Orava unistus nakatas Briti nädalalehte

The Economist meenutas, et veel 2006. aastal triumfeeris Eesti 11,4-protsendise majanduskasvuga, olles oma regioonis üks kiirema majandusarenguga riike. Eesti majandusnäitajate drastilist halvenemist vaadeldes tõi leht paralleeli muinasjutust, kus uhke tõld hirmuäratava kiirusega muutus kõrvitsaks.

Selle asemel, et lugejatele lahti kirjutada totaalse languse põhjusi ja avada nende tausta, asus The Economist lausa reklaamilikult kiitma Eesti majanduse tulevikuväljavaateid. Selleks kasutas ajakirjanik Riigikogu majanduskomisjoni reformierakondlasest esimehe Urmas Klaasi abi (kirjutades tema perekonnanime valesti: Kaas).

Mida kuulutas Riigikogu liige rahvusvahelisele üldsusele? Urmas Klaas teatas, et juhul kui Eesti majandusliku languse ajal oskuslikult käitub, siis tema usu kohaselt on Eesti järgmiseks sihiks saavutada koguni Luksemburgi (!) tase. (Huvitav, kas hr. Klaas pidas oskusliku  tegutsemise all silmas politseinike ja päästjate töölt vabastamist ning laste koolitoidule mõeldud summade südametut kärpimist?)

Majandussituatsiooni ausa analüüsi asemel anti artiklis järgmisena sõna Pärnu Konverentside juhile Toomas Tamsarele, kes innukalt tsiteeris itaalia filosoofi Niccolo Machiavelli teost „Valitseja“. Paljude maailma autokraatide poolt kapsaks loetud kahtlase väärtusega  raamatut endale eeskujuks seadev Eesti arvamusliider siiski vaevalt et tekitas välismaa lugejates erilist sümpaatiat.

Artiklist kumas läbi, justkui lasuks ränk kohustus Eesti majandus raskest olukorrast lähitulevikus välja tuua umbes seitsmesajal eliiti kuuluval otsusekindlal ja emotsioonivabal poliitikul ja ärimehel. Ometi ei koosne ju Eesti ühiskond üksnes poliitikutest ja äritegelastest, kes justkui Olümposel istujatena genereerivad geniaalseid ideid. Vastupidi – Eesti majanduse ravimine on võimalik vaid ühiskondliku kokkuleppe raames. Aruteludesse tuleb kaasata kõigi valdkondade ning Eestis elavate erinevate rahvusgruppide esindajad. Rohujuuretasandil tegutsejad suudavad elust võõrdunud teoreetikutega võrreldes tihti palju paremini välja tuua ühiskonna kitsaskohti.

Eesti tuleviku kujundamiseks õiguse andmine vaid käputäiele poliitikutele ja ärimeestele on vastuolus põhiseadusega, mille kohaselt rahvas on riigis kõrgeima võimu kandja. Kuigi see põhiseaduse tees sõna-sõnalt pole määratud reaalses elus rakenduma, on põhiseadus siiski andnud eesti rahvale vähemalt ideaali, mille suunas liikuda. Ja kui rahva poolt riigivõimu etteotsa usaldatud isikud ei suuda ühiskonda turvalisemaks ja edukamaks muuta, on vastavalt demokraatlikele normidele tehtavad korrektiivid ja kärpimised juhtkonnas vältimatud. Rahval ei ole mingit kohustust sallida valitsust, kelle käe all on Eesti majanduses nii lühikese aja vältel aset leidnud nõnda drastilised muutused. Valitsus peaks olema puutumatu vaid juhul, kui tema tegevus toob rahvale tulu, mille mõõdupuuks on kained ja tõesed majandusnäitajad.

Artikli lõpus, pärast mõningast üheülbalist ja ärakulunud arutlemist, nõustub The Economist, et Eestile võib tee Luksemburgi tasemeni jõudmise unistuse poole olla tõepoolest avatud. Milline „briti huumor“, kas pole?! Või pigem ükskõiksus?

INDREK VEISERIK

Jaga |