Vundament

KAIDO JAANSON,      16. veebruar 2005


Edgar Savisaar. „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992". Tartu, Kleio, 2004. 1007 lk.

Eesti memuaristika kui zhanr on noor. ÕS ei tunnusta seda sõnagi. Esimesed "pääsukesed" ilmusid eelmise iseseisvuse esimesel kümnendil, seega ümmarguselt kaheksakümmend aastat tagasi. Selle iseseisvuse "isadel" aega oma tollasele tegevusele tagasi vaadata ei antud. Need poliitikud, kes ellu jäid ja välja pääsesid, nostalgitsesid. Sündisid ÜK(b)P lühikursuse illustratsioonid, kui neid, kes mälestusi kirjutasid, poliitikuteks pidada. Riigitegelased, kel õnnestus kodumaal ellu jääda, vaikisid.

Iseseisvumine

Mis puutub memuaristikasse, siis tuleb meil alles hakata iseseisvustuma. Alusel, mis juba on. Mis puutub aastatesse 1990–1992, siis esimene suurem tellis sellesse vundamenti on pandud (ma ei ole irooniline, see on tõepoolest hea metafoor). Võiks isegi öelda, et rajatud on vundament tervikuna, pall liikuma löödud.
Sest esimest sõna peavad hilisemad ütlejad alati arvestama. Ükskõik, jaatavad nad seda või ei. Oma sõna ütlevad nad sellest esimesest lähtuvalt. Ütlevad isegi siis, kui nad sellest esimesest sõnast vaikivad. Ajaloolane nendib, et nii sünnib historiograafia. Objektiivsus on subjektiivsuste summa.
Karkass on samuti valmis. Sõber meilis, et latt on ülal, järgmine teos peaks juba 1500 lehekülge olema. Mitte ainult. Võibolla üldsegi mitte. Latt on ülal ka sisu seisukohalt. Tähtsaimad on probleemid. Ajalooline ja filosoofiline taust. Maailmapoliitiline haare ja panoraam. Aruanne. Ja jätkuv poliitiline võitlus.
Korraga „Peaministrit" läbi ei loe; see pole jutukas. Ent see pole ka tollast tegevust dokumenteeriva materjali kuhjum, mida võinuks sellise mahukuse juures karta. Kindlasti saab sellest otsekui teatmeteos, mille juurde pöördudakse tagasi ühe või teise probleemi aktualiseerudes, olgu see päevapoliitikas või ajalooliselt.

Kas tuleb järg?

Ei tea. Vihjeid on olnud.
Lugeda tahaks aga vähemalt kaht raamatut. Esimest sellest, mis oli enne peaministriks saamist. Mõtisklust ajast, inimestest selles ajas, endast. Pealkirjaks näiteks „Lapsepõli", sest aeg aastateni 1987–1988 ja IME (Isemajandava Eesti ja suveräänsusdeklaratsioonini) oli kui meie kõigi poliitiline lapsepõlv, olime siis endised riigiametnikud, kunstitegelased, dissidendid või – rahvas.
Teine raamat – „Opositsionäär ehk Vastasrindlane". Sellest, mis on olnud pärast. Sellest on praegu napilt. Sellest ju polegi. Ja maailmast meie ümber, sest Savisaar on tundnud selle vastu rohkem huvi kui eesti reapoliitikuile tavapärane; ta on pidanud seda tegema ja see on ka tema loomuses olnud.
Ses suhtes oleks meil vaja iseseisvustuda rohkem kui üksnes ajalehtede veergudel. Seegi oleks tõuge, stiimul neile meie poliitikuist, kes selleks võimelised, et tõusta kõrgemale argipäevast, looklevast uuest poliitikast. Need leheküljed tulevad Edgaril kõige paremini välja. Nii mõnedki kohad ilmunus jäid nagu pooleli, oleksid võinud hoopis pikemad olla. Poliitiku kutsumusest näiteks. Kahju oleks, kui need leheküljed kirjutamata jääksid. Praegunegi raamat võinuks kergesti olemata olla!
Mitte et ma tahaks tema lahkumist poliitikast. Sest nagu pillas teine sõber irooniliselt: see muudaks meie poliitilise elu täiesti põhimõttelagedaks – enamik meie poliitikuid on ju põhimõtteliselt üksnes Savisaare vastu.
Vaid Edagari enda pärast. Ja selle pärast, mida ma temalt lugeda tahaks. I have a dream …

Küsimus endale

Ent juba käsitletud lõik Eesti (ja vist mitte üksnes Eesti?) ajaloost on (ja jääb) Edgar Savisaare nägu. Ning neid, kes seda ei taha, jääb edaspidi üksnes vähemaks. Aktiivse toimingu lõppedes tolm hajub ja langeb maha. Saabub selgus.
Suureks poliitikuks (nagu dirigendikski) sünnitakse. Ei piisa lihtsalt tahtmisest või sellest, et ei taha olla hääbuv sportlane, teadlane ehk (aja)kirjanik. Või vananev näitleja ehk mannekeen. Või auahne nooruk elik rikkur.
Oma suuri dirigente me otse armastame! Oma suurte poliitikutega on teisiti, ehkki neid austavad teised. Edgar pole ainus. Miks Savisaart otsekui vihatakse, küsiti mult päev-paar tagasi. Küsija oli võõras noor mees. Savisaar ei ole ju ometi rumal, on otsinud mult endas kujunenud veendele kinnitust teine poliitikakauge inimene. Mõlema probleemid on kujunenud meie meedia najal, see aga peaks nagu avaliku arvamuse kajastaja olema?
Lugu pole üksnes selles, et Savisaar on nimi ja tegelane, kelle puhul keegi ei saa ükskõikseks jääda. Lugu on milleski labasemas. On selle fenomeni juured meie mitu korda nihestatud ajaloos? Kirglik soov näha vastast ka seal, kus teda pole? Süüdlasi ei saa olla ju üks. On meie poliitikud niisugused, et tekitavad sellise reaktsiooni, või on meie publik taoline, kes reageerib nõnda, kes ei oska oma poliitikuid vastu võtta? On see saanud meie identiteedi lahutamatuks osaks? Oleme tõepoolest orjapojad? Jääme nendeks?
Ma ei ole kunagi Savisaare jünger olnud. Austaja küll. Ja olen kirjutanud vähemalt kolm üsna teravat tema vastast artiklit. Ei usu, et ta neid märganud poleks. Ühele neist on ta vähemalt vihjanud. Ülejäänud kahest pole juttu olnud. Kindlasti ei ole aga need meie suhteid rikkunud. Meil on alati muust rääkida olnud. Nüüd rohkem kui varem.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)