Filmikaamera vaatab veelkord minevikku

Sergei Zaitsevi dokumentaalfilm „Filmikaamera vaatab minevikku: Liitlased“ mida näidati Tallinna kinos Sõprus, on üks niisugune tõde.

Zaitsev on noor dokumentalist, kes oma töödes räägib inimestest, kes elasid ja elavad ka praegu selliste igimõistete järgi nagu au, kohustus ja südametunnistus. Tema filme oodatakse kannatamatult paljudes riikides.

„Liitlaste“ esitlusele Eestis oli meediaklubi Impressum kutsunud ka filmi režissööri.

Veteranide südamed – see on kullafond, varandus kogu  maailmale,

ütles Sergei Zaitsev alustuseks saalitäiele publikule. Filmis on sõjakaadrite vahele lükitud maailmasõjast osavõtnute, liitlasvägede veteranide  lahingutegevuse kirjeldused nende silme läbi. Neid veterane on filmis kakskümmend kolm – Inglismaalt, Venemaalt, USA-st, Prantsusmaalt, aga  ka vastaspoolelt – Saksamaalt. Kõik on nad läbi teinud raskemaid sõjalõike ja imekombel ellu jäänud.

Veelkord sai tõdeda, kui hirmsad olid inimeste kannatused sõjaajal. Ja alati kerkib küsimus: mille nimel neid õudusi initsieeritakse? Kelle hüvanguks neid sooritatakse?

Filmis on paljudest maadest unikaalset dokumentaalmaterjali, sh on ka Eesti kuulsa dokumentaalkinokorüfee Semjon Školnikovi filmitut.

Vaataja las teeb ise järeldused

Režissöör märkis, et saalis oli palju neid, kellele pole vaja selgitada, mis on sõjategevus. Kuid seda filmi vaadates avanes isegi neile see sõda teise nurga alt, hoopis ebatavalisest küljest. Osalesid ju filmis kõik veteranid – nii võitjate kui ka kaotajate poolelt, ja seda ilma eelarvamusteta. Kõigile anti sõna ja nad said segamatult rääkida nii, nagu nad oma südames tundsid. Muide, mõnda vaatajat häiris vägagi saksa sõduri jutustuses kõlanud väide, et „me sõdisime ausalt“...

Lõpus oli väga meeldejääv unikaalne kaader, kuidas marssal Žukov surub kätt ühel Saksamaa kõrgemal sõdalasel, kellega kirjutati alla kapitulatsiooniakt.

Filmis ei olnud poliitiliste tegelaste arvamusi, polnud hinnanguid, ja seda selleks, et vaataja teeks järeldused ise...

Kõik need reamehed, noored leitnandid, kellest mõni oli jutustamise ajaks tõusnud kindraliks või polkovnikuks, olid ise nuusutanud püssirohtu, tunda saanud kaevikutõde, olnud haavatud, kaotanud kodu ja perekonna, olnud loendamatute vintsutuste osalised.

Veteranid rääkisid USA jt liitlasriikide abist sõja ajal. Kui saalist kostus arvamus, et seda abi ei antud ju muidu niisama heast südamest, vaid Venemaa maksis kulla ja oma teiste loodusressurssidega, siis vastas režissöör, et ta ei maininud seda teadlikult, kuna need veteranid ju sellest kullast osa ei saanud. Kuld jaotati, nagu ikka, hoopis teiste tegelaste vahel.

Millised muljed jäid „Liitlasi“ tehes?

Zaitsev rääkis, kui liigutavalt olid võtete ajal oma vanaisade esinemisse suhtunud nende lapselapsed, aga abikaasad (nagu ikka naised) olid ärevalt hoolitsenud selle eest, et mehel oleks soeng sile ja puhas särk seljas ja lips sirgelt ees, et ta näeks ekraanil ikka ilus välja ja et lausuks väärikalt oma sõnumi.

Oma arvamuse ütles filmi lõpul välja ka meie kinokroonika isa, hallpea Semjon Školnikov. Kui ta alustas, tõusis noor režissöör tema ees austavalt püsti ja kuulas seistes... See oli pisarateni liigutav. On ju Semjon Školnikov kaugelt üle üheksakümne.

„Olge te tänatud selle eest, et te näitasite sõjast tõde,“ ütles dokumentaalkino vanema põlvkonna esindaja.

„Need filmikangelased, kes meenutavad sõjateed, on „sõja mustatöölised“. Ma arvan et film teenib rahu huve... Ja kahtlemata ühendab inimesi igalt mandrilt,“ resümeeris filmitegija.

Kohtumise lõpus jäi kõlama soov, et dokumentaalfilmide näitamine muutuks uuesti traditsiooniks... Nii nagu oli see Semjon Školnikovi tööaastail...

NB!

Filmil „Liitlased“ on kaheksa auhinda ja filmi tegemiseks kulus üheksa kuud – samapalju, kui kulub maimukesel ilmaletulekuks...

Jaga |