Mida Pronkssõdurist arvatakse Ameerikas ja Eestis?

ENDEL UIGA ( U S A, New Jersey),      05. detsember 2007


Kesknädal avaldas 21. novembril pealkirja all "Ansipil kadus Pronksiöö üle kontroll" ühe rohkem kui 500 kommentaarist, mida pälvis Delfis 14. novembril avaldatud USA-s elava Endel Uiga kirjutis "Pronkssõduriafääri eest kolm miinus". See kommentaar teenis Kesknädala lugejailt 111 kommentaari, millest mõne siinkohal avaldame.

ants Kui kaua küll kestab veel see pronksiöö jamadest kirjutamine? Nagunii on igaühel oma arvamus ja see ei muutu. [---]

vaagija [---] Kuigi teema on ära leierdatud, on huvitav lugeda, kuidas aprillisündmustest sai aru kauges Ameerikas elav eesti mees – väga tõene jutt ja veel huvitavam, et langeb minu kui kohalolnu seisukohtadega aprillisündmustest kokku 99%! Tuhanded kilomeetrid ei loe – aprillisündmusi mõistsime ühtemoodi. Minu teada Savisaar ei teinud ainsatki valearvestust pronksööl – ta oli sel ööl kõige aktiivsem ja rahumeelsem tipp-poliitik Eestis üldse – kutsus kokku südaööl kriisinõupidamise, kutsus rahvast korrale ja rahumeelselt laiali koju minema, hommikuks koristas linna – rohkemaks temal võim puudus ja otsustajate sekka teda ei lubatud. Opositsiooni liider ei saa palavalt võimu pooldada, kui nägi, et võimud kahe jalaga ämbrisse astusid, et võimud tekitasid selle lavastusega kunstlikult praktiliselt eimillestki üleriigilise pseudokaose. Eesmärk oli ju ülev – teisaldada pronks, saavutada valimisvõit, Savisaar süüdi mõista ja kätte maksta Lihula eest.
[---]

null Savisaar oligi ümmargune null – ta jäi pärast valimisi opositsiooni ja pidi lahkuma valitsusest, majandusministri kohalt ja võttis erakonna esimehena endale kõige toimekama töökoha – vallavanema [Tallinn on Harjumaa valla õigustes. – Toim.]. Samal ajal korraldas riigis võimule tulnud klikk (kuna koalitsiooni võeti kaks vähim hääli saanud parteid, järelikult klikk, mitte rahva tahe) korraldas etenduse Eestile ja Euroopale ja ka Venemaale, ning kui miljardid ning riiklik stabiilsus olid solgiämbrisse pistetud, asuti üksmeelselt süüdistama nulli – pisikest vallavanemat, kes isegi ei teadnud mis toimub ja käis vaikselt lihtsalt luuaga ringi ja pühkis suurmeeste killud kokku. Ausõna, see meenutab, et klikk s...us tuppa ja pärast näitas näpuga Savisaare peale – näe, tema tegi. Nii kaua, kui veel üks kaine ja mõistusega inimene riigis on, püsib ka tõde. Millegipärast on eriti Savisaare-vastases hoos need inimesed, kes isiklikult ühtki poliitikut ei tunne ja vahivad ainult Reformi-meediat – Postimeest ja ETV-d , kuulavad Reformi omi jutupaunikuid. Vene ajal oli kergem – siis ei pidand punast jura uskuma, võis kõik vabalt välja naerda.

pealtnägija Sinule, "null", 5+, eriti repliigi eest, et "Nii kaua kui veel üks kaine ja mõistusega inimene riigis on, püsib ka tõde". Täienduseks, et politoloog Toots viitas väga teravmeelselt, et pool eestlastest peavad Ansipit siiamaani pooljumalaks. Järelikult on selle poolega tegu kui sektiga – usuhulludega, neile pole tõde võimalik selgitada. Ca 25% eestlastest on aga päris mõistlikud ja arukad, kuigi vähemuses, aga ikkagi palju. Aja jooksul ja Lääne survel jõuab ülejäänud Eestisse ka mõistus tagasi (mõned hullud ikka jäävad, looduse praak, mis teha).

---------------------------------------------------------------
NB! Kokkuleppel Delfiga avaldame Endel Uiga (Hope, New Jersey, USA) kirja mõnevõrra lühendatuna.
----------------------------------------------------------------


ENDEL UIGA: Pronkssõduriafääri eest kolm miinus

Kasvasin üles Koplis, Tallinna kõige vaesemas ja viletsamas linnajaos, mille elanikkonnast moodustasid umbes veerandi lihtsad, vaesed ja umbkeelsed venelased. Suhtusime neisse kui minevikus elavatesse pagulastesse, lähedalt ei suhelnud. Neil oli oma kirik, seltsimaja, balalaikaorkester ja näitetrupp. Kuulasime igal pühapäeval nende kirikukellade kontserti, käisime mõnel nende etendusel ja aktsepteerisime nende omapära. Moodustasime harmoonilise ja turvalise ühiskonna, mis kiiresti arenes.

Paraku on ajad muutunud ja venelased saanud Eesti üheks suuremaks probleemiks.

Kolmandik Eestimaa rahvast on võõra keele ja meelega ning nende ühinemine meie ühiskonnaga on olnud vaevaline. Pealegi on nad tugevalt idanaabri aktiivse propaganda mõju all. Aga — siin nad on ja siia nad jäävad, sest neil pole teist kodu. Teisest küljest peame ka tunnistama, et nad pole süüdi selles kurjas, mida ajalugu meile on toonud. Nende probleem tuleb varem või hiljem lahendada õigusriigi põhimõtete kohaselt.

Üheks sammuks selle suunas — või nagu riigi eksamiks — oli pronkssõduriafäär.

Pronkssõdur oli Tõnismäel seisnud üle poole sajandi ja ta tähendus vene ja eesti rahvusgruppidele erines vägagi. Vene rahvusgrupile sümboliseerib monument Suure Isamaasõja ohvreid ja lõpuks võitu. Meile, eestlastele, on see ohvririkka stalinliku terrori alla sattumise sümbol. Mõlemad seisukohad on ajalooliselt õiged ja arusaadavad.

Taktikaliselt oli probleem ju väike — eestlased tahtsid sõdurit kesklinnast, kus ta iga päev kurja minevikku meenutas, viia mõne kilomeetri kaugusel asuvale kalmistule. Venelaste silmis oli see pühaduse teotamine. Selles olukorras polnud häid lahendusi: iga tegu, aga ka tegematajätmine tekitanuks konflikti. Ligi pool sajandit oli see vastuolu mõõdukas ja talutav, kuid viimaste aastate jooksul ajasid mõlema poole äärmuslikud grupid probleemi väga teravaks, nii et sellest sai valimiste aegu isegi üks Reformierakonna tulipunkte. Omalt poolt pingestas olukorda Vene valitsus oma propagandaga. Reformierakond võitis valimistel ja nii otsustati kuju ära viia, vaatamata Venemaa hoiatusele, et sellele järgnevad poliitilised reaktsioonid.

Valitsuse plaan oli kohmakas. Ei otsitud vastaspoole abi ega soovitud koostööd, ka polnud mingit plaani kuju väärikaks teisaldamiseks. Protsess käis eesriide taga, ilma informatsiooni andmata, mida tehakse ja plaanitsetakse. Kuju viidi suuremate demonstratsioonide vältimiseks minema pimeduse katte all — ilma eelneva selgituseta, nii nagu kommunistlik valitsus kõrvaldas Reaalkooli juurest Vabadussõja mälestussamba. Nii kujunes demonstratsioonist minimäss, mille käigus lõhuti ja rüüstati kesklinna ärisid ja asutusi.

Politsei lõi paari päevaga korra majja, pronkssõdur viidi kiiruga kalmistule ja peaminister asetas sinna isegi pärja. Nii peaministri kui ka Reformierakonna populaarsus tõusis eestlaste hulgas tippu — viimaks ometi oleme näidanud nii vene vähemusgrupile kui ka idanaabrile, kes meie maa peremehed on! Olime võitnud! — Küsimus ei seisne aga mitte selleks, kas saavutati võit või kaotus. Küsimus on hoopis selles, kas pronkssõduri probleem lahendati õiglaselt ja õigusriigi tavade kohaselt. Vastus sellele ei ole kaugeltki mitte ühene.

Lugedes sadu pronkssõdurit puudutavaid kommentaare Eesti ajakirjanduses, olin üllatunud ja masendatud nende toonist. Viha ja vaen vene rahvusgrupi suhtes, lisaks sõnavara räigus — mitte ainult lugejate poolt, vaid ka toimetuse enda artiklites — oli lausa uskumatu.

Oli ilmne, et valdav tunne polnud mitte kaine rahulolu lahenduse leidmise puhul, vaid viha tõrksa vähemusgrupi vastu. Sellest on kahju, sest totaalsed võimud, nii Stalin kui ka Hitler, kasutasid just vihavaenu rahva kooshoidmiseks ja tegevusele õhutamiseks. Loodan, et meie tee ei vii selles suunas. Kindel on aga, et selle sammuga oleme vene rahvusgrupi ühendamist eesti ühiskonnaga aastaid tagasi viinud.

Kuni pronkskriisini kulges integratsioon aeglaselt, aga pidevalt. Olen aga kindel, et praegu on raske leida rahvustundega ja uhket venelast, kes tahaks end eestlaseks või Eesti kodanikuks tunnistada. Oleme loonud kodutu rahvusgrupi, mis on kujunenud soodsaks taimelavaks Vene propagandale. Varem või hiljem võib neist ohtlik viies kolonn saada.

Kuid integratsioon polnud ainuke probleem, mille pronkssõduri afäär esile tõi. Sellega edastasime teadlikult Venemaale propagandasõja väljakutse. Esimene oli küberrünnak meie arvutisüsteemidele. Selle tõrjusime edukalt, kuid muudel aladel käib sõda veel pikemat aega. Peame endale tunnistama, et vastase ressursid ja kogemused sel alal on paremad kui meie omad.

Õigem oleks oma vaimuvara ja vahendeid kasutada konstruktiivsemateks projektideks kui sihituks vehklemiseks.

Majanduslikult osutus pronkssõduri teisaldamine meile samuti kahjulikuks. Meie geopoliitiline positsioon lääne ja ida vahel on ohtlik, ent see võib meile luua ka majanduslikke eeliseid. Venemaa paranev majanduslik positsioon ergutab tugevamaid majandussidemeid ida ja lääne vahel. Oleme seal võtmepositsioonis. Meie naabrid töötavad hoolega selles suunas. Leedu suhted Venemaaga on alati paremad olnud kui meie omad, Läti sõlmis naabriga piirilepingu, arendab elavalt vene turismi ja on valmis üle võtma transiidi, mida oleme kaotamas.

Soome majandussuhted Venemaaga on alati head olnud. Ka on neil hea turismivahekord Venemaaga. Eelmisel aastal oli nende eksport Venemaale sama suur kui Eesti terve väliskaubandus. Õnneks on meie majandussuhted Skandinaavia ja läänega tugevad, nii et Vene transiidi ja kaubavahetuse vähenemine esialgu otsustavat mõju ei avalda.

Välispoliitiliselt NATO ja Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks olemine tagab küll meie julgeoleku, kuid teiselt poolt nõuab see tasakaalukat ja vastutusrikast käitumist.

Tühistel sisepoliitilistel kaalutlustel algatatud rahvusvaheline konflikt pole tasakaaluka poliitika tunnus.

Tõsi, Venemaa reaktsioon meie väljakutsele – küberrünnak, aktsioon Eesti saadiku ja saatkonna vastu, majanduslik surve jne – oli kindlasti taunitav, kuid see andis Venemaale võimaluse proovida, kui kaugele nad võivad minna ilma rahvusvahelist reaktsiooni põhjustamata.

Pandagu tähele, et peale sõnalise poolehoiu ei astunud keegi meie kaitseks tõsiseid samme, isegi Soome mitte. Putin tegi sellest kindlasti järeldusi. Oleme omale saanud sõjaka ja kiusaka poisikese kuulsuse, kelle ainuke välispoliitiline eesmärk on oma naabri varba peale astumine. Peaksime jälle õppima Soomelt, kes oma tasakaaluka poliitikaga on saavutanud kõikide rahvaste lugupidamise.

Peame tunnistama, et pronkssõduri juhtum kui eksam andis meile hindeks vaevalt kolm miinuse.

Viimaks: olen 90-aastane Ameerika väliseestlane, kes teab, et mu siinsed mõtted ei esinda enamikku USA väliseestlasi. Pigem on Eesti peaminister väliseestlaste rahvuskangelane, aga mina pean ülepingestatud rahvustunnet vääraks ja ohtlikuks; see on sama, mis õhutada rassi- ja klassivaenu.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)