Muremõtteid elust enesest

Kultuuripõllul töötades puutud rahva muredega kokku iga päev ja iga tund. Üks valutab südant Euroopa Liidu lagunemise ja euro kadumise pärast, teine tööpuuduse pärast. Jne.

Maarahva suureks mureks on igapäevaeluga toime tulemine. Hinnad tõusevad tohutu kiiresti, laste koolisaatmine on seotud suurte raskustega. Enamik ei suuda enam kodukulusid kanda.

Jah, õpetajate palgad on pisikesed, lasteaiarühmad suured, ravimid kallid, järjekorrad erialaarstide juurde pikad. Kõik on õige! Aga mida peavad ütlema kaubandustöötajad, kes saavad rasket tööd tehes miinimumpalka, või kultuuritöötajad, kellele makstakse pool pedagoogide palgast ja kellel on lisaks põhitööle samapalju ühiskondlikke ülesandeid täita?

Või võtkem hooldushaiglate töötajad, kel on füüsiliselt ja vaimselt raske ning kus töötajaid napib. Aga ometi peavad hoolealused ja nende omaksed maksma hoolduse eest suuri summasid. Mida teevad need, kellel hooldehaiglale maksmiseks puuduvad ressursid? Mida teevad haiged inimesed, kes peale operatsiooni haiglast koju saadetakse, kuid kel pole ühtegi hooldajat? Kas meil ei peaks olema niisuguste jaoks riigihaiglad, kus näiteks vähihaige saaks hooldust, psühholoogilist abi ja vajadusel ka vaimuliku toetavat sõna?

Ja mida teevad praegusel jõulueelsel ajal töötud? Kas selle pisku abirahaga suudab keegi ära elada? Ometi on töötukassas raha küllaga, aga seda arvatakse vaja minevat muuks otstarbeks.

Aga töötud emad, väikesepalgalised emad ja paljulapselised emad? Kuidas suudavad nad hakkama saada 19 euroga lapse kohta? See on lausa häbiväärne summa! Aga pole kuulnud, et rikkurid või prominendid loobuksid sellestki piskust vähese sissetulekuga perede heaks.

Muremõtteid, mida rahvas hingelt puistab, on veel palju-palju. Kõiki mureivakesi ei jõuagi paberile panna.

Rahvast teeb murelikuks riigi kaugenemine rahvast ja valitsejate suhtumine oma riigi elanikesse. Eelkõige see, et riik oskab enda pealt kõike omavalitsuste kaela veeretada, kusjuures samas omavalitsuste tulubaasi pidevalt vähendades. Omavalitsus peab kõike suutma, olgu siis haridus-, kultuuri- või sotsiaalprobleemide lahendamine või ükskõik mis muu probleem. Aga riigil on ju lihtne, kui leidub, keda kamandada. Pole omavalitsusel võimalusi või ressursse, siis riigimeeste hääletoruks olev meedia lajatab omavalitsusele "lahkesti".

Niisugused muremõtted on rahval praegu keelel ja meelel.

KAIE TÄHE Valgamaalt

Jaga |