Poisid, leping lauale!

URMI REINDE,      18. jaanuar 2006


Justiitskuritegu – kui on kuritegu, peavad olema ka kurjategijad

2000. aastal, kui võimul oli Isamaaliidu (Mart Laar), Mõõdukate (Andres Tarand) ja Reformierakonna (Siim Kallas) kolmikliit, avaldas Keskerakond (Edgar Savisaar) raamatu „Justiitskuritegu", alapealkirjaga „Baltisakslastele vara tagasi ehk Molotov-Ribbentropi pakt nr 2. 1939–1941, 1999–2000". Tsentristid raiusid sellesse kogumikku ajaloolise ja poliitilise tõe, mida võimupoliitikud parlamendis kuulda ei võtnud. Praegu on sellest raamatust saanud rariteet.

Küllo Arjakas, raamatu koostaja, kirjutab kogumiku saatesõnades, et kui 1999. aasta märtsivalimiste järel tegi president Lennart Meri Keskerakonna võidule vaatamata valitsuse moodustamise ettepaneku Mart Laarile, siis ühe esimese eelnõuna tõi uus valitsus parlamendisaali omandireformi järjekordse muudatusettepaneku, mis taotles baltisaksa ümberasujatele vara tagastamist.
Selle muudatusettepaneku vastu seisid Riigikogus Keskerakond, Rahvaliit (Arnold Rüütel) ja Ühindatud Rahvapartei (Viktor Andrejev). Lahingud eelnõu ümber halvasid töö mitte ainult parlamendis, vaid peaaegu kogu riigis, sest seadusandlik võim ei saanud kaks nädalat normaalselt töötada. Juriidilised, poliitilised, ajaloolised vaidlused, aga ka vaoshoidmatud emotsioonid on artiklite ja stenogrammidena jõudnud „Justiitskuriteo" kaante vahele, mistõttu on seda kindlasti nauditav lugeda ka aastate pärast. Rahunedes võib-olla alles 50 või 100 aasta pärast, kui Eesti riik oma alguse peale tagasi vaatab. Või kui taas analüüsitakse põhjusi, miks me oma jumala kingitud vabaduse taas maha suutsime mängida.
Edgar Savisaar, kes oli tollal samuti parlamendi liige, avaldab selles raamatus kirjutise „Keskerakond ei saa lubada, et kolmikliit uuendaks Molotovi-Ribbentropi pakti". Ta meenutab, et 1991. aasta ülemnõukogu möönis omandireformi vastu võttes, „et kui baltisakslastel tõesti midagi veel saada on, siis tuleks küsimus lahendada läbirääkimiste teel Saksamaa ja Venemaaga, MRP autoritega, aga mitte mingil juhul Eesti rahva kulul".
Omandireformiseadus (ORAS) kinnitab sõnaselgelt, et asi lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.
Praegu, 2006. aastal nii selle raamatu kirjutamise aega kui ka 1991. aastasse tagasi vaadates küsigem: Poisid! 15 aastat on möödas, kus see kokkulepe on? Kokkulepe lauale, ja alles siis oleks põhjust edasi rääkida!
Nii Savisaar kui ka Siiri Oviir, tollane Riigikogu aseesimees, kes samuti kogumikus sõna võtab, jäävad lõpuni seisukohale, et Keskerakonna positsioon selles vaidluses kaldub selgelt eesti rahva ja tema huvide kaitsmise poole.
Oviir sõnastab kogu tekitatud kära poliitilisteks mängudeks baltisakslaste vara ümber ja kirjutab sellest, kuidas 1991. aastal omandireformi vastu võeti ja mida selle kuulsa paragrahvi 7 lõikega 3 üldse öelda taheti, ja mida tahtis selle punktiga teha Koonderakonna valitsus 1996. aastal ja mis olukorras oli see seadusesäte siis, kui Vähi-Siimanni valitsus 1999. aasta kevadel lõpetas.
Stenogrammide puhul on kahtlemata põnev lugeda mõlema poole argumente, uskumisi või soovunelmaid. Kaugele paistab välja huvigruppide esindatus ja küllap ka rahastajate hingamine kolmikliidu poliitikute kuklasse. Toona olid baltisakslaste huvide eest väljas reformierakondlased Kalev Kukk ja Märt Rask, eelnõu põhieestkõnelejad.
Üsna sama võib praegu arvata näiteks Res Publica noorpoliitikute kohta, kellest mitmed on üle-linna-vinskid kinnisvaraärimehed ja keda huvitab puhtalt papp, mida nende hinnaliste kinnistute eest veel saab.
On enam kui selge, et kui mitte ükski riik Euroopas pole pärast sõda läinud libedale teele anda midagi n-ö tagasi sõda alustanud okupantriigile, siis Eesti on siin vastupidist sammu astudes kahtlemata epohhilooval positsioonil. Kusjuures tuleb rõhutada tänase Saksamaa enda selleteemalist jäika distantseerumist, mille kohta on meie käsutuses kirjalikud dokumendid.
Nii et baltisakslastele varem kuulunud vara küsimusel on uues Eesti riigis juba kergelt hüsteeriline ajalugu. On põnev näha, kuidas asub asja kallale tänane Riigikogu. Huvipakkuv on juba näiteks sellinegi tagasihoidlik nüanss, et praeguse koosseisu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu oli ORASe vastuvõtmise ajal 16-aastane. Positsioonist tulenevalt sõltub aga just tema arvamusest praeguses Riigikogus väga palju.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)