Usume, kui toote näiteid enda aususest

Tiina Tamman,      17. jaanuar 2007


Elan Inglismaal, kus valimiskampaania on lühike. Imetlen seepärast Eesti parteide visadust ja tunnen kaasa siinsetele valijatele, kes selle pika teekonna peavad tahes-tahtmata kaasa tegema.
Hiljutine loomeliitude uusaastapidu algas minikonverentsiga „Eesti – kultuuririik?", kus osalesid erakondade esindajad, tutvustades oma kultuuriplatvorme. Kui esimestena tõusid kaks keskerakondlast, ootasin neilt mingit lüürilist duetti. Moment oli selline: nad seisid kuidagi lauluvalmis, noored ilusad inimesed, mikrofonid käes. Järgmisel hetkel oli mu pettumus suur, sest nad üldse ei laulnud ja rääkisid veel eriti igavat juttu. Olgu siinkohal öeldud, et igavat juttu ajasid ka kõik järelkõnelejad.
Huvitav oli sealjuures, et peale Vasakpartei esindajate ei pidanud keegi vajalikuks end tutvustada. Nii sai mulle neid varmalt antud valimislubadusi kuulates äkisti selgeks, miks Tallinn on täis kandidaatide näopildiga plakateid: kandideerijad on ilmselt nii laialt tuntud, et neid tutvustada polegi vaja. Taipasin hiljem tänaval astudes, miks ootasin Keskerakonna kandidaatidelt laulmist: neil on plakatil põse peal pisike maaling, mis esmapilgul, eriti veel eemalt vaadates, tundub moodsa lavamikrofonina, nagu muusikalietendusel.
Aga ka pildita valimisplakatid tekitavad minus kaksipidi mõtteid. Sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid on otsustanud rõhuda aususele. Miks mitte? Ausus on ju aktuaalne, meid kõiki huvitav teema. Kas aga erakonnad on loosungist üldse kaugemale mõelnud? Tahtmatult meenub Briti peaminister John Major ja tema 1993. a loosung „Tagasi põhiväärtuste juurde!". See oli kaheldamatult õilis mõte, Majori meelest kergesti teostatav. Ent võta näpust: loosungi kuulutamine paelus ajakirjandust, ja juba mõne kuu pärast toodi avalikkuse ette ühe ministri (Tim Yeo) abieluväline armusuhe ning loosungist sai kähku naljanumber. Või hilisem leiboristide välisministri Robin Cooki loosung „eetilisest välispoliitikast", mille ajakirjandus samamoodi kiiresti põrmustas.
Kas poleks Eesti erakondadel aeg õppida teiste riikide vigadest, et neid mitte korrata? Eestil endalgi on kogemusi – näiteks Res Publica ja tollega seotud ootused. Pigem võiksid erakonnad katsuda maha panna mõõdupuid, sealhulgas ka aususe kohta. Mida üldse tähendab sõna „aus" tänases Eestis? Tooge meile näiteid oma aususest, siis ehk usume.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)