Meie ei taha pagulasi siia, meie kodumaa on see!

Minu mõte tekkis ka seepärast, et mu emal ei ole samuti võimalust anda allkirja netis. Meenus veelgi paar inimest, ka mu lapsed ja abikaasa. Kui blanketid olid käes, meenus veelgi inimesi, kelle juurde ma lähen. Sellest sain hoopiski allkirjade kogumise. Mõne allkirja asemel on tänaseks saanud tubli neljakordne arv allkirju, üle 40.

Olen endamisi mõelnud, et kui palju on varem valimistelgi allkirju saamata jäänud, inimesed ei tule valimagi mitte. Kui rahvas rohkem enda peale suudaks mõelda ja kaitsta ennast! Me ei vaikiks, vaid seisaksime endi eest!

Allkirjade kogumisel olen märganud, et 1/3 on rahva seas neid, kes on keeldunud allkirja andmast. Ollakse vastu, aga allkirja ei anta. Kardetakse isikukoodi pärast. Karta tuleks pagulasi, aga mitte allkirja andmist! On tekkinud hulk küsimusi, sest rahvas on infosulus.

Mis eesmärkidel pagulasi siia saadetakse? Kus on naised ja lapsed? Miks on paatides vaid mõned poisslapsed? Nad näivad olevat seal kaastundest. Miks on just mehed ja ainult noored mehed? Vanemaid mehi mitte ühtegi. Miks me peame nõustuma, et võõrastele on privileegid ja oma rahvast on täielikult ükskõik?

Allkirjade kogumise juures olen kokku puutunud erinevate inimestega. Ka nendega, kes isegi tahaks võõrsilt tagasi tulla, kel on koduigatsus, aga Eestimaa pärast on hirm. Miks ei saada aru, et eestlane armastab oma kodumaad ja ta tahab just siin elada? Miks minnakse siit võõrsile tööle? Miks on nii palju töötuid? Meie omagi rahvas on maakohtades mitmeid aastaid tööta ja tahaks tööle saada. Kindlasti ei ole see lahenduseks, et pagulaste paigutamine tühjadesse hoonetesse tooks elu maale tagasi. Miks põlisrahvas süüakse oma kodumaalt välja? Toogem oma pagulased koju tagasi! Kreekale jagatud laenud on kõik maksumaksja raha eest ja sellest olemegi ilma. Kaua võib?

Allkirjad annan Allan Jaakuse kätte, kes toimetab need edasi Kristiina Ojulandile. Ise olen hetkel töötu ja otsin tööd. Kasvatan poega ja olen lapsest saati armastanud käsitööd. Mulle meeldib õmmelda – iga perenaise kohus on koduste eest hoolitseda ning kodu korras hoida. Olen ka õnnelik noor vanaema. Just äsja lõpetas ka mu tütar kooli, kus selle kahe aasta jooksul olin alati tütre kõrval, hoides tema kallist tütart. Milline hea tunne on aidata lapsi, aga selleks vanemad ju ongi. Lapsed on suur armastus.

Armastan ka muusikat ja ise laulda ning olen hea suhtleja.
Tulevikuplaan on elada Eestis, mis on minu kodumaa. Siin ma sündisin, kasvasin ja siin on mu pere ning sugulased. Minu eesmärk on saada inimväärne palk tehtud töö eest. Selleks tuleb valitsusel pingutada, et iga inimene siin ära elaks. Hetkel on raske otsustada, mis tööd siin tegema hakata. Suvi on puhkamise, energia kogumise ja heade mõtete aeg.

Poliitikat olen jälginud tõsisemalt sellest ajast saati, mil kiirabiarstid ära koondati. Olen mõelnud poliitiku teest, kuid esialgu on see  veel lahtine. Samas minu ümber on inimesi, kes tulevad lausa küsima, et mis olukord on. Loodetakse ja oodatakse, et tuleks lõpuks keegi ja päästaks Eesti hukatuse teelt. Pagulaste sissetoomine saab olema Eesti lõpp, nii väga kurb kui see ka ei ole. Mulle on öeldud, et kui pagulasi veelgi siia lastakse, kolitakse siit minema. Meile piisab Vao küla loost küll.

Innele Õispuu, Rakvere

Pildiallkiri: Innele Õispuu kirjutab, et valitsusel tuleb pingutada, et iga inimene saaks tehtud töö eest inimväärset palka, millega Eestis ära elaks.

Jaga |