Anna oma raha mulle ära!

A.S.,      23. oktoober 2002




Suvekuumuses ilmus Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esimehe akadeemik Anto Raukase põhjalik omandireformi analüüs koos üürnike-omanike vahekorra käsitlusega. Lugupeetav teadlane märkis seal poeetiliselt, et üürnik on omanikule vajalik nagu vihm tärkavale taimele (vt Kesknädal 10. juuli 2002, "Edasi viib vaid koostöö"). Huvitav on selliseid kirjutisi lugeda, sest neis väljendub ehedalt kõik, mille pärast omanikud artikli autori arvates muretsevad.

Anto Raukas pole omanik, sest ta ei üüri pinda. Kust siis on pärit tema loogika? Loogika puudumises süüdistab ta terveid erakondi. Milliseid neist? Kas ainuõige loogika allub reeglitele, mis ülistavad vaid raha ega piira selle saamise vahendeid?

Omanike erakonnad võimult lahkunud

Kahjuks lahkusid omanikele meeldivad erakonnad võimult. Kurb. Nad oleks kindlasti tõstnud üüri kaks, kolm või enam korda, vastavalt omanike soovile, sest neile ilusail päevil poleks sundüürnike valjud hääled kuhugi jõudnud.
Niisiis, üürid on väikesed. Miks piinelda, närve rikkuda, kohtuid mööda käia, hambaid krigistada, mõelda välja uusi piinamisvahendeid jne? Geniaalse leiuga sai hakkama üks omanikest: ta andis üürnikele kuueamprist voolu! Lamp põleb, teler töötab, aga edasi…?
Anna ära! Anna riigile, anna kirikule, anna, vabandust, sundüürnikele!
Omandi vastuvõtt oli ju vabatahtlik. Appi! Kiputakse omandi kallale! Omand on püha! KGB-lased on jälle välja ilmunud ja õõnestavad riigi põhialuseid!
Pole ma sundüürnik ega omanik, seega sama neutraalne nagu Raukaski. Vahe on vist ainult reaalsusetajus ja suhtumises rahasse kui südametunnistuse kaotamise vahendisse. Ka oleks aeg lõpetada kahekeelsus, mis oli omane nõukogude ajale ja valetaja Mart Laari valitsemisajale. Ajad muutuvad!

Üürnikud on KGB-lased!

Mis KGB-sse puutub, siis väidab Raukas, et "paljud nn sundüürnikud olid nõukogude võimu ajal eelisseisundis inimesed, SAGELI (A.S. rõhutus) repressiivorganites töötanud isikud…"
Kas nii näeb omanik oma sundüürnikke? Kui võtta SAGELI väärtuseks 40-70 %, lisada paljud eelisseisundis inimesed ja arvestada välja kõigi sundüürnike arv, koos nendega, kes on juba tänavale visatud või ise kuidagi sellest kohutavast seisundist väljapääsu leidnud, siis… on suhe masendav. Jääb arusaamatuks, kellega kavatsevad omanikud koostööd teha?
Kas KGB-ga? Missugust tärkavat taime nad kasta soovitavad? Raske probleem! Parem on: anna raha ära!
Sundüürnikele ainsa väljapääsutee avanud projekt 5000 on "mõistlik, kuid detailides läbi mõtlemata ja arvutamata". Nii Raukas ütlebki - Tallinna Linnavalitsuse töötajad ja volikogu liikmed ei oska mõelda ja rehkendamine on neil ka vilets.

Sundüürnikuga ei jõua iial kokkuleppele

Üürnikku ei taha ära ka anda, sest "üürnik on nagu vihm tärkavale taimele". Kahjuks pean lisama midagi ebalüürilist - enne kui pole kadunud Teine Eesti, ei jõua omanik üüri suhtes sundüürnikuga iialgi kokkuleppele. Omanik kujutab oma üürnikku heal järjel oleva inimesena, kuid kuhu lähevad need, kes vaevu hinge sees hoiavad, kelle hulgas on SAGELI neid maju ehitanud ja maju püsti hoidnud inimesi. Neid on aga enamus ja kõrget üüri nad maksta ei jõua.
Kust te võtate oma nõudmistele vastavaid üürnikke? Miks siin ei viita Raukas välismaale, kus munitsipaalehitus on kordi suurem kui meil? Arvan, et meie omanikku ähvardab üürnikust ilma jäämine. Anna ära!
Kui palju on õigusjärgsete omanike hulgas õigusjärgseid omanikke? Kas kõik omanikud on saanud oma majad ja korterid ausal teel? Need küsimused on alles lahendamisel. Anna kiiresti ära!

Vaid parteitöötajad on igal alal spetsialistid

Nüüd viimane küsimus. Miks nad ei anna oma maju ära? Nad on valmis läbima põrgu koos tema esi- ja tagatubadega ega hooli ütlusest: mis kergelt saadud, see kergelt läinud. Nad on valmis igasuguseks demagoogiaks, nad teevad erandist reegleid, nad kaotavad endas inimlikkuse, osa neist on lausa keskaegse inkvisitsiooni tasemele langenud, aga ära ei anna. Miks?
Tahaks väga loota, et osa omanikke ei jaga Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esimehe arvamusi ja leiavad antud halvas situatsioonis kompromisse, mis kuidagimoodi mõlemaid pooli kas või ajutiselt rahuldaks.
Täiesti mõistmatu on aga viimasel ajal levima hakanud tendents, kus oma erialal väga edukad ja tuntud inimesed avaldavad arvamust küsimustes, milles, pehmelt öeldes, nad kodus ei ole. Universaalsed targad olid vanasti parteitöötajad. Kes siis nüüd?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)