EI-Teatri „SAVISAAR“

 „Poliitiliselt polnud siin midagi huvitavat.“   (Marju Lauristin)

 Ütlen ette, et kunstiline tulemus teatritükina oli igatahes nõrk (seda ütles ka kriitik Kadri Herkül). Ei mingit dramaturgiat (võib-olla Andrei Hvostovil oleks olnud?). Ei mingit Euripidest ega Sophoklest.

 Etendus ei sisaldanud ei narratiivi, ei faabulat, ei rolliarengut. Pigem oli tegemist kapustnikuga ja kohati publikut naerutavate kalambuuridega. Kalambuur aga, öeldakse, on vaese inimese nali.

 Kuidas muidu seletada karikatuurseid kujusid Mart Laarist, Linnar Priimäest, Jürist, nõunikust jne. Panna Mart Laar laulma põllumajandusest ja panna ta automaadist tulistama – no kas pole naljakas? Täielik estraad.

 Näib, et lavastuse autoritele on oluline, et lavasavisaarel ei oleks tõsiseid vastaseid, et jumalapärast ei sünniks mõttedialoogi, et ei paistaks mõistust, et ei aimduks tarkust.

Ainuke lavastust edasi viiv jõud on Fuuria,

kes tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu.

Fuuria on üldiselt tuntud kui kättemaksujumalanna, kõnealuses lavastuses rohkem aga ennustaja, keda küll keegi kuulda ei võta. Lavastus on välja kuulutatud muusikalina. Muusikal on tänapäeva operett. Areneva laululoomingu asemel ma kuulsin vaid mõnda šlaagrit ja ühte pisaraid kiskuva vananeva naise ballaadi, mis tõsi, tõusis etenduses esile oma professionaalse esituse poolest.

Parodeeriv lauluke II vaatuse alguses oma kakofoonias muutus aga iseenda vastaseks – eks ole ju vaimukas ja kahemõtteline järeldus laulusõnades: Tallinn on rõve. Täitsa Sophoklese vääriline.

 Niisuguseid agit-prop kapustnik-etendusi andsid sajand tagasi leninlikud rändtrupid. Kui tragöödias on dialoog, mõttearendused, kahtlused, intriigid, siis NO99-e „Savisaares“ midagi sellist ei ole – siin ei püüta peategelast mõista. Eesmärgiks on vaid mõnitamine. Kusjuures mõnitatav on üdini halb – ei ÜHTEGI positiivset joont – Kurjuse kehastus.

 Loomulikult ilmub Edgar Savisaar vaataja ette halvana ja halvana ka sureb. Elab üksinda kõledas lossis, tapab reeturid, ohverdab kaaslased. Ma küll ei mõista, et kuidas sellises olukorras saab valimisi võita (isegi antiikajal), nagu lavastuse autorid on välja pakkunud, valides ainsaks käimapanevaks jõuks võimu. Vali: kas valimisvõit ja surm – või loobud võimust ja lähed Hundisilmale lusikat lutsima.

No kuulge, Marju Lauristin,

kui see ei ole poliitika, siis mis see on? 

Lavastuse ainus mõte ongi ju see, et igal minutil raiuda lahtise tekstiga, et Savisaarel tuleb võimust loobuda. Vähemalt tehakse see selgeks oma 33 korda teatri NO99 vaatajale. Ei ole eriti oluline, kas seda tehakse tragöödia, komöödia või travestia vormis. Poliitilises situatsioonis, kus revolutsiooniline intelligents (nihilist.fm) ja teatav vistseraalne noorsugu on pöördunud Savisaare poolele, püüab riigiteater teha meeleheitliku, kaheldavas kunstikastmes lavastuse, peatamaks Edgar Savisaare poliitilist karjääri.

 Intervjuus Tallinna TV-le kinnitas seda Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald: „Edgar Savisaar on viimase viie aasta jooksul teinud palju vigu.“ Sic! Niisiis tuleb teda karistada, näidata tema nõrkusi, ta tappa. Soonvald avalikustas etenduse tegeliku eesmärgi. Poliitilise kättemaksu.

Etenduse lavastanud ja kavandanud seltskond on paljastanud oma sügavaima unistuse – näha Savisaart surnuna. Ilmselt töötab aga kogu skeem jällegi vastupidiselt, Savisaar saab veel hääli juurde.

Ja veel! Lavastuse tegijad ei anna endale aru, et just niisugune ärapanemine on Savisaarele see onu Remuse takjapõõsas, kuhu ongi vaja maanduda. Elus Savisaar mõtleb praegu ainult häältes. Ta on poliitik.

Lavastust võiks vaadata ka Kaarel Tarandi nn erakondade rahastamise komisjon. Ehk tehakse otsus, et kulutatud raha on riigi rahaga tehtud parteipropaganda. 

Kui keegi söandab väita, et lavastus „Savisaar“ ei ole poliitika, nagu leiab Marju Lauristin, siis peaks olema ikka väga pime ja poliitkurt, et pidada enne valimisi ja valimispäeval lõppevat show’d mittepoliitiliseks.

 Sest see, kes nime Savisaar üks kord suhu võtab, muutub poliitikuks. See, kes seda nime kaks korda suhu võtab, on juba teinud poliitilise avalduse. Need, kes Savisaarest etenduse teevad, on moodustanud juba erakonna. See erakond on tunduvalt suurem Keskerakonnast, sest vaatajaid on lavastusel paar korda rohkem kui Keskerakonnas liikmeid. Tõsi, ma nägin esietendusel sellest erakonnast ka juba väljaastujaid.

Kunst kunstiks, eks!?

Ei tahaks minna isiklikuks, aga isegi kunstisoustis kõlab laval Edgar Savisaare suhu pandud „nikunäljas oravad“ ehmatavalt rõvedalt. See võiks sobida ehk Kaur Kenderi suhu, kelle hingeõhku need nn oravad nüüd Kultuuriministeeriumi komisjonis parandada püüavad.

 NO99 on teinud Savisaarest kuninga. Sest kuningas on Kuningas on KUNINGAS. Seekord ei ole aga alasti mitte kuningas, vaid teater. Poliitiline teater, á propos, proua Marju Lauristin.

 TOOMAS LEPP, Tallinna TV juht

 [esiletõsted] Soonvald avalikustas lavastuse tegeliku eesmärgi. Poliitilise kättemaksu.

 Näib, et lavastuse autoritele on oluline, et lava-Savisaarel EI oleks tõsiseid vastaseid, et jumalapärast EI sünniks mõttedialoogi, et EI paistaks mõistust, et EI aimduks tarkust.

[nimeselgitus]    EI-Teater – NO-Teater eesti keeles.

[esiküljefoto saatetekst]

„Teater usub Keskerakonna uuestisündi,“ kirjutab 9. veebruari Postimehes (vt repro kõrval) kauaaegne teatrimees Jaak Allik. NO-teatris (mille Kesknädala autor Toomas Lepp oma retsensioonis (vt allpool) ristib EI-teatriks, esietendus 6. veebruaril kõvasti üles haibitud muusikal „Savisaar“.

 Olenemata tüki kunstilisest või loomingulisest tasemest on igal juhul tegu ajaloolise sündmusega – ei Eesti kultuurilugu ega poliitikaajalugu tunne olukorda, kus reaalselt eksisteeriv ja aktiivselt tegutsev tegelane on valitud lavastuse nimitegelaseks.

 Ja et tegemist on pealinna teatriga, mida toetab isegi Kultuuriministeerium, siis ei saa ka kogu projekti suhtuda kui mingisse Hamleti lavastamisse Alam-Kolka külas.

Juba on laiemalt aktsepteeritud lavastuse põhivoorus – turundus. See on toonud saalid täis, kuigi muljed jagunevad nii ja naa. Aga sõnum polegi enam tähtis – piletiraha on käes, peavool saab teha intervjuusid (peamiselt Savisaare vastastega, nagu ikka enne valimisi), ja … ja üldse, kõik kuhugi on hõlpsalt ära mahtund, mil ruumi polnud suure ilma sees.

Kn

Jaga |