Nädala juubilar OSWALD SPENGLER 135

Eesti keeles võib seda raamatut lugeda mitmes tõlkes, viimati 2012. aastast Mati Sirkeli ja Katre Ligi tõlgituna kirjastuse Ilmamaa väljaandes.

Raamat on tänaseks läbi müüdud. Teose saatesõnades on öeldud, et Spengler näitab selles juba Esimese Maailmasõja järel suure lugejamenu saavutanud suurteoses, et teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole inimkonna üle nii suurt võimu, kui on arvatud. Järelikult ei mõjuta need inimesi sel määral nagu kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. See teos on sundinud ennast ühe või teise uuema nurga alt taashindama paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on ju elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.

See 2012. aasta eestikeelne väljaanne sisaldab ka Ülo Matjuse saatesõna „„Õhtumaa allakäigu” tulemisest Eestisse. Tagasivaateid”.

Viimatise teose ilmumist Eestis saatis mõnigi vastukaja.

„Minu jaoks on Spengler eelkõige geniaalne geopoliitik, hiilgav parempoolse maailmavaate ja rahvusluse ideoloog. Õpetaja ja sugulashing,“ kirjutab vaatleja ja kolumnist Roman Ubakivi 24. märtsi 2012 Eesti Ekspressis. „Tänapäeval nimetatakse integraalset teadust, mis hõlmab nii loodus- kui ka ühiskonnateadusi ja käsitleb tsivilisatsioonidevahelisi suhteid, geopoliitikaks, ja see ongi „Õhtumaa allakäigu” teema. Sama teemat käsitleb ka muide varem eestindatud S. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Neist raamatutest arusaamine eeldab geopoliitilist paradigmat, välispoliitilist mõttetasandit. Viimane aga tänasel Eesti poliitilisel ja vaimueliidil ning ka meedial puudub. Kogu meie tänane ühiskond on totaalselt antigeopoliitiliselt fukuyamalik, mida esindab F. Fukuyama raamat „Ajaloo lõpp”, kus neoliberalistlik ideoloogia ja USA tsivilisatsiooni väärtused ning hegemoonia kuulutatakse maailma ajaloo arengu lõpp-punktiks,“ arutleb Ubakivi. Oma arvamusi Spengleri värske ilmumise kohta avaldasid ka Tõnu Õnnepalu, Peeter Helme jmt.

Esimest korda ilmus Spengleri peateos eesti keeles 1940. aastal tuntud mõtteloosarjas „Elav teadus“. Sõjajärgses Eestis tutvustas Spengleri loomingut eestlastele esimesena ajakiri „Kultuur ja Elu“, kui avaldas 1980-ndate lõpus mitu kultuurilooliselt tähtsat kordustrükki sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmunud originaalteostest ja tõlgetest (lisapoognatena KE Raamatukogu sarjas), sh Spengleri „Õhtumaa allakäik“, Oskar Looritsa "Eestluse elujõud" ja Artur Adsoni „Lahkumine“. Eesti taasiseseisvumise eelse laulva revolutsiooni ajal otsisid eestlased vastuseid paljudele nõukogude ajal avalikult keelatud küsimustele eksistentsiaalsetel teemadel, ja need raamatud sobisid toonasesse murrangulisse ühiskondlikku konteksti hästi.

„Kultuuri ja Elu“ väljaandele oli lisatud Rein Ruutsoo eessõna „Spengleri müüdist ja selle vastuvõtust Eestis“. Ruutsoo märgib, et kui nõukogude ajal, 1974. aastal siin ilmunud „Filosoofia ajaloo lühiülevaade“ tunneb Spenglerit üksnes kui fašistliku ideoloogia teerajajat, siis tegelikult oli „Õhtumaa allakäigu“ autor kahtlemata populaarseim mõtleja Saksamaal, eriti literaatide ringkonnas.

Vikipeedia märgib, et „Õhtumaa allakäigus“ käsitleb Spengler maailma kultuuride üksteisest sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul läbi ühed ja samad staadiumid (aeg on saatus ja ruum on juhus). Talupoeg on tema määratluses kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse järkjärguline kasv (kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpus, hiigellinnana, kultuuri kasvajaks). Kultuur on Spengleri jaoks elusorganism. Ta suhtub Õhtumaa kultuuri tulevikku fatalistlikult, kui rõhutab, et Õhtumaa on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler 18. sajandit.

Muuhulgas ta sedastas, et tsivilisatsioonid arenevad tsükliliselt, läbides kasvu, õitsengu ja allakäiguperioodi. Ta eristas maailma ajaloos kaheksat eripärast tsivilisatsioonitüüpi.

Spengler oma kirjanduslikult kõrgetasemelise ajaloolis-poliitilise publitsistikaga tugevasti mõjutas avalikku arvamust. 1933. aastal ründas natsionaalsotsialistliku Saksamaa võim teravalt Spengleri seisukohavõtte, milles filosoof kritiseeris riigis toimuvat. Natsionaalsotsialistidele oli vastuvõetamatu Spengleri pessimism. „Õhtumaa allakäigus“ esitas ta seisukoha, et Euroopa hävib vääramatu jõuga ning et seda ei ole võimalik peatada. Võimudele see loomulikult ei meeldinud – teda peeti „allakäiguideoloogiks“, „sadistiks“ jne, kuigi, Ruutsoo määratluse järgi, oli ta pigem „kõigi niisuguste poliitilis-ideoloogiliste printsiipide vastane, millele rajanes hilisem natslik ideoloogia“.

Spengler oli sunnitud avalikust elust kõrvale jääma. Ta alustas materjali kogumist uue suurteose jaoks, mida ta aga valmis ei saanud. Spengleri säilinud vaimse pärandi tõlgendajad on hiljem märkinud, et ta kavatses oma „Õhtumaa allakäigus“ esitatud ideesid revideerida. Juba loomult üksildane mees suri lõpuks põlatuna ja unustatuna.

Spengler ei olnud ajaloolane, vaid oli õppinud hoopis loodusteadusi ja matemaatikat. See jättis tõsiajaloolastele alati võimaluse teda süüdistada diletantismis. Spengleri kujunemist mõjutasid Herakleitos, Nietzsche ja Goethe. Ta õppis Halle, Müncheni ja Berliini ülikoolides ning omandas filosoofiadoktori kraadi.

Muide, Oswald Spengler on külastanud ka Eestit, pidades siin ettekande Mustpeade majas.

URMI REINDE

Jaga |