Suured päevad toovad püha leedotule

AULI KÜTT,      21. juuni 2006


Täna, 21. juunil kell 15.26 algab suvi. On aasta lühimate ööde ja pikimate päevade aeg. Rahvatarkuse järgi jääb päike nüüd paariks päevaks pessa – päevad püsivad üsna ühepikkused. Algab jaani- ehk leedoaeg või nagu meie esivanemad on öelnud – suured päevad.

Päev tähendab maakeeli ühtlasi päikest. Suured päevad tähendavad korraga nii suurt ja tähtsat aega kui ka seda, et päike on keskpäeval kõige kõrgemal, kõige vägevam ja kõige valgem.

Suured päevad täidavad erilise elujõuga kõik elava. Leedo ajal tehtud hein on loomadele nagu ravim. Leedo ajal kogutud ravimtaimedel on kõige suurem ravivõim. Eriline vägi on isegi leedokastel – seda on vanasti pudelisse kogutud ja haiguste puhul raashaaval tarvitatud.
Suurte päevade eriline vägi täidab Põhjala inimeste meeli. Hallidest aegadest peale oleme oodanud leedoaega, eriti aga leedoõhtut, rõõmsa ootusärevusega. Leedoajaga on seotud hulk uskumusi ja tavasid, mida on hea meilgi teada.

Leedotuli on püha ja tervistav

Leedo- ehk jaanilaupäeval tuleks koristada oma kodu, pühkida ja pesta põrandad. Võimaluse korral tuleks kindlasti käia saunaski. Otse loomulikult peab siis kaasas olema värske kaseviht. Vaivaras on leedoviha sisse köidetud kimp üheksat liiki lilli. Peale saunaskäiku tuleks koju tuua kaseoksad. Inimese ihu ja hing ning majapidamine – kõik saavad pühaks ajaks hoolikalt ette valmistatud.
Leedotuli püüdke teha sinna, kus seda varemgi on tehtud. Tavaliselt on see mõni kõrgem paik. Kui te ise ei tea vana jaanitule kohta, siis küsige seda vanematelt perekonnaliikmetelt või külaelanikelt. Vanades tulekohtades on eriline vägi.
Tulle kõlbab panna vaid looduslikke asju. Ärge rikkuge oma pere või küla püha ja tervistavat tuld plasti ja muu rämpsuga. Kohelge tuld aupaklikult, siis on teil tast abi.
Varem on sageli aetud posti otsa tõrvatünn või -katel. Selline teguviis lähtub usust, et mida kaugemale tuli paistab, seda kaugemale ulatub selle õnnistus. Postitule kõrvale maha on tehtud aga ka tavaline tuli.
Leedotulele püütakse minna jalgsi. Usutakse, et mida pikem maa on tulele minna, seda tugevamad ja tervemad saavad jalad. Iga inimene peaks tulele kaasa võtma kasvõi raokese.
Kui tuli on põlema süüdatud, käiakse ümber selle kolm tiiru päripäeva ja antakse kahja – perenaine, peremees või külavanem viskab tulle osakese kaasavõetud toidust ja joogist, mida seni puututud pole. Samuti võib see toimuda märkamatult. Leedokahja võib ka andmata jätta, kui sisemist veendumust pole.
Tulelt lahkudes võib kaasa võtta tungla, et pista see kodus kapsapeenrasse või põllule. Sellisel tunglal on vägi kaotada kahjureid.
On veel üks soovitus, mida polegi ehk nii kerge täita. Proovige see üks õhtu ja öö veeta ilma kõlarimuusikata. Meie põhjamaine suvi on nii lühike ja leedoöö on vaid üürike imeline hetk. Kasutage võimalust ja kuulatage Eestimaa ööhääli üürikeses leedoöös. Kuulake, mis on öelda teie lähedastel ja kaaslastel ning tundke üksteise seltskonnast rõõmu.
Aga kiikumine, laulmine, jutuvestmine, ringmängud ja tantsud on kuulunud leedotule juurde ajast aega.
Suured päevad lõpevad jaani- ehk leedopäevaga, mil päev tuleb pesast välja ja käänab oma igapäevase teekonna taevalael lühemaks. Aeg hakkab liikuma jõulude poole.

Rahva kestmise tagaks põliskultuur

Leedoajal ja jõuludel on paljugi ühist – mõlemad on tänapäeval üldrahvalikult armastatud ja peetud, mõlemad on iidsed pööripühad. On ehk üllatav, kuid põlised maausulised pühad on need, mille juures eesti rahvas saab korraks jälle üheks.
Et argipäevil muutub poliitiline, majanduslik ja maailmavaateline lõhenemine aina sügavamaks, tahaks küsida: kas maausus on veel midagi, mille ümber eesti rahvas saaks koonduda nagu ümber leedotule?
Esimesest ärkamisasajast alates on rahvajuhid rasketel hetkedel kõnelnud Taara tammikutest. Meie hiied, pühad allikad, kivid, puud ja muud looduslikud pühapaigad hoiavad tuhandete aastate pikkust sidet esivanematega. Kuskil mujal läänepoolses Euroopas pole looduslikud pühapaigad ja nendega seotud tavad säilinud sedavõrd hästi kui siin. Meie hiied on Euroopa vanimad looduskaitsealad, kus võib leida haruldasi liike ja väärtuslikke elupaiku. Ometi hävivad meie looduslikud pühapaigad praegugi. Hiied ootavad pikisilmi rahvaesindajate huvi ja head tahet. Tarvis on riiklikku pühapaikade programmi, et säilinud pühapaigad kaardistada, inventeerida ja kaitse alla võtta. Muidu meil varsti pole enam Taara tammikuid, kuhu minna.
Eestlased on uhked oma kümnetuhandeaastase ajaloo, kaine talupojamõistuse, rohelise elulaadi, hingestatud maailmapildi ja regilaulu üle, mis kõik kuuluvad pärimuskultuuri. Varem anti pärimuslikud teadmised ja hoiakud edasi kodus või külavahel, kuid see viis ei toimi enam. Esimest korda ajaloos on meie noored niivõrd kõrgelt haritud, kuid nende teadmised pärimuskultuurist on sedavõrd puudulikud. Meie rahvusliku ühisosa suurendamiseks tuleks pärimuskultuur nii õppeainena kui ka erinevate ainete osana tuua kooli. See võiks tagada põliskultuuri kestmise. See võiks tagada meie rahva kestmise.

Igaüks võib rahvuslikku ühisosa edasi otsida Maavalla Koja kodulehel: www.maavald.ee

Head leedoaega!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)