervjuus „Postimehele” on ta ajaloole tagasi vaadates väljendanud arvamust, et Päts ja Laidoner tegid arukalt, kui omavahel kokku leppisid ja vabadussõdalased kõrvale surusid. Elangole ei meeldinud liigne reklaamirohkus ajakirjanduses, kuid samas ta mõistis, et ärihuvides on see paratamatu. Kõrgeealist teadusmeest häiris ka see, et tema meelest tundus Eestis võim liiga kitsa kildkonna käes olevat; Elango nimetas seda „10 protsendi diktatuuriks”.

Aleksander Elango tee siinilmas ulatus 103. eluaastasse – ta suri Tartus 17. märtsil 2004. Enda elu on nimekas ja teenekas haritlane kokku võtnud nii: „Oli ilus päev...”

Ürgse nime Aleksander tähenduseks on inimkonna aitaja ja kaitsja. Oma teadus- ja vaimutööga Aleksander Elango mõistagi oli seda.

JAAN LUKAS

Jaga |